Kes käib 6 ajal jalutusringil, kes 7 paiku.
Hommikused protseduurid edenevad kiiremini kui õhtused. Veel viimased pakkimised ja oleme valmis hommikusöögiks. Hommikusöögilaud on täna hommikul rikkalik: laual on tomatit, kurki, keedumuna, juustu (mitut sorti), džemmi ja muidugi leib. Seekord on leib erinev sellest, millega oleme mägedes pidanud hakkama saama. Kõrvale traditsiooniliselt tass või paas teed ning olemegi korralikult täis tangitud. Viimased pakkimised ja linna peale laiama.
Esimesena viib majaperemees meid oma riisipõlluga tutvuma. Saame päris põhjaliku ülevaate sellest, kuidas riisi kasvatatakse, sh istutatakse kuni lõikuse ja kuivatamsieni välja. Sinne riis on suurepärase maitsega, peene pika teraga ja sõmer. Iraanis kasvatatavat riisi loetakse üheks maailma parimaks. Siinjuues kirjutan selleleäitele 2 käega alla, kuigi väite tõesust ei tea kontrollida 🙂. Istutamise ootel riisipõllul pn koha sissevõtnud konnapopoulatsioon. Mõned rahulikult krooksumas, teised pisult agressiivselt endast märku andmas ning tervituseks sirutatud heinakõrt hammustamas ja mõned iomselt ootamas, et nägus printsessneid suudlema tuleks, et siis hurmurist printsiks muutuda.
Jalutame kodukvartalis edasi ning saame ülevaate, kuidas Kaspia äärsed piirkonnad on arenenud, sh kuidas elanikkond on palju ja kiiresti kasvanud, et inimeste ukse all olevad põllulapid on paljuski ehitistega tänaseks kattunud. Meie silma ette satuvad mitmed tsitruseliste aiad, kui ka kiivipuud. Nii olemegi tagasi ringiga kodus, kus meile on järele tulmud buss, et jätkata oma ringi linnas.
Edasi viib meie tee ühe kena noore kunstnikupreili juurde. Saame ülevaate tehnikast, mida keraamikakunstnik kautab ja kuidas tema tööd valmivad. Uudistame aga ringi ja tutvume taiestega. Minu tähelepanu tõmbavad endale savist kummalised loomad, mis peagi selgub, osutuvad veinikannudeks (siis kui siin veel oli lubatud veinijoomine). Selles nõus olla vein ka kenasti jahe püsinud, aga nõu ise oli muidugi selline kahe käega tõstmiseks 😮. Külastuse lõpetuseks veel ühine fotosessioon ja taas bussi, et edasi sõita järgmisse kunstisaali.
Järgmise poe kohta saame sellise toreda info, et seda peavad kohalikud naised, kes teevad käsitööd ja siis ise müüvad ühiselt, seega aitavad oma kogukonda. Igati tore tegevus. Kui mul puudus enne igasugune soov osta mingi savist plaadike, siis siin on olemas ja juba nõusid, kotte, ehteid. Minu pilk jääb pidama ühele sinisele, kullatud taldrikule, mille otsustan endale koju viia. Mõte tore küll ja tasumise hetk möödub samuti suuremate pingutusteta, kuid taldriku pakendamine osutub ikka pea et ületamatuks ülesandeks poes olevale daamile. No ei ole ilmselt multitaasking loodud ka pärslannadele. Seda veel eriti minupuhul, kelle kannatlikkus on nr10 niidi paksune. Kõik teised juba ammu väljas ootamas, mina ikka jalalt-jalale tammumas. Lõpuks saab minu taldrik ka siiski paberisse ja kenasse kinkekotti. Bussi ja edasi. Lehvitame veel lahkudes meile järgnenud (esimesest kunstikojast) kunštnikupreilile ja läinud me olemegi.
Meie järgmine ja äkitsi tänase päeva ainus tellitud peatus on pähklipoes. Oh, siit võiks tassida ja tassida ja tassida. Oravad ilmselt oleks täielikus pähklitaevas, kui siia sisse saaksid 😊. Mina kannan välja kreekapähkleid ja heledaid väikseid rosinaid ning natuke ka kommi. Varasemalt on kollektsioonis juba ootel kuivatatud viigimarjad ning pistaatsiapähklid. Ahjaa, kõige krooniks muidugi paar karpi datleid, mmmm. Huvitav, mitu kilo minu suur seljakott kaalus selle 10 päeva jooksul kaalus juurde võtab? 🤓
Vurame edasi. Meie järgmiseks sihiks on kohalik turg. Tuleb tõdeda, et see ülearu liigirikasküll pole. Siiski-siiski, minu juurde leiab tee karp oliive. No meid ootab ju prognoosimatu teekond Teherani veel ees ja küll me sellel reisil siis miskit nosida jõuame 🙂.
Jätkame oma jalutuskäiku pärast turuga lõpetamist. Suuri ja erilisi väärtuseid siin pole ja ühel hetkel avastame ennast turnimas veepiiril, suurte kivide vahel ja otsas 🙄. Nii mõnedki linnasussid saavad selles pisut räpases vees märjaks. Mina saan hakkama ainult pisut märgade püksisäärtega, papud näpu otsas jäävad kuivaks. Üleliia hästi ma muidugi aru ei saa, miks me siin turnima peame, aga arvamus on, et meie võõrustajate arvates pole me varem merd näinud. No igal juhul on see ka nüüd tehtud ning tõmbame oma linnatuurile joone alla.
Enne veel kui Teherani poole hakkame vurama, ootab meid kodus lõuna. Seekord on karpi pandud riisi kõrvale kanakints. Ports on suur ja nii kipub hulk toitu üle jääma.
Mehed pakivad pagasit bussi. See on täna päris täppisteadus, sest ruumi selels bussis ülearupalju pole. No õppinud mehed, head riistad ...
jätame pererahva ning jeebuga meid mägedes saatnud Aliga hüvasti ning ongi aeg hakata liikuma Teherani poole. Kui palju see aega võtab, pole meil hetkel veel mingisugust aimdust. Teame ainult, et siin on nädalavahetuse lõpp ja paljud inimesed on teel nädalalõppu veetmast tagasi Teherani. Seega saab huvitav olema. Räägitakse 5 kuni x-tunnini 😮. Esiti liigume päris kenasti, aga ühel hetkel paistab ees olevat ummik. Tasapisi see siiski nagu liigub, aga seda just senikaua, kuni üldse enam ei liigu. Cm ja jälle seisame. Küll aga pakume suurt huvi ja palju lõbu meiega koos ummikus istuvatele kohalikele. Kes arglikult piilub, kes lehvitab, kes näitab näpuga. Mõnes autos tümpsub musa ja reisijad ise laulavad ja tantsivad, meeleolu ei paista vaatamata seisvale autodevoolule kuidagi langevat. Varsti selgub ka ummiku põhjus. Nimelt see 4-6 rivis autodemass peab peatselt 1-le rajale paigutuma. Mõned autojuhid arvavad, et kõnniteed pidi kulgeb kiiremini, no ja eks mõni nahhaal kulgeb ka 😳.
Nii oleme kulutanud jupi üle tunni vähema kui kilomeetri läbimiseks. Lõpuks saame siiski ennast sellele ühele rajale ära paigutatud ning liigume. Aeglaselt jätkuvalt, kuid liigume. Pähe tekib küsimus, et kui sellises tempos Teherani välja peame venima, kas siis lennukile ka jõuame 😳. Mõnede kilomeetrite pärast hakkab autodevool meist mööduma. Silmad tardunud, jälgin huviga, et millal siis vastutulevate autodega eksesse juhtuma hakkab. Aga ei miskit... Taas saabub varsti valgus - nädalavahetuse lõpul on nimelt vastasssuund suletud, seega muidu 2-suunaline tee on täna 2-realine Teherani kulgev tee. Kiirus on küll kasvanud, kuid kuna siksakitame mägedes, siis pole tegemist ikkagi siledamaa kiirtee kiirusega.
Lõpuks hakkab siiski ka taguots juba kurjustama ja nõudma puhkepausi. Peagi saame oma kangeid konte sirutada. Teeme tee- ja arbuusipeatuse. Lahe on vaadata, kuidas seltskond valdavalt naudib teed püsti seistes, kuigi nii lauad kui toolid on olemas 🙂. Arbuus maitseb tõeliselt hästi! Arbuusi oleme ise kaasa toonud Kaspia äärest.
Kõige krooniks lubame endale veel jäätise. Ja siis on aeg edasi liikuda. Vahepeal on väljas juba pimedaks läinud. Siinne maa on rikas, ei mingit kahtlust. Maantee on valgustatud, iga viimne kui kurv on valge, sirgetel siiski mõni pimedam lõik küll tuleb ette.
Oleme jõudnud kiirteele, seega on Teheran lähenemas. Vurame pikalt, enne kui tegelikult linna saabume. Jõuame oma juba tuttavasse hotelli gramm enne südaööd. Teeme check-ini ja tassime kodinad tuppa. Kiire dušš ja taas koti ringi pakkimine. Kott mahult nagu polegi suurt kasvanud, kuid kaales on teine siiski tublisti juurde võtnud. Kõik vajalikud toimingud tehtud, suundub hotelli fuajeesse. Voodi lähedale keeldun minemast, sest muidu on langemine kohene ja siis selle vähema kui tunni pärast jalgele saamine keeruline. Vahetan oma viimased paar miljonit mõnede rahvusvaheliselt tunnustatud tugrikute vastu ja kirjutan pisut.
Kell on saanud 1 ja mõned kopikad pealegi ja seltskond kenasti juba koguned koos kodinatega. Sõit koju võib alata.
Need 10 päeva on olnud täis üllatusi ja totaalselt silmi avav. Kui sõbralikud on inimesed, siiralt sõbralikud. Kui turvaliselt ma ennast siin tunnen. Kui palju ilusat loodust siin on ja kui erinevat.
Toit on neil maitsev ja ilmselt suhteliselt tervislik veel seejuures. Kohalikud naised on tõsised kaunitarid, kuigi kasutavad seejuures ebamõistlikult palju meiki.
Sügav kummardus, Iraan, ilusate mälestuste eest! 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar