Taas bussis, jätkame teed. Väljas on ikka veel kõrb, kuid siin-seal on mõningaid rohelisi laike. Need on põllud, mida hoole, vaeva ja suure armastusega siin kastetakse. Sõidame Teherani suunas, tegelikult küll linnast mööda. Paar tundi hiljem teeme taas peatuse. Seekord mitte enam tanklas, vaid mingit sorti kaubanduskeskuse juures. Mingit sorti on just õige termin siin, sest nt teisel korrusel on ainult erinevad toidukohad. Alumisel korrusel peale kohviku siiski ka 7-8 poekest. Igal juhul õnnestub meil taas korralik kohvi leida, mis esiti tundub küll missioon-impossiblee. Tõe huvides olgu siinjuures mainitud, et ka mina luban endale topsitäie sooja piima koos tilga kohviga, st lake (nagu mulle kord selgeks tehti).
Kõik taas bussis ja bjätkame oma teekonda. Akna taga hakkavad silma suured tööstusrajoonid. Mida toodetakse, ei tea. Küll aga millest võib vägagi aru saada, on see, et elekter on siin riigis küll absoluutselt igale poole jõudnud.
Ühel hetkel kui taas buss peatuse teeb, et bussijuht ennast ette saaks näidata, astub bussi uus juht. Senine küll ei lahku, kuid uus papi asub rooli. Bussidega või siis õigemini nende juhtidega, et iga natukese aja pärast peavad nad ennast mingis putkas näitamas/registreerimas käima. See on nagu sõidumeerik või miskit. Ahjaa, etteruttavalt saab öelda, et bussi saabunud papi näol oli ajutise juhiga. See mõne tunni sõitis meiega ja siis ühes kontrollpunktis taas lahkus.
Lõuna sõime täna mingis kummalises valgete linadega prestopraanis. Toitu serveeriti samuti kummaliselt, kuidagi paariti. Aga toit maitses hästi, selle üle ei või kurta.
Tagasi bussis, jätkame teed. Väljas hakkab muutuma mägisemaks ja mis veelgi suurem muutus rohelisemaks. Mida pikemalt sõidame seda rohelisem on. Esiti arvame, et ju nad neid põlde kastavad, kuid peagi selgub, et asi siiski lihtsam ja tegemist on loodusliku rohelisusega. Päris ilus on ja parasjagu mägi e samuti. Kuk kiirteelt ära pöörame, langeb meie kiirus oluliselt ning edasi kulgemine muutub vaevalisemaks.
Ühel hetkel paneme väljas tähele, et puhub, mehemoodi puhub. Tegelikult on väljas lausa väike torm. See pisut hirmutab. Tükk aega mägedes juba sõitnud, teeme peatuse. Kohtume oma mägedegiidiga. Väljas on väga tuuline ja päris külm tõtt öeldes. Varsti tagasi bussi ning uuesti teele.
Väljas on juba imelised vaated. Ainus mõrkja maitsega asjaolu on juba suhteliselt pirniks istutud taguots. No enam juskui ei jõua istuda, aga pääsu veel pole. Hunnitud vaated muidugi leevendavad istumisväsimust, kuid kohale jõuda juba siiski tahaks. Taamal paistavad isegi paar lumist tippu.
Õhtul poole 9ks siiski saabume oma öömajale. Ja siis oh üllatust, pole selles ei vett ega elektrit. Elektri mitteolemine saab küll peatselt lahendatud. Arutatakse mitmeid võimalusi, mida teha, kuid üldsus arvab, et saame hakkama.
Sees voodiasju jagades tabab meid järgmine üllatus. Alumisel korrusel olevad madratsid, tekid on suhteliselt niisked. Teiseks on kõike tunduvalt vähem kui meid. Aga sahmitakse ja sahmitakse ning siis hakkab asju juurde tekkima. Seega küll kõik laabub.
Meie suundume pererahva juurde õhtusöögile. Laual on taas samasugused hautised, millega oleme juba mitmel korral selle tripi jooksul tutvunud. Aga ikka maitsevad need hästi.
Nagu ikka, lõpetab tass teed meie õhtusöögi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar