Iraan P6: Veremaitse suus, mägedesse

P

Hommikul äratus kell 7 ja hommikusöök 7:30. Eesmärk teele asuda 8:30

Õhtul saabusime oma peatuspaika, kus meil oli 5 tuba kasutada. Majas polnud eriti ei elektrit ega ka vett. Elekter mõni aeg hiljem küll tuli, kuid vett ei kuskilt. Öösel seega käis traavimine õue, kirjandusministeeriumisse.  Kuna ma pikka uneriietusse ei pugenud, siis oli öösel ebameeldivalt külm see olemine. No aga ei viitsinud pimedas ka koti kallal sahmida, pakkisin ennast siis mitmekordselt teki sisse ja nii see hommik tuli.

Hommikusöök söödud ja kodinad koos, siis teele. Tänane teekond peaks olema natuke mäest üles ja siis alla ja jälle üles ja alla. Kokku ootab ees 14 km-t. Esialgu kulgesime mööda jõeäärt, kesklesime paaril korral ka üle jõe. 

Hommikul olime oma giidile Madjih'le head aega öelnud ja täna jätkame Ali Rasa taktikepi all. Lisaks saadab meid kohalik mägede hunt Ali, kestunneb siin igat mäenurka. 

Suundume mägedesse. Taamal paistavad lumised mäetipud, meile avanevad vaated on ägedad. Tuleb tõdeda, et selliseid vaateid ma küll oodata ei osanud siin. Liigume nagu ikka, spordiklubi ees ja siis minusugused rahuliku tempoga liiklejad järele. 

Läheb tõusuks ja tõusuks ja ikka veel tõusuks. Hommikul lubatud 7 tundi ei kõla ülearu õige prognoosina. Teeme ühe suure ja vägeva puu all peatuse. Kes nosib miskit, kes lihtsalt joob, suitsetajad kasutavad hetke oma toiminguteks. Ja siis edasi. Giid ees astub justkui kepsev mägikitseke. Meie aga muudkui ronime ja ronime tasapisi ikka kõrgustesse. Ühel hetkel on aeg lõunaks. Lisaks hommikul kaasa pakitud võikule, on saadaval ka karp tomatit ja hapukurki. Nämm, need viimased mekivad hästi. Siinsest leivast hakkan tasakesi väsima. See on huvitav ja hea, kuid kipub kiiresti kuivama ja iga söögikorra puhul süües tekib pisuke tüdimus, aga eeldatavasti saame kohalikku leiba veel reisi lõpuni. No ja ega tegelikult probleemi polegi 🙂. Giid Ali keedab meile ja teed ja rüüpame seda üksteise järel, kuna kasutuses on üks pisike kruus ja teine plastik topsike. 

Ja siis teele. Rühime taas üles poole. 

Meie (vähemasti valdava osa meist) tänaseks kõrguseks jääb paarkümmend meetrit alla 3000m. 

Nagu ikka, igale tõusule järgneb laskumine. Ja see on veelgi hullumeelsem kui oli tõus. Laskumine on järsk ja no ei ole minu tass teed. Tõused aeglaselt, vahepeal ähid ja puhid. Vannud ja pukad, imetled vaateid ja siis jätkad sama takti taas. Ja tipus (või siis mingis punktis) oledki. Laskumisega on keerulisem. Oht endale haiget teha on suur.  Ja nagu kombeks, suudan ühel hetkel bobi sõita ja pahasti on see, et libiseb parem jalg, aga vasak mitte. Seega jääb põlv kreeka-ee asendisse ja käib äge krõks läbi. Esmapilgul on tunne, et kas nüüd olen midagi täitsa katki saanud? Õnneks nii hull siiski pole.  Valus on, aga tundub, et jäin siiski terveks. 

 Laskumisel ületame laugematel lõikudel lumeliustikke. Kokku äkki mingi 8-9, kui mul lugemine liiga sassi ei läinud. Mõned neist sellised, millest võib julgelt igalt poolt üle minna, mõned sellised, kust ainult giidi jälgi pidi võib minna. Oi need on ägedad. Ise lühikeste varrukatega särgis ja siis traavid mööda lund 🙂. Esiti ma kõrguselt eriti ei laskugi allapoole, kuid millalgi peame laskuma ju hakkama, sest küla on ca 600 m allpool. Ja siis see algab...

Laskumine on kohati väga järsk, isegi härrased avaldavad arvamust ja kohati kratsivad kukalt. Pärast pikka turnimist oleme all. Kõik saavad alla õnneks ühes tükis. 

Külla jõudnud, vaatame oma öise magamise üle. See kord tundub küll, et kui pikali paneb, siis rohkem nagu ei tahakski karku alla ajada. Totaalne väss on peal ja kõikvõimalikud asjad kehas on valusad. Täna on meie kasutsues kolm tuba. Poiste- ja tüdrukutetuba ninga kahe paari tuba. 

Veame nurgast hunnikust endale madratsid külje alla ja tekid peale  ja viskame ennast korra siruli. Mõnus on. Huvitav kuidas homme taas rajale minnakse. No aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ju ikka saab. Meelelhutusminutid on tänases päevas ikka ka. Nimelt üks meist Iraani saabunud matkasaabasega, mis osutuvad mõlemad vasaku jala saabasteks. Ühel numbriks 37 ja teine paar numbrit suurem 😂. Kuna täna tennistega oli keeruline, siis vaja miskit ju välja mõelda. Kui mõlemad saapad ikka jalga said ning catwalk meile tehti, siis oli ikka nalja nabani ning vaata ette, et tilka püksi ei naera. Juba mõnda aega pole niimoodi naernud. Aitäh naljaminutite eest 😂😂. 

Õhtusöögi ajal sunnin ennast sööma, mõistus ütleb, et energiat on vaja aga tunne karjub, et tahab siruli.

Tänane tegelik kilometraaž tuli kokku ca 17 km. Tõusumeetreid sai kokku 1500, laskumist ca 1100.

Niikui õhtusöök lõpetatud, veel viimased protseduurid ja pikali. Homme on vaja ju taas minna.