Kuna autot veel ei paistnud kuskil ning giid ei teadnud ööd ega mütsi, siis otsiti välja meiega kaasas olev sateliittelefon, et teel olevast autost infot saada. Uue info kohaselt auto kohal kell 10. See aga jättis meile aega veel pisut laagri läbiümbruses jalutada ning imetleda siinseid kauneid vaateid. Ikka poke neist veel küll saanud ega neist tüdinenud.
Teel künka otsa jäi meie teele paavianite armee. Oi seda pidu ja pillerkaart, mis seal toimus. Noored tegelinskid olid mängu lahti löönud ning see tants ja tagaajamine oli äärmiselt lõbus vaadata. Lõpuks lahkusime siiski, et minna veel viimaseid vaateid endasse ahmida, enne kui lõplikult lahkume.
Teine tipuke, mille otsa turnisime, pakkus meile võimaluse jälgida kulliliste hommikust toimetamist. See, kuidas nad võtavad õhus kõrgust ning manööverdavad, seejuures ennast nähtavalt liigutamata, on hämmastav. Kogu see liuglemine on nii majesteetlik ja väljapeetud. Tund oli nagu naksti kadunud ja aeg tagasi kaagrisse sättida ennast, kuna kell juba üle 10.
Laagriplatsile saabudes oli selge, et kõik meie kodinad olid valmis pakitud, kuid mida polnud, oli auto. Leidsime endale pisikese mineerimata muruplatsikese ning viskasime ennast siis murule lebosse. Päike käis juba kõrgelt ning väljas mõnusalt soe. Enamus vabastas ennast matkasaabastest, kuigi neist justkui teine nahk saanud. Ja siis saabus ka meie auto. Pakiti kogu koli auto katusele ning oli seg teele asuda. Enne veel pisukesed tänusõnad mõlemas suunas ning kogu tiimi pilt ning siis liikvele. Ees ootas meid pikk sõit Gondari. Pikk sõit ajalises mõistes, distantsilt see selgelt alla 200km.
Teed mäestikus on päris kehvad, bussi põhi kolksus korduvalt mööda maad. Ühel hetkel pandi meid mäenõlva all lausa maha, et jalgsi üles ronida, sest oli see tõusunurk ikka eriti karm ja lisaks ebatasane. Jalutasi sellest nõlvast üles, kohates vahepeal veel kitsekarja. Lisaks oli platsis väike armee pisikesi businessmane, kes püüdsid meile iga hinnaga müüa pisikesi punutud topsikesi. No aga kuhu see kola panna, kui selle siit kaasa ostaks.
Taas bussis, loksusime edasi. Enne veel kui pargist välja saime, möödusime lodgest, mis asub 3620m üle merepinna ning peaks seega olema ka Aafrika kõrgeimal asuv öömaja, kui telgid välja jätta.
Lõpuks pargist väljas, kuid tee märkimisväärselt ei paranenud. Samuti ei jõudnud me oluliselt madalamale, ikka keeritasime üle 3000m kõrgusel.
Lõpuks jõudsime linnakesse nimega Debark ning see oli koht, kus ütlesime lõplikult nägemist oma giidile, kokale ja skaudile, kes meiega see 6 päeva mäestikus kaasas olid. Tegime veel kiire kohvipeatuse ning ministeeriumikülastuse ning edasi. Me polnud veel kaugeltki kohal.
Nüüd kulges tee juba mööda asfalti ja seega kukges grammikese kiiremini. Kella 4ks olime lõpuks kohal Gondaris ja oma hotellis, Goha. See saab meie koduks 2 ööks. Hotell asub ca 100m linnast kõrgemal mäetipus ning pakub vägevaid vaateid üle linna ja taamal paistvate mägede.
Pessu! Lõpuks ometi. See kultuurikiht, mis selga kogunenud mägedes, oli kohutav. Isegi veel mitte saabunud kodinate, sh šampooni ning palsami, puudumine ei morjendanud seda mõnu, et sai seista sooja voolava vee all ning kõntsakiht endalt maha pesta. Peagi saabusid ka enne mäestikku minemist välja praagitud kodinad (mida mäel vaja polnud).
Kuna kell oli juba sealmaal, et võiks õhtust süüa, siis maandusime restorani, et enda kõhtu ja maitsemeeli rõõmustada. Mina ja Risto otsustasime a la carte menüü kasuks, kõik teised valisid bufee.
Mulle ette kantud tomatisupp ja beef wellington, maitsesid vägagi hästi. Nämm. Tundus, et bufee nii heaks valikuks ei osutunud, kuigi ka seal olid omad pärlid sees. Igal juhul otsustasime homme valida menüüst endale toidu, mitte enam bufee.
Õhtusöögiga ühel pool, maandusime lobisse, et mõnusalt lobiseda ning hea klaasike kohalikku veini mekkida. Tundub pisut uskumatuna, kuid nad oskavad siin täitsa arvestatavat veini valmistada.
Südaöö paiku oli aeg põhku pugeda, homme taas päev ees ootamas koos uute elamustega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar