Hommikul ärkan üles veel ilma isgasuguse elevuseta hinges. Pigem kollitavad ikka veel kasvav task-list, mis kindlast8 vaja veel ära teha, enne kui masinakaane lõplikult kinni vajutan. Pakkimisega pole alustamud, mis minu puhul pole muidugi ei üllatav ega stressitekitav. Suure imena olen panipaigast juba tuppa toimetanud kohvri. See on selge eneseületamine. Ja nagu seda kõike veel vähe, tekkis eile uitmõta ka pea korda teha, st ootab juuksuritool ees. (Mis mul küll arus oli 🙄!??)
Ei jää muud üle kui askeldama hakata, lend siiski alles hilja õhtul, mis annab mulle terve päeva sagimiseks. Alustan paari meili saatmisega, kuid peagi vaja linna lennata. Täna tundub see juuksuritoolis istumine mitte tavalise mõnsatamise, vaid surnud ajaga. No ei ole normaalne. Kiire apteegikülastus ja mõned tugrikud veel kaasa vahetada ja saabki linnast varavast lasta.
Auto tavapärasesse hooldkodusse jäetud ja kohver ka lõpuks pakitud, mis võttis minu mõistes terve igaviku... 30minutit nagu mahavisatud. Ja raskekaallase vean seekord kaasa, tevelt 14 kilo. Ilmselt sai kuskile mõni telliskivi pakitud 😋. Aga kokkuvõttes, valmis! Avan taas rüperaali, sest paar kirja vaja veel kokku panna, mis ei saa saatmata jääda. Tund-paar hiljem käib klõps ja valmis!
Nüüd võib puhkuse ametlikult avatuks kuulutada. Viskan jalad diivanile, naudin tassikest auravat teed ja tunnen kuidas chill juba minu sisse pugemist on alustanud 😊.
Tore kui on häid h8ngi transporditeenust pakkumas, igal juhul saan lihtsalt, mugavalt liikuma ja ilma igasuguste muredeta lennujaamas kohal. Kohver teele ja ise suundun turvaväravate poole. Protseduurid läbitud, tangin ennest paari pudeli veega ja nüüd jääb üle ainult oodata. Lend küll hilineb pool,tunnikest, kuid mind ei suuda hetkel küll miski enam raputada.
Helsinki lennujaamas avaneb mul võimalus esmakordselt tutvust teha terminaali osaga, kus siiberdavad pikad lennud. Selleks et tõotatud maale pääseda, pean läbima ka automaatse passikontrolli. Oi kui aeglane see näotuvastus on. Tekib juba küsimus, et huvitav, kas teen tõesti kala või ahvi nägu, et masin ei taha ega taha mind ära tunda. Lõpuks siiski. Ka pikk lend hilineb. Hiljem selgub, et kokku terve tunni.
Lennukis sean ennast sisse, isteplats reas 26, tähisega C. No vähemasti ei ole tehniliste vahepeatustega lennu jooksul muresid oodata, kui aga vaja, siis püsti ja minek. Pole ühtki magavat naabrit ees 😊. Vaatan alustuseks ühe filmi. Maitsen ettekantud pläusti. Andeks Finnair, teisite ma seekord seda nimetada ei oskaks.
Ja aeg ennast tudile sättida. Erilisi lootušid mul siin muidugi pole, no ei ole ma lennukites magaja. Otsin endale musa kõrva, et lennukimüra vähem häiriks ning nihelen laiskloom Sidi kombel istmel, et mugavam asend leida. Jõhkrutsen ja lasen ka seljatoe madalamale ja ... Tuleb tõdeda, et seekordne tulemus on edulisem kui eeldatud. Kuidagi üle tunni avan ainult silmi. Ajaarvamine käib muidugi ainult lennu maandumiseni jäävat aega lugedes. See mis tegelikult kell on, pole siin maa ja kosmose vahel üldse oluline.
Kuna silmaluugid on lõplikult avanenud 3 ja peale tundi enne maandumist, siis otsin endale järgmise filmi ja seejärel veel ühe, mille vaatamine pooleli jääb, kuid film oli juba valitud selliselt, et ei kripeldaks kui lõpp nägemata jääb.
Lennuk maas ja suundun läbima kõiki maandumisjärgseid protseduure läbima, et saaks ära hotelli ja selle sisse juurdunud istenurga oma kehast välja. Päris aus olles tuleb tõdeda, et see lend ei toonud isegi veel to9imaitset suhu. Seega kõik hästi 😊. Immigratsioonist läbi, leian pagasilindi ja peatselt oma punase kohvri ning suundun taksot otsima. Mnjah, otsimiseks ei saa seda just nimetada. Korralikult kõik toimetatud. Igal juhul sain kenasti selgeks, kaua tuleb Changi lennujaamas opereerimiseks minimaalselt aega varuda. Täna sain välja lennujaamast kokku poole tunniga ja see ei sisaldanud hulle ootamisi kuskil.
Taksos tegelen muidugi usinalt aknast välja piilumisega, et mingi muljepoegki saada. Esimesena teen 2 tähelepanekut (soe ja niiske ilme ei ole neist üks, seda oskasin oodata ja vaim valmis.): majad pole siin lihtsad kuubikud, kõik on mingi vimkaga. Paljudel on nurki rohkem kui 4, paljud lausa kärjekujulised. Katused samuti mitte klassikalised. Lisaks on nii mõnegi torni otsas jooksuradasid meenutavad moodustised. No kardetavasti jooksmiseks need siiski pole, vaid on päikesepaneelid, kuid kihla vedama alt poolt vaadataed ja eemalt pealegi, ei läheks. Samuti on rohelust, küll kuskil maja keskel, küll katustel. Teine tähelepanek selle korval, et rohelist palju, puuktaimed. Neid hakkab silma massiliselt. Puu, mille külge on ennast mingi suur põõsas kasvatanud. Äge 😁.
Hotellis teen vajalikud check ini toimingud ja siis kiire pesu ning teen enast voodile pinnalaotuse. Plaan on küll kõigest pisut lõõtsutada, aga seekord saab laiskus-väsimus või teab mis minust jagu ja nii ma voodissejäängi. Kell on selleks ajaks siin juba ka 9 õhtul, kodus alles mitte liigahiline pärastlõuna. Vahe nimelt 6 tundi.
Seega ilma suurema võitlusetapoen teki alla, et hommikul olla valmis avastama, rohkem avastama ja veel rohkem avastama... Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar