Aeg ennast parandada

Kummalised on need inimloomad. Peaaegu aasta tagasi sai minust blogija. Seda küll paraku ainult de jure, de facto siiski mitte. Oh ei, ma kohe mitte ei luba, et nüüd see muutub, aga pisut parandada ennast siiski püüan. Põhjus ju tegelikult väga lihtne - kohe on kätte jõudmas uus puhkus ja sealt sooviks siiski mõned ülestähendused teha. Eriti suur rõõm on see, kui keegi sõpradest-tuttavatest veel postitusi lugeda viitsib ja tahab. 

Kohe kindlasti ei ole minus piisavalt kirjaneitsit, et igapäevaseid postitusi teha, aga kuna harjutamine pidavat tegema õppipoisist selli, siis olengi alustanud näpuharjutustega :)

Harjutamisest veel rääkides, saan raporteerida mõningasest tublidusest õuealadel. Alates lumesulamisest märtsi alguses olen püüdnud õues olla võimalikult sageli. No ja õnneks see õues olemine ei tähenda just käed küünarnukini taskus paigal seismist ja möödujate vaatlemist, vaid ikka pisut ringi liikumist.  Minusugusele tugitoolisportlasele ja seejuures ka külmavaresele osutus sobivaks kõndimine. Rattaga oleks tahtnud ju ka sõita, aga nagu öeldud, see oli minu jaoks veel selgelt liiga külm. Esialgu kujunes päevaseks distantsiks ca 10km või pisut alla selle. Aga päevade möödudes see pisut venis pikemaks ja tänaseks on distantsiks keskmiselt 13-14km. Nuriseda võib siinjuures ikka väga erineva tempoga, mis kilomeetri läbimisele kulub. 

Aprillis ajasin ka oma 2-rattalise sõbra talvekorterist välja.  Oi kurja, ma aru ei saa, kuidas tublid ikka päris igasuguse ilmaga rattaga ringi sõidavad - külm, külm, külm.

Märtsi ja aprilli kilometraažiks kujunes ca 350 km kuu kohta. Ei nurise, aga oleks saanud ka paremini :) Mai selle eest ei kannata kriitikat- kõigest 220 km. No nii ju mägesid ei vallutata. Aga kui klaas pool-täis, siis paranemisruumi on kuhjaga ja see on ainult positiivne märk.