Hommikupoolikul saab kott kokku. Oeh, seekord on seda mahtu ka kaalu ikka palju-palju. Tervelt 19 kilo. Kes seda kannab küll?? Õnneks peaks kott tagasitulekuks pisut alla võtma.
Kuna todutee on paras ehitustanner, siis ei julge takso peale lootma jääda ja liigun omadel ratastel linna. Kiire takso sealt lennujaama ja kohal ning valmis startdiks. Jõuan nii vara kohale, et isegi check-ini avamist on vaja veel oodata, aga mitte kaua.
Kõik toimingud tehtud ning siis on aega veel ringi vaadata ja nina nokkida. Peatselt selgub, et üks paar, kes meiega matkale peaks liituma on hädas viisaga, mis hakkab alles saabuvast südaööst kehtima ning nii neid lennukile lihtsalt ei lasta 🙁. Täna Tallinnast starti pärast korrektuure siis 3. Lend väljub planeeritult ka kulgeb ilma igasuguste vahejuhtumisteta.
Moskvas orienteerume Šeremetjevo lennujaamas, mis on paras väljakutse. Olen ikka päris mitmeid jennujaamu kohanud, aga sellist suurt ja nii ebaloogilist labürinti veel mitte kordagi. Ahjaa, kui lennukist maha tuleme, on meil vastas buss, et meid tminaali viia. Buss sõidab ja sõidab, ta vist unustas ära, et pole kohe linnaliinile vaja kihutada, vaid reisijad enne ikka terminaali kohale viia 😋.
Kohal me lõpuks siiski oleme. Siis järgneb passikontroll. Sabasid nagu polegi, aga edenevad need eriti visalt kui mitte öelda, et ûldse mitte. Ja muidugi leiab mõni seltsimees, et ta on igati õigustatud sabast mööda astuma ja ise saada järgmisena teenindatud. Kurja...
Tehtud ka see protseduur. Läbime veel paar passinäitamise punkti. Mille otstarve täiesti arusaamatu, kuid mis seal siis ikka, ei hakka isegi süvenema, miks siin miski just nimelt nii toimib ja mitte teisiti.
Leiame oma värava, kuid selle tablool alles eelmise lennu väljumise info, justkui alles see lend hakkab peatselt boardima... Kas tõesti hakkame hilinema? Õnneks siiski mitte.
Lennukis, seekord satume Triinuga kõrvuti istuma. Üritan magada, sest ega ei saa ju kuskile siruli, kui kohale saabume, vaid kohe läheb loksumiseks linnast välja.
Magamine läheb ikka väga vaevaliselt, küll pakutakse juua, küll süüa. Ehk et tekk on kõva ja tekk torgib. Lend võtab 4 tundi, kuid Kingitusena saame veel nagu naksti 4 tundi edasi sõuda, st kohale jõuame kell 9 (kell 1 oli Mohkvast start).
Lennuk pannakse keset põldu ja ei mingit bussi, ikka ise tipatapa. Pagasi saatmisega Barnaulis keegi ei kiirusta, tark ei torma ju ... vahepeal olen saanud Fredilt sõnumi käsuga rabada lentsikalt takso ning hotelli sõita. 500 rutsi hinnaks ja voila. Esimesed muljed Venemaast on täpselt sellised nagu telekast palju kordi nähtud... Ehe ja aus 😊. Hotellis tervitavad meid Altaiskij krai ühendansambel Hvredi juhtimisel ja repertuaariks ei miski muu kui meie hümn - Koduküla väike maja... tunne on kohe ülev 😃.
Järgmisena saame tänasele sünnipäevalapsele, Dimale õnne soovida. Kihisev on juba topsi valatud. Pisut asjaajamist veel ja siis on aeg hakata kodunaid bussi pakkima. Bussijuht on pisut tõre ja kamandab meid kiiremini liigutama. No mis siis ikka, liigutame. Bussiks on selline minu jaoks äraarvamatu suurus, st vaevalt parasjagu kohti sees ja pakiruumnii kasin, et sinna peale mõne üksiku seljakoti suurt enamat ei paki 😳. Kuhjame siis asjad vahekäiku ja isegi otsapidi istmetele. Ise püüame ka kuskile koha leida, no ei ole lihtne, aga saame ilma suuremate probleemideta sellega siiski hakkama. Esiti on jutt selline, et meil vaja sellise killavooriga sõita ca 40 km Biisk'i poole ja seal mingi mašina võtab osa kandamit oma kanda. Lööme peatselt Tarmo uhke lehetäirohelise musakasti tööle ja enda arvates asume tänast pikka sõitu mööda saatma ja nautima. Ei lähe paari minutitki, kui saame bussijuhilt võtta ja korralduse muusika kinni panna, vaatamata sellele et meie kõrvu on paitamas korralik vene estraad. No ei aita see kuidagi...
Linnast väljas, möödub 40 km, 50 km ja nii edasi, aga see mida kuskilt ei paista on see auto, mis meie kola pidi pisut vähendama. Tunnen kuidas jalad hakkavad vaikselt nurisema, sest ega neil ülearu palju ruumi seal bussijuhi selja taga pole (jalad ei magu otse hoides isegi korralikult istmete vahele ära). Kuna minu nina all on bussijuhi kõrval olev nn. eikellegimaa, siis torkan selle äärele esiti ainult varbad ning seejärel juba terved jalad. Hakkab kohe kergem 🙂.
Pissipeatust peame lunima ja siis pärast pikka lunimist ning tiraadi selle kohta, kuidas bussisõidu ajal
ei peaks õlut jooma, saame siiski oma ihaldatud peatuse. Elu kohe oluliselt ilusam...
Tagasi bussi ja jätkame teed. Sihiks on täna Tjungur. On käes juba peaaegu lõunaaeg ning nii tehakse otsis tee ääres peatus teha ning miskit põske pista. Bussis ilmub võluväel välja menüüing nii tehakse seal valikuid. Juurdekuuluv klausel on muidugi selline, et valige kõik üks toit, siis saab kiiremini. Kuna me ise väga valida ei oska, palume giidil teha otsus ja esitada tellimus. Päädib see lõppeks pisikese värske salati ning kartulipudru ja guljaši portsuga. Naiste jaoks on eeldatavasti paras ports, kuid kardan, et kõik mehepojad küll oma kõhtu täis ei saa.
Lõuna söödud, arve tasutud ja kergendusministeerium külastatud, taas bussi ja teele. Tee on esiti igati korralik, lai ja hea tasemega asfalt. Mida aeg edasi, seda kitsamaks hakkab see muutuma, aga ei miskit hullu. Edeneme kenasti. Viidame oma aega joovastavaid keelekasteid proovides. Proovin ka magama jääda, kuid see on pigem edutu katse. Pisut siiski pronokin, kuid magada tahaks. Isegi vein ei libise nii kapsaolemise peale.
Pöörame vahepeal kitsale teele ja hakkab paras loksumine. Auk-augus kinni ja selle kõrval taas ülltusüllatus - auk. Bussi tagumine pink ikka korduvalt teeb selle peale helisid, mis teps mitte ei meenuta rõõmuhüüdeid.
Ja siis nuiame taas pissipeatust. Bussijuht taas esiti eitab meid ja jätkab teekonda. Pärast päris mitmendat küsimist saame lõpuks oma peatuse. Taas ingellikult kerge olemine, kui jätkame teed. Ahepeal painab minu pead küsimus, et mille kurjama pärast see onu sellist tööd teeb kui talle inimesed kohe üldse ei meeldi???
Nihelen ja nihelen, lõpuks sirutan omad koodid seljakottide peale välja ja see toob kõveras olevatele jalgadele oluliselt leevendust. Kuna võttegrupil hakkab tekkima eelamdus, et mahl saab otsa, siis nõutakse nüüd poepeatust, kuna oleme saabunud taas tsiviliseeritud punkti. Seekird saame oma peatuse, kuid tundub, et ainult tänu asjaolule, et o u bussijuht ka ise tahab poodi. No igal juhul saame tiraadi selle kohta, et ainult 1-2 inimest tohib poodi minna, itte kõik joosta. Kell on selleks ajals juba mõnusalt õhtupoolikusse sisenenud ja kõhud annavad ka endast juba märku. Poekotte moonaga voorib poest välja hoolega. Aga meil on ees veel ikka mitu head tundi sõitmist.
Tee keerleb mägede vahel ( vist võib neid veel siiki küngasteks nimetada), aga treppis kruusatee ja need künkad meie edenemise progressile positiivselt igal juhul ei mõju. Lõpuks hakkab väljas juba hämarduma.
Ühel hetkel panem hr Toriseja roolis taas gepsu juhiseid hõikama. Ning nii avastan, et finišisse on
Veel gramm üle 30 km. Aga vähemasti loob. Bussijuht on väsinud ja panen kohe tema selja taga mitmel korral tähele, et juba kohati nokib teri roolis. Kõhe!! Nii võtan bussis teema üles ja kavaluse taha peidetuna nõuame taas pissipeatust. Seekord saame selle kohe. Meil taas hea ja busiijuht pisutki värskust saanud. Ja edasi võiduka lõpu poole.
Enne veel kui ohal oleme, ületame jõge. Sillaks on mingi rippsilla moodi lainetav sild. Kõik bussisolijad on elevil ja taas saame käsu vait olla. Oi kurja, see sild on äge! Muidugi on teine kitsas ja selgestinähtavalt lagunev, kuid ei miskit utoopilist või 50:60 šanssu õnnestumisel või siis ka mitteõnnestumisel.
Kohal. Teeme bussi tavaarist puhtaks ning seejärel jagatakse meid laiali mökidesse. Meie saame endale 5- kohalise mökki. Asukateks siis seekord Tiina-Tarmo, Triin, mina ja Mart. Tegeleme psiut vedele ise ja siis asjade pakkimisega. Täna tehakse veel teed ja siis tuttu. Köögimajas on potis valmimas tee ning leiame ka kuivikupaki.
Õhtu arvatavasti meeleolukaim sündmus on tulivee villimine pudelistest ümber suurematesse ja eriti suurtesse pudelitesse, et mäkke ei peaks klaastaarat kaasa vedama. Kogus mida näen on hullumeelselt hirmuäratav. Huviga ootan, kuidas see matk välja hakkab nägema.
Kiksid puhtaks ja koikusse. Panen veel killukese unemusa mängima ja ungi aeg unedeks. Homme alustame oma matkaga.
Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar