Täna hommikul nägin sellist toredat komponenti hommikusöögil kui loomalihast peekoniviilud. Hm, lausa võtsin siis proovida. Nämma, kui saaks kodus korraliku tooraine kätte, siis võiks isegi seda teha, meil nii harjumuspärase rasvase nodzu asemel. Lihadel on siin alati juurde kirjutatud, millega tegemist. Kas on laual kanavorstike, loomaliha pallid, loomaliha peekon jne. Põhjus on selles, et siin on ju omajagu moslemeid liikumas ja need ei söö sealiha. Ja igasuguste võimalike jamade vältimiseks on sildid alati juures.
Edasi bassu äärde, et välja mõelda tänane päevaplaan. Kui üldse mõelda. Ega alati on võimalus päev ju lebos mööda saata. Paar tundi olid taas käest kadunud nagu võluväel. Üldse tundub, et päevadel on omadus silmapilgutuse jooksul õhtusse veereda. Ei ole mulle siin riigis neid päevi üleliia jäãnudki. Veel paar ja siis on vaja juba edasi kolida. No ei, ennast haletsema ja oma raske saatuse üle pole (vähemasti veel) vaja halama hakata :).
Ühel hetkel tundus, et nüüd vaja sammud siiski õe sättida, muidu tulevad juured alla. Pakkisin joogipudeli kotti, fotoka samuti ja minekule. Oeh, esimese 2 minutiga oli selge, et ülearu kauaks õue ma küll kardetavasti ei jää. See vihmaootuses õhus olev niiskus ja siis 30+ kraadi tahtis esiti hinge matta. Aga hea on asja juures see, et kui oled niimoodi õues, siis harjud ära. Võtsin sammud aga taas keskuse poole ja uudistama, mis siin siis toimub ja mis elu elatakse. Kesklinna on koondunud palju valitsusasutusi, haiglaid, välisriikide saatkondi. Minu rada viis mind botaanikaaia juurde. Sisse küll ei astunud, kuid kuna see on tänava poole päris kenasti näha, siis uudistasin ikka. Kurja vaeva näevad nad siin, et hoida seda rohelisena. Ja midagi eriti ägedat mu silma ei paitanud, kuid kena kujundusega paigake. Ehk olid aarded paigutatud nii, et änaval silma alla ei sattunud, kuid ju jäävad need siis teistele külastajatele avastamiseks. Samuti jäi mu teele rahvusmuuseum, aga see tundus täna külastajatele suletud olevat :(. Igal juhul väravaauku, kust lähemale uudistama pääseda, ma ei leidnud.
Patseerisin edasi ja oli taas jõudnud otsapidi bussijaama, kalaturu ja Kigamboni praami väljumise paiga lähistele. Kui seni oli olnud teekond vaikne ja rahulik, siis nüüd avanes mu ees taas rahvaste paabel.
Taas oli mul võimalus näha neid tänavakaupmehi. Ah, seemuu sodipodi ei tõmmanud tähelepanu, aga need kalaletid, mis nad olid püsti pannud. Tegelikust kalaturust oli see ehk 400m eemal. Aga ka see valik. Mitte et ma väga oleksin teadnud, mis kaladega tegemist või kuidas neid valmistada, kuid see valik. Väiksemad, suuremad, tükeldatuna liha sarnase konsistentsiga kui ka rohkem kala meenutavad isendid. Me oleme ju ka vee äärne rahvas, kuid miks on meie kalalett siiski nii ahtake, põhiliselt ehitud sisse toodud kasvanduse kalaga :(. (Ja ma ei kurda meie punase kala olemasolu üle, kohe üldse mitte. Kui seda ka poleks, siis oleks ikka eriti nukker).
Kaasa võetud joogipudeli sisu vähenes kurjakuulutavalt kiiresti. Tänavatel küll müüakse vett, kuid selle ostmisega tuleb olla tähelepanelik. Tegelikkuses müüakse siin vett ainult oudelites, mille kael on eraldi veel kaetud. Seega ei tohi mitte kunagi osta jooki, millel katvat kilet peal pole, sest siis on tõenäosus suur, et saad kuskil nurga taga villitud vee. Mida see aga tähendada võib, ma igaks kuhuks ei mõtle sellele :). Selleks ajaks, kui hakkasin tagasi hotelli lähistele jõudma, muutus juba ka ilm selliseks mahedamaks päikeseloojangu eelseks. Nii oli juba mõnus.
Kui tuppa tgasi saabusin, siis avastasin, et mul oli seljas justkui kaitsevärvides särk, higistamisest mõnusalt plekiline :). Ja seejuures ma pole eriline higistaja. Metsikus polnud sellist niiskust, seal oli ka soe, kuid sellist lestakala tunnet siiski ei tekkinud. Aga kui on valida soe ja päike versus tatine ja hall ilm, siis alati päikesega palavus. S... suusailm pole minu jaoks.
Pärast jalutuskäiku, oli aeg kümbluseks bassus. Ega siin ju suurt ujuda saa, kuid pisut sulistada siiski. Ja abiks ikka :).
Muljed linnast. Jutkui mõnes teisesriigis võrreldes äärelinnade ja küladega. Isegi äärelinn ja külasid ei saa eriti hästi võrrelda. Kesklinnas suured majad, asfalteeritud tänavad, väikesed poekesed ja kohvikud ning muud toidukohad. Nagu igalpool mujalgi. Suurim erinevus ilmselt on inimeste nahavärvis. Ja siis muidugi asjaolu, et mina ei vaata neid suurte uuditavate silmadega, nemad mind aga küll. Ja siis iga kolmas arvab, et sul on sõpra vaja :). Kellel sõbrapuudus, võib aga suuna siia võtta ning my freinde jagub hulgi. Kui sa ise huppama ei hakka, siis nad tegelikkuses pealetükkivaks ei muutu ja lasevad sul rahulikult jalutada. Kui ise reageerid, siis on ilmselt neist lahti saamine mõneti vaevalisem.
Torneon kesklinna juurde kerkinud selle paar aasta jooksul, millal siin viimati olin, palju. Kohati tundub ngu oleks mingi muu linnaga tegemist. Ja kuna maad pole ka siisn ripakil, siis esmalt vanad madalad majad maha ja siis uued klaasised tornid püsti. Paljud neist on hotellid, paljud panga- või muud ärihooned.
Sattusin eile uudiseid lugedes ka bännerile, mis viis mind kohalikule kinnisvara saidile. Uudistasin siis pisut, mis maksavad elamispinnad siin. Ütleme nii, et kuuldes, palju on keskmine töötasu, siis need kinnisvarahinnad on pigem ikka pöörased. Hinnad on üheksakohalised, just just. Kurss dollari suhtes on 1: 2000le, st number tuleb 2ga jagada ja siis 3 nulli lõpust ära. Aga minusugune ei jakskaks suun suurt miskit osta. Liiga kallid on need pinnad. Huvitav, kes neid omavad? Nijah, omajagu muidugi mängib rolli asjaolu, et pindade suurus on 170-250 ruutu. Vaatasin ainult korteried, aga pinnad siiski suured. Majade hindu ega ka muid piirkondi ei uudistanud. Ja ei, mul pole mingit ideed (juhuks kui kellegi peas hakkasid mingid arvamused mu kavatsuste osas liikuma 😃).
Õhtu taas väikese õllega ja mõnusa raamatu seltsis. Kõrval gäng hindusid oma eriliselt kõlava inglise keelega seletamas. Lõpuks kippusid kõrvad virtsavett jooksma, seega oli aeg tuppa kolida, kuid kell oli juba märkamatult 11 saanud, seega kire pesu ja põhku 😴.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar