teisipäev, 30. mai 2017

Iraan P7: Jätkame matkaradadel

Hommikul on ametlik äratus kell 7:30, et siis 8:30 teele asuda. Tegelikult hõikab üks telefon juba pool tundi varem. No aga me ei lase ennast suurt sellest segada ja põõname veel pea pool tunnikest. Kange kuninglik kutse ei lase siiski viimase minutini põõnata. Hommikusöögi ootuses üllatab meie kunnist giid teise korruselt küsimusega, et kas hommikusöök on valmis!? Hmm, minu arusaamist pidi oleks olnud vaja temal seevälja uurida ning meile teada anda. Ahjaa, eile ennelõunal teatas mulle, et kuule sina, jine selle esimese giidi järele kõndima, siis ei oea gruppi kinni. Halloo!!! Olen just nii aeglane kui olen. Saage üle 🤓. Pealegi polnud ma just grupi pidur. Aga las see jääb, tegime noorhärrale selgeks, et ei ole kriitiline, et me kõik ühes liiguksime. 
Liigume mitmes satsis, ikka tasa ja targu. Puhisen jätkuvalt nagu auruvedur. Põlv hakkab aja edenedes natukesehaaval ennast tunda andma. Üles minna kannatab, allatulemisega võib keeruliseks minna. Aga püüan ette mitte muretseda. Tegeleme probleemiga siis kui see seinana ees püsti seisab. 
Kuni lõunani ronime suhteliselt järsku seina üles. Ja siis pisike ja oi kui magus laskumine. Mis asja veelgi ägedamaks teeb on asjaolu, et lõunapaik on kose juures. Kose juures istudes ja oma lõunat süües, on jahutussüsteem vägev. Kosest pritsib imepeenikeste piiskadena vett. Saan kasutada ka elastiku ning tõmban oma põlve kinni, ehk on parem ja seda eriti laskumisi silmas pidades. Loodame.
Pärast lõunapausi asume taas kõrguseid vallutama. Seekord on mul mitte ülearu hea olla, kergelt isegi läigib. Loen muudkui aga samme, et siis taas pisuke paus teha. 
Ühel hetkel läheb tolmune mägi äkitselt roheliseks ja  mis seal salata, minu rõõmuks ka pisut laugemaks. Koos lihtsalt rohelisega ilmuvad ka õied. Värve on erinevaid. Üks õis ilusam kui teine. Rühime edasi, nüüd grupp rohkem koos. Talla all hakkab peatselt vesiseks minema, lausa lirtsuma. 
Pisut veel ja laagris.
Tänane laager on telklaagri moodi laager 🙂.  Kõrguseks on laagril 2800 m üle merepinna. Seega on oodata juba huvitavalt jahedat ööd. Telgid tuleb meil endal üles panna. No asjatundjate käes käivad asjad ju lihtsalt ja kiiresti. Laager püsti ja siis saab sammud võtta laagri juures asuvasse shoppi 🙂. Wend on avanud arve, seega tellime endale teed ja paar julgemat kohvi, milleks on 3-1s lahustuv kohv. Putka, oi vabandust poe õrvale on seatud üles lavatsid, vaibad peal ja katuseks ja natuke nagu seinaks mingi presendimoodi ollus. Ahjaa, kõrvale võtame küpsiseid, tegelikult küll mitmeid pakke. 
Osa suundub telki siestale, kuigi seal on hetkel kuuma päikese käes juba palav. Osa seab ennast lavatsitele sisse. Välja ilmuvad kaardid ja lahti läheb turakas 5-l käel. Mul õnnestub isegi paar mängu võita ja siis õnn pöördub. No mis seal ikka, ega kogu aeg saagi ju vedada... Tuul üritab aegajalt kaasa mängida, st paneb meie kaarte tuuri, kuid ega siis pisikesed takistused tahtjaid ei sega 😊. Kasutame käepäraseid vahendeid nagu minu tahvel ja fotokas, et lehti kinni hoida. Kuna tuul tõuseb ja päike otseselt peale ei paista, siis tuleb soojemaid riideid ikkagi ka selga ajada. Tagasi kaarte mängima. Nüüd on mänguks juba valetamine. Kiunun, et ma ju ei oska valetada. Aga eks paistab... no ei oskagi ju. Alles lõpus kui selg vastu seina hakkan kasutama vassimist. Turakast seega pääsen. 
Telklaagri juures on kohalik kodu, kes meid õhtusöögiga kostitab.  Kohalikke kodusid näha  on päris ebatavaline juhus, vähemasti minul pole seni suurt õnnestunud kohalikke kodusid näha. Selles kodus võetakse meid vastu väga sõbralikult. Minu või siis õigemini meie kõigi õnneks on siin kodus olemas ka diivanid, seega pole meil vaja ilmtingimata põrandal istuda, kui õhtusööki sööme. Toit on taas maitsev ja muudkui kantakse juurde. Otsa ei paistagi tulevat. Seekord pakutakse joogiks virsikuõlut, no ja taas on vaja julgelt ettekujutlusvõimet, et selles joogis õlu ära tunda. Aga pole hullu. Tavapäraselt lõpetab meie õhtusöögi tee. Ahjaa, seekord on laual ka dessert. Tegemist on kahe kausi tarretisega. Üks apelsini ja teine vaarika. Mul toidujaks selleks ajaks otsas, kui magustoiduni jõuame, seega loobun sellest. Küll aga pistan põske tee kõrvale pakutava kommi. Täname oererahvast maitsva õhtusöögi eest ning asutame minekule. Ukse taga on meie papud keeranud ninad kodu poole ning ennast paremini ukse ette ritta sättinud. Sellepeale oskan vaid kosta, et vot siin on mida õppida. 
Tagasi laagris, väljas on juba kottpimedaks läinud. Teeme veel hambapesu ning iga roju oma telk-koju.  Homme ootab meid selle matka kõrgeim punkt. Seega vaja kenasti ennast välja puhata.












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar