Iraan P1: pikk aga mitte piinarikas teekond Teherani.

Lõpuks ometi on puhkus kätte jõudnud ning reis eksootilisse Iraani võib alata. Hommikul ajab kell mind hellalt kell 4 ja ei minutitki hiljem üles. Esimene lõik viib mind kõigest Riiga, kus esimesed tunnud ootamist peavad mööduma. Kuna ka pagas on vaja seekord ära anda, siis ei saa ka päris viimasel minutil lennujaama laekuda. Sulaselgelt on uni pisut lühikeseks jäänud, aga küllap magan selle kunagi siiski välja :). 

Olen valdava osa asju ära pakkinud siiski juba eile õhtul, seega hommikul sujub teele asutamine ladusalt. Pakin sennujaamas veel oma seljakoti reisikotti ja loodan, et äkitsi õnnestub pagas lõpuni, st Teheranini välja ära tsekata. Oh meeldivat üllatust, nii ongi. Saan edasi lihtsalt valge inimese kombel reisida. Tallinnast olen reisi üksi alustamas, ülejäänud bande peaks liituma hiljem, või saabuma muud trajektoori mööda.

Tallinnas ajavad stjuuardessid inimesi nagu loomi loomavagunisse, et teeme ikka kiiremini, et saaksime juba minema hakata, einoh... aga pigem nii, kui mingi hullu hilinemisega :). 

Lennukist maha tulles kimab lennuki juurde uhke must limusiin ja minu üllatuseks see meie lennuki ukse juures ka peatud. Autojuht on pagasnikuluugi lahti teinud ja seisab valval auto kõrval. Paar sammu lennuki trepi juures seisab sildiga tütarlaps, kes ootab lennukilt maha kedagi hr...shvilit, kes selleks VIPiks siis seekord on.

Riias jalutan pisut terminaalis ringi ja sätin ennast ühel hetkel kohvikusse istuma, et juua mõnus soe jook ja pisut uudiseid lugeda, ristsõnu lahendada ning muidu ennast hästi tunda. No seda rõõmu kauemaks kui 30 minutiks ei jagunud, sest sõna otseses mõttes paluti siis mul lahkuda, endal nina ees olev jook veel totaalselt pooleli :(. Aga kui tütarlapsel vaja ikka minna kaupa vastu võtma, siis on vaja kliendid lihtsalt peavad, kordan peavad, lahkuma. 

No mis siis ikka, jalutan tiiba, kus minu lend eeldatavasti väljumas pisut enam kui 2 tunni pärast ja sean ennast teise kohvikusse sisse. Lürbin taas suure tassi rohelist teed ja meel igati hea :). Toidan ka oma telefoni ja lahendan taas uue ristsõna. Aeg möödub üllatavalt kiirest ning ongi juba peaaegu väljalennu aeg. Enne veel "kirjandusministeeriumi" külastus, et lennukis poleks vaja sahmima hakata. Kätepesuni jõudes vaatan otsa lennukikujulisele asjandusele, mis siis pisukese uurimise järel osutub 2-1s asjapuuks, st kraaniks-kätekuivatajaks. Sellist seadeldist pole varem kohanud, aga lennujaamas igati temaatilise väljanägemisega riistapuu 🙂.  

Seekord pakitakse meid bussi ja läheb sõiduks, tervelt 30 meetrit ja kohal 🙂. Lennukis on mingi prouade paar ennast juba kenasti sisse seadnud, muuhulgas hõivates ka minu koha. Maid jagama siiski pole vaja hakata, saan ennast kiiresti sisse seada ning otsin jutuka tädi hirmus juba kiiresti kõrvaklapid kotist välja...

Kiievis kohal oleme pisut enam kui tunniga. Maandumine on pisut hüplik, kuid ei miskit hullu. Riiast lennukile minnes ei märganudki olulisel määral oma reisukaaslasi, küll aga Kiievis lennukist maha tulles. Kokku saab meid sellelt lennult maha tulema 9, tegelikkuses pidi küll üks veel olema, kuid oli taas üks juhtumine Iraani-reisi eelsete juhtumiste jadas. Tegelikult on täna ka Wend koos oma kaasaga liikumas ja saabumas, kuid liigume erinevaid marsruute mööda.

Kiievis suundume esmalt rahvusvaheliste lendude tiiba ja teeme esmase kiire tutvuse sellega, st kus miskit asub ja millised on meie võimalused järgmise peaaegu 7 tunni veetmiseks. Pärast edasi-tagasi traageldamist ning ka businesslauntšile pilgu heitmist, otsustame siiski ennast sisse seada söögikohta, kus lootust nii miskit hamba alla saada kui ka kurgukuivuse leevendamiseks. 

Esmalt teeme joogiringi ja küll siis jaksab ka söögi peale mõelda, sest aeg on ju hetkel see, mida meil jagub. Joosta pole ju kuskile. Tellitud tume õlu on mõnusalt külm ja mekib hästi 😊. Mõte töötab kohe paremini ja toit saab samuti tellitud. Sellel korral leiab kalkun tee min taldrikule. Maitseb hää, kuigi päris restoranide taset ei püüa. Mina olen seltskonnas uustulnuk, seega kasutame aega põgusaks esmatutvuseks. Räägitakse erinevaid matkalugusid ja niimoodi minutid muudkui aga tiksuvad. Kui oodata Teherani lendu on veel paar tundi kopikategi, pakime ennast senises staabis kokku ja kolime järgmisse trahterisse. Esitame oma tellimused ja asume taas minuteid mõõtma. 

Tund enne kendu oakime ennast kokku ning asume parziirungile, muidu kasvavad ju lausa juured alla, sest lend sunnib veel lähes 4 tundi paigal istuma. Külastan jalutades ka neid paari shoppi, mis Kiievi lennujaamas on, aga see on lihtsalt selline vaateaknaostlemine, sest ega midagi ju vaja pole ja ostlemiseks ei lähe.

Lend hõigatakse välja ja boardimine taas bussiga. Vaatamata pikale päevale, magada lennukis sisuliselt ei saa. Palav on ja ebamugav. Ühesõnaga laadis -padionkõvajatekktorgib... 

lõpuks hakkab siiski maandumise ettevalmistamine. Ja peagi oleme juba maa peal. Enne kui terminaali asutame, tuleb ennast ju kinni katta. Ja nii saab see olema kogu see 10 päeva. Totaalne nöök ju. Tueld sooja ja päikese kätte, kuid sisuliselt pead olema ninaotsani kaetud, seega on sellest päikesest tolku maalo 🙄. Ametlikud asjatoimingud sujuvad valutult. Hästi hakkab silma, kuidas ametnikeonudel on asja küll, kuskile pole vaja kiirustada. Kui passikontrollist läbi, on meie pagas juba valdavalt lindil ringi vuramas. Ühte kotti veel ootame ning saame ennast seejärel minekule asutada. Väljas ollakse meil juba vastas. 

Liikuma me kohe siiski ei hakka, sest Moskva kaudu saabuvad Wend ja Heidit on veel laekumata. Jälgime aga tablood, kas ja millal lootust on. Õnneks saabub lend ca 20 minutit varem planeeritust ja õigepea nii täna saabuv gäng koos. Teele. Väljas võtab meid vastu parajalt jahe tuuleõhk, ei mingit leitsakut. Lennujaam on ca 45 km kaugusel linnast ja peaks samapalju ka  inuteid aega võtma, enne kui hotelli saame. Liiklus on vaatamata sügavale ööle tihe ja tavaliseks kombeks on autodel sõita kahe sõidurea vahel. No ja mis siis, et keegi aeglasem on, ega see sunni ju veel oarempoolset sõidurida kasutama. Nii käibki armutu tuledega vilgutamine, kohati isegi signaalitamine ja siis täpsusmöödumine (kuna ei saa ju aeglasem auto siiski eest ära minna). Huvitav, milline see liiklus siis veel päeval on kui autosid kordades rohkem seiklemas.... urr, õnneks ei pea siin ise roolikeeraja rollis üles astuma :). 

Saabume täie elu ja tervise juures hotelli. Saame ka siinsed asjatoimetused ühele piole ja siis saab lõpuks horisontaali. Enne veel küll värskendav pesu ja siis põhku. Enne veel kui pea padjal kohendatud saaks, on lamp kustutatud.