Hommikusöök oli välja hõigtud pool 8, start päevale pidi olema kell 8.
Aga öö oli huvitav. Kuna mul on siin renditud magamiskott, siis tekkis väike üllatusmoment, kui sooja kotiga on tegemist. Öö tõotas tulla jahe. Õhtul tuttu minnes olin endale selga pannud kaks kihti sokke, kaks kihte pükse ja kaks kihte särke. Ronisin oma magamiskotti ja üritasin tuttu jääda. Esimese 10 minutiga oli mul külm. Esimesena hakkas külmetama taguots. Nihelesin ja värisesin. Nii tundus öö tulevat piinapink. Toppisin endale veel ühe kihi pükse jalga ning ka veel jope. Seejärel kirjandusministeeriumi kutse ning tagasi telki, et üritada magama jääda. Külmatunne oli sellega pisut järele andnud. Aga meie telkida vahetus käheduses istusid skaudid, st püssimehed, kes meil siin rajal meid jukgestamas igaks juhuks kaasas on. Ja üks neis köhis nagu totaalne tiisikusehaige. Ma pole elus midagi sellist varem kuulnud. Kopsud ilmselt köhis vahepeal välja.
Aga öö sai siiski mööda saadetud. Sain siiski ka enam-vähem vajalikul määral magada. Ülearu soe ei olnud, kuid magada siiski sai.
Hommikusöögiks omlett ja kruus teed ning teele. Tänane distants pidi olema 14 km. Ja piisavalt ronimist. Tegelikuks tulemuseks sai täna aga 13,99 km ja tõusumeetreid kogunes 760m (st me ei tõusnud eilsest nii palju kõrgeamale, vaid võtsime tõuse, kuid vahepeal olime ju ka laskunud).
Hommikul laagrist minema hakates olid kõik vaated ududs. Nii olimegi teel kui siilikesed udus. Paari tunni pärast hakkasid siiski udupilved hajuma ja meile ka taas kaunud vaated paistma. Kohe läks matkamine huvitavamaks. Mõne aja pärast jõudsime siinse kose juurde, mille joa langemiskõrgus on üle 530m, mis on Aafrika kõrgeim juga. Victoria juga on suurim, st laiem, kuid mitte kõrgeim. Need vaated on taas sellised, mida kirjeldada on keeruline. Emake loodus on olnud siiski suure fantaasiaga ja helde, et selliseid vaateid on meile võimaldanud. Joa vaadet metlema tulla oli siiskimpisuke kangelastükk, sest selleks tuli pisut ronida, mis oli pisut kole, st kitsas kivimüüri jupp, millest üle vaja turnida. Polnud hullu, kõik me õnnelikul. Kohal ja pärast ka tagasi.
Päevatee jätkus hullu seina ronimisega. See tõmbas ikka hapniku kinni ja auruveduri maksimaalse võimsusega ähkima ja puhkima. Iga natukese aja pärast paus ja lonks vett ning saab edasi küll. Meie selja taha olid tekkinud kohalikud kõvamehed oma muukadega, kes hakkasid pakkuma teenust, et muulaga mäkke minna. No kurja, ega ma nii nõrk ka pole. Rühkisime ikka ise edasi.
Tänane ilm oli selline kummaline - pisut päikest, udu, pilve tuult. Kord hakkas kõle, kord oli ok. Lõuna oli planeeritud meil kuru põhja. Selleks et lõunapaika jõuda, oli meil vaja ületada ka jõgi. See oli mäestikukõgi, kiire vooluga. Ise sellest üle minna nagu ei tahtnud. Võimalusteks olid üle kivide ronimine ja muulaga selle ületamine. Enamus meist ronis üke kivide, kuid mina olin siiski jänes. Kristina samuti minu klubi liige. Maksime väikse rahanumbri ja asusime toimetama. Oi kurja, see polnudki nii lihtne ja meeldiv. Kuna sadul oli seljas sisuliselt lahti, siis oli see väga ebastabiilne. Ja jõgi piisavalt sügav, et kui jalad all hoida, oleks saapad märjad. Tõmbasin need üles, kuid siis kadus ja tasakaal. Ei puudunud oalju, et oleksin seal vette sadanud. Mitu muri tormas siiski appi ja sain kuiva nahaga teisele poole. Kristinal tundus see retk paremini minevat, tema istumise all olev muul oli kuidagi paremini sõna kuulav. Üle me olime ja aeg lõunaks. Lõunaks pakuti meile täna juurviljaburger ja apelsin ning banaan. Seltskond lõunal selgelt jagunes. Maire, Kristina ning Risto olid nii vaprad, et käisid jões ujumas esmalt ning seejärel alles söid lõuna. Mina, Kaur ja Urho olime veepelgurid, ning slippisime ujumeise ning asusime kohe lõuna kallale.
Pärast lõunat marssisime aga edasi, tõuse oli järsemaid ja laugemaid. Ilm oli ikka veel pilvine ja kohati isegi jahedavõitu. Tegime pisut enne laagrisse jõudmist veel kohvipeatuse. Jõudsime siin sisuliselt ainsasse moslemite külla ning seal saime osa kohvitseremooniast.
Hütt ise oli kivist ja sõnnikust, ümara vormiga. Antud majapidamises elas üks härrasmees, kellel kokku 4 naist ja 10 last. Olud muidugi eriti lihtsad ja spartalikud. Lõkkeke oli olemas, kuid mitte mingit valgust. Põrandad olid muldpõrandad. Esmalt võeti rohelised kohvioad, pesti neid ning siis asuti suure, lamedal pannil röstima. Kui piisav valmidusaste olemas, siis vôeti oad pannilt ning asuti uhmerdama. Enne veel kui kohvi serveeriti, röstiti pannil kaera. Hm, see oli vägagi mõnus krõbistamine. Pakuti ka injerat, koos eriti vürtsika kastmega, kuid selle jätsin ma puutumata, sest esimesestkorrast oli juba kovemus, et mu sisikond seda hapendatud pannkoogi moodi saadust ei armast? Ja siis esimene tass kohvi. Igale ühele valati tassitäis, nii ka mulle, kes ma ju kohvi ei joo. Aga sellisel kohvimaal nagu seda on Etioopia, tuleb seda vähemasti proovida. Ennäe imet, see jook oli joodav ka minu jaoks ja vaata et isega lausa nauditav. Aga see polnud veel kõik, sest siinsetel kohvitseremooniatel pakutakse kokku 3 tassi kohvi. Seega järgnes veel teine ning kolmas tass kohvi. Ja ennäe imet, ma jõin need kõik ära. Ja nautisin kohvi. Pole midagi öelda. See oli pikaks meelde jääv kogemus. Meile kõigile see külastus meeldis.
Vahepeal oli hakanud väljas sadama. Otsustasime siiski asuda teele laagri poole, mitte kuritarvitada lahke pererahva külalislahkust. Jätsime tseremoonia eest meelehead ning pakkisime ennast keepidesse ja asusime laagri poole teele. Tänane laager asub 3600m kõrgusel. Urr, see viimane märg lõik oli pisut ebameeldiv, kuid õnneks mitte pikk ning kuna me olime keepidesse pakitud, siis jäime ka kuivaks ise.
Laagris kohal, oli pisuke aeg leiba luusse lasta ning siis tee ja kohviring teha. Mõne aja pärast ka õhtusöök. Süüa on meile siin matkal küll hästi antud ja hästi all pean ma silmas maitsvat toitu. See on seni olnud lihavaba, kuid mulle see on hästi sobinud. Meeste osas ma kardan, et nad küll haukaks pisut liha ka, aga seda siin ülearu palju pole. Väljas muudkui aga kallas vihma, lisaks käis meist üle ka äike. Kord jäi sadu vaiksemaks, kord läks taas valjemaks. Meie seltskondlikus telgis läks juba märkimisväärselt külmaks, isegi soe tee ega Jägermaister aidanud külma kontidest peletada. Meiega kaasasolevad tegelased kutsusid meid siis katuse alla, mis on plekist seintega ümara kujuga hütt. Aknaid, uksi sellele muidugi polnud, kuid põrandal oli tuli ja nii saime istuda sooja tule ülber oma konte soojendama. Mõnus oli. Laulsime mõned laulud, vaheldumisi kohalike lauludega ( meie neid siiski ei laulmud, vaid kohalikud) ja mängisime mõned mängud. Tähestikulises järjekorras riikide nimede mängu kui ka külastatud riikide-pealinnade mängu.
Pisut hiljem, maandusime ühte telki, sest ühiskondlikus telgis oli külm ja magama minemiseks veel liiga vara. Räägiti anektoote ning muid toredaid lugusid ning tundsime ennast mõnusalt. Kell üksteist kopikatega oli aeg siiski nii kaugel, et hakata ennast unele seadma, homme jälle päev mäestikus vaja ära kesta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar