Välja vaadates on kõik nii hall, nii hall ja taevas on vaat et majade vahel juba. Kaua ei lasknud tänahommikune vihm ennast ka oodata, taas tuli nagu oavarrest. Aknast oli keeruline näha sadamasse, kuigi hotell asub ju kiviviske kaugusel sellest.
Hea on asja juures see, et seni pole see vihm kestma jäänud. Hommikul sahmab 10 minutit kuni pool tundi ära ja siis on ühel pool. Kui sadama jääks, siis oma nina õue küll pista ei tahaks. Sest kardetavasti oleks siis sopaga, ja sõna kõige otsesemas mõttes, üle valatud. Kanalisatsiooniga on lood nagu nad on ja jalakäija on selgelt nõrgim lüli. Mina sellel ajal kui vihma kallas, olin aga turvaliselt katuse all. Ei miskit häda. Kui vihm läbi ja tänavad pisut tahenenud, võib ju liikvele minna.
Hm, mida siis täna ette võtata?? Olen ju siiski ookeni ääres, seega vaja kark endale alla ajada ning vee äärde saada. Uurisin pisut elu, st kuidas vee äärde saab ja minekule.
Tuli välja, et esmalt tuleb saada üle kanali ja siis selt randa mööda, kuni endale sobiva koha leiab. Teisele poole saamiseks tuleb minna praami peale. Mõeldud-tehtud. Eriti väärtuslik vara kotist hotelli seifi, veepudel kotti ja õue. Oe, see palavus ja niiskus võttis stange märjaks esimese 15 minutiga. Teadsin, et asun Zanzibari praami sadamale eriti lähedal, kuid see teine liine ei asu ka ülearu kaugel. 2 esimese minutiga hotellist väljudes nägin juba Zanzibari praami terminaali, jalutasin sellest aga edasi. Peatselt hakkasid teele jääma kaupmehed. No ja mida iganes nad seal müüsid. Kasutatud riidepuudest ja kingadest kuni juurikate ja kalani välja. Suunad oma pilgu aga viisakalt mujale ja katsud ennast võimalikult väikseks teha, kui kaupmeestest möödud, et vähem silma paista. Mida praamile lähemale, seda suurem oli kaupmeeste konsentratsioon. Huvitav, kas keegi ostab sealt ka midagi?
Kohal, praami polnud näha, kuid rahvast oli nagu murdu. Nüüd oli vaja leida, kust pileti saab ja siis ootama praami. Piletisaba leidmine läks lihtsalt ja kiiresti. Vaja oli pisikest rahatähte ja viipekeelt ühe pileti ostmiseks :). Terminaal, kus praami oodata, oli küll rohkem loomavaguni sarnane, aga kuna praam pidavat pidevalt käima, siis ei saa see ootamine siin ju kaua kesta. Esiti siiski ühtegi praami näha polnud, aga pärast 7 minutilist ootamist see valge laev tuli :). Valge ta just oolnud ja laev ka kuidagi kummaline nimetus, kuid veepeal püsis ja ragva ja autod punktist A punkti B ju toimetab, seega igati asjalik alus. Kui praam teiselt poolt saabus, siis mul tekkis tunne, et see ei jõudnud veel maabudagi, kui inimesed juba liikvele läksid ja autod ka. Marssisin aga koos suure massiga peale ja eks siis paistab, kuhu satun ja mis edasi saab.
Ootealal oli mu tähelepanu hõivanud mustanahaline albiino. Teadsin, et neid on siin olemas, kuid nägema juhtunud siiski varem polnud. Täitsa minu värvi nahaga, aga kõikidel muudelt joontelt mustanahalise ehitus, sh kollakas valged kuid see sambalne juuksepahmakas nagu neil need siin on. Kaua ma siiski ei tihanud piiluda, pole see ju viisaks, kuigi ise nende seas oled liikuv huviobjekt konstantselt.
10konna minutiga on praam teisel pool ja taas toimus meeletu rahvasteränne, seekord siis praamilt maha. Praamisõit ise oli nagu püstijalabaaris käik (uksst sisse, jook rindu ja teele), see praam oli väiksem praam ning istuda polnud kuskil. Ja nii siis kõik kõigile kuklasse hingasid. Kui rahvas juba praamile minemas oli, siis paistis ka teine praam jõudvat ning see oli juba vähe suurem. Vahe nagu meil saatre vahel liikumas olid uued praamid versus Koguva :).
Praamilt maas, tuli hakata vaatama, kuidas randa saab, sest väidetavalt tuleks pisut edasi minna. Ka see probleem lahenes iseenensest. Must miljon väikest dalla-dallat oli ootamas kliente nagu hagijad jahi algust. Andsin ühele kodanikule teada, kuhu jõuda tahan ning võtsin ennast talle sappa. Dalla-dalla on oma olemuselt väike motorolleri tüüpi kolmerattaline sõiduk. Taha saab istuda kaks inimest, juht ees. Katus pea kohal, muidu vihisel tuul kõrvus. Istusin aga peale ja minema. Juristas siis minu uhke sõiduriist jupike maad minna, kui keeras siis ühel hetkel vasakule. Paetus randa mineva värava juures. Olgu öeldud, et rannad on siis tasulised. Kõnetasin oma dalla-dalla juhti küsimusega, et kuidas ma siit edasi või tagasi saan, sest siin ju masinaid ootams ei ole, et kuk rannast ära tulen, siis istun aga järgmise peale. Juht jagas aga lahkesti oma numbrit ja nii asusin siis ranna poole minekule.
Sissepääsuks küsiti 2000 kohalikku shillingit, mis on õige pisut alla 1 dollari, st pisut rohkem alla 1 euro. Rannapilet lunastatud, vee äärde. Rahvast siin palju polnu ja iga katusealuse juurde oi pandud silt et watch your stuff. Ei äratanud kindlust see lõik. Vaatasin 5 minutit ringi ning helistasin aga dalla-dallale, et see mind siit ära viiks. Ehk oskaks miskit mõistlikumat soovitada või kui ei, siis tagasi praamile ja olekski ookeani külastus läbi.
Noorsand kratsis pisut kukalt ja tundus, et siis läks tal pirn põlema. Istusin aga tõlda ja kukkusime vuristama edasi. Pärast 15 minutit paldi mind maha järgmise ranna värava juures. Arve teenuse eest tasutud, lunastasin ka ranna pileti ja ja sain sellega koos veel joogitalongi. Tasu oli juba oluliselt mehisem, st küsiti 5000 kohalikku. Või noh hotellis küsitakse niipalju ühe õlle eest. Rand tundus siin oliliselt mõistlikum. Leidsin endale koha, kuhu toodi mulle ka kohe laud ja tool ning seadsin ennast mõnulema. Joogiks valisin endale vee. Ja seekord kanti ette korralikukt suur pudel vett, mitte pisike sõrmkübar. Kui ettekandja vett läks tooma, siis sammusin ka vee piirile. Oeh, liiv on siin hele-hele valge ja vesi sikakas- roheline. Vesi on soe, ka minu jaoks, kelle jaoks peab vee temperatuur ikkagi soe olema, mitte ei piisa 16 kraadist.
Kuna olen üksi ja tegemist on avatud rannaga, siis ujuma ma siiski ei tüüri, kuid seelikusaba kruvisin vöövahele ja põlvini vees sulberdasin siiski. Lasin päikesel ja tuulel oma nina paitada. Mis sa hing veel oskad tahta. Minu oma ei taha suurt midagi, kui siis tagasi metsikusse loomi vaatama. Aga kui see pisiasi kõrvale jätta, siis mitte midagi. Elu on lill :)
Kuna kell juba hilist lõunatundimkäis, siis tellisin endale pisikese kalase lõuna. Tegemist oli mingi valge kalaga, mis oli justkui mingi valge liha. Pisut kuivaks olid nad selle grikkinud, kuid mekkis siiski hästi. Paar luud mis seest leidain olid ikka korralikud teibad.
Kui kell hakkas juba 6 saama, asutasin ennast kokku pakkima, et tagasi hotelli poole minna. Vaja ju veel praamiga kanal ületada ja siis sealt tagasi teekond hotelli ette võtta.
Helistasin oma suksule ja 15 minutiga oli mu kolmerattaline teener taas olemas. Praamiks oli seekord see suurem praam ja üle kanali seilamine tundus minevat ka kiiremini kui tulles, või siis töötas taas see tagasitee kiiremini kulgemise reegel :). Praamilt maas avastasin ennast totaalsest hullusest. Ennist tänavat ääristanud kaupmeeste arv oli mitmekordistunud. Tänavavalguslambid ei põlenud, kuid igal välekil oli oma tuli :). Ja nüüd avastasin, et inimesed tegelikult ka ostsid niimoodi tänava pealt staffi. Samas märkasin ka seda, et osteti siiski peamiselt, kui mitte ainult toidukraami. Kalalette paistis juba kümneid, kus oli näha alates kaheksajalgadest ja kalmaaridest kunierinevate, suurte ja väiksemate kaladeni. Lõpuks sai see läbi ja sai kiirema sammuga astuma hakata.
10 minutiga olin turvaliselt kodus.
Õhtu lõpetuseks veel väike õlu ja siis tudile. Homme uus päev ees ootamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar