Käin pesus ja topin ennast taas univormi, st nii riidesse kui võimalik ja sammun alla. Valdav enamus on hommikusöögisaalis, no marsin ka siis laua juurde ning kostitan ennast mõnusa kuhja arbuusiga. Rohkemaks poleks ei aega ja ammugi mitte tahtmist. Kell on 10 kopikatega ja nii suundume linna. Väga suurt päevaplaani meil tänaseks isegi pole. Teame, mis kell on õhtusöök ja see on kogu selgepiiriline plaan, muidu vabakava.
Sammume Golestani palee poole. Tegemist on ühe kuulsaima Teherani vaatamisväärsusega. Kompleks on üüratu. Tegemist on ca 16 sajandi keskel umbes 50 aasta jooksul ehitatud Safavidi dünastia poolt. Renoveeritud on seda 18.sajandi keskel, mis samuti võttis pea 30 aastat aega. Qajari dünastia valis Teherani pealinnaks ja sellel ajal Golestani paleest ka dünastia residents. Praeguse kuju sai palee 1865 aastal.
20 sajandi alul, Pahlavi ajal, kasutati paleed kuninglike vastuvõttudeks. Olulisemaiks sündmusteks olid kroonimistseremooniad. Paleed hävitati märkimisväärselt alates 1925, paarikümna aasta jooksul, kuna Reza Shah oli meeltesegaduses ja arvas palee takistab modernse linna arengut. Nii hakatigi hoonetekompleksi punnale ehitama tollal nn. modernseid ehitisi. Kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis koosneb palee komplaks ca 17 ehitisest. Tänasel päeval on endale koha leidnud mitmed muuseumid.
Asusime aga ühest nurgast pihta selle "monstrumi" avastamisega. Neid saale ja seda rikkust, oi hullu... silmade ees kippus lõpuks ikka juba väga virvendama, sest lõputu sära ja sädelus tekitas olukorra, kus silmadel oli lihtsalt valus vaadata. Siinses ehituskultuuris on palju kasitatud peeglist tehtud mosaiike.
Vahepeal sai pisut rahulikuma momendi, kui vaatasime üle kunstinäituse, mis samuti palee hiilgeaegu meenutasid. Terve rida pilte, mille võiks isegi koduseintele riputada, st oli minu "tass teed" kuigi ma ennast kunstivallas ikka eriti madalalaubaliseks pean.
Pärast lühikest pausi ja lebo õuel murul, suundudime taas paleesse sisse, et avastada pärsia rikkuseid ja tavasid. Esmalt saime uksel jalga sinised haiglasussid ning siis teele. Ei no tõesti, pea hakkas ringi käima paari esimese minuti jooksul ja selle põhjuseks polnud mitte palavus, õhupuudus või mingi muu õnnetu asjaolu. Tegemist selle lõputu blingiga 😃. No aga oli ka vaatamist väärt. Seda rikkust siin riigis ikka on jagunud juba hallidest aegadest alates. Kuldset, nagu Euroopas näha on saanud, siiski suurt ei leia. Tegemist ikka peeglite ning kristallidega. Liigume saalist saali ja üks trumpab järgmise üle. Amazing 😊.
Ühel hetkel jõuame saali, kus väljas lauanõude kollektsioon. No siia võiks ennast ikka pikaks ajaks ma parkida. Kogu selle ilu kirjeldamiseks puuduvad mul sõnad. Seda lihtsalt peab nägema. Supitirinad ja neile peale nikerdatud lillemustrid. Ma ei suuda isegi ette kujutada, kui palju see meistritöö aega ja energiat võis võtta, ulme. Edasi kausid, taldrikud ja muud serveerimiseks vajalikud nõud. Suudan ainult ah ja oh teha. Ühel hetkel sunnin ennast ikkagi edasi liikuma, et mitte teisi ootele panna. Olen nagu harakas nende läikivate asjadega.
Kui lõpuks tagasi liikvele saame, on väljas ilmselt juba üle 30 kraadi ja lauspäike. Silmame palee õuel ühte kohvikut ning seame ennast ilma pikema jututa sisse. Nagu lõunamaalastele kombeks, tellitakse endale teed-kohvid ja lisaks ka värske mahl milleks seekord osutub arbuusimahl. Kogu kohvikulaudade ümbrus on kasse täis, üks ennast Wenna tooli alla sisse seadnud. Kuulame loengut, et oleksime ettevaatlikud kui ennast või toole liigutame. Wend korjab kokku tellimused ja suundub neid siis esitlema. Tagasi saabudes kostub korraga totaalselt kakofooniline kräun... tuleb välja, et Wenna matkasaabas on kohtunud tooli all magava kassiga. Kumb see selle kohtumise käigus südantlõhestavamalt appi hüüdis, jääb kardetavasti igaveseks tuvastamata.
Joogid käes, laseme neil mõnusa loba taustal hea maitsta. Paari tunni möödudes, pakime ennast kokku, et asutada ennast hotelli poole pisikest siestat pidama. Palav on. Kui ainult ei peaks neis vattides ringi liikuma, oleks juba kena värvitoon peal. Nuuks 🙁.
Hotellis on esimeseks toiminguks pesuskäik, siis natukeseks külg maha. Natukese pikkuseks saab lõpuks mitu tundi ja enne kui õhtusöögiaeg käes, ei jõua ma kuskile. Õhtusöögile on tulnud meid viima üks kena pärslanna (ilusad on valdavalt kõik naised, kuigi peidavad ennast tavaliselt paksu meogikorra alla. Aru ma ei saa, miks.). Marsime ca 15 minutit ja kohal. Restoranis oleme suhteliselt üksi. Esmalt väike supp ja salat ning seejärel pearoog. Mina tellin endale kala. Tegemist väikese beebiforelliga, mis on päris maitsev. Tundub, et kõik road nii maitsvad ei ole.
Magustoitu siinsed restoranid ei paku. Selle asemel serveerib meile teed üks eriti iidne papi. Tõenäoliselt on papi selles restoranis 2 korda pikemalt tööd teinud, kui mina ilmas elanud olen. Vaatepildiks omaette on arvutu teeklaaside ja alustasside arv, mida papi kohale toob ja siis koos trikiga ka teed serveerib. Äge.
Enne veel kui koju tagasi suundume, teeme kohaliku kohviku peatuse. Seekord läheb meil nii hästi, et saame endale õlled lubada 😊. Siinjuures küll tuleb kohe tunnistada, et ühtegi volti sellesse õllesse pole suudetud sisse istutada. Maitseb teine nagu limonaadiga segatud õlu. Pisut kujutlusvõimet ja ongi õlu :). Meie oleme ennast sisse seadnud mittesuitsetajate saalis, kuid teisel pool on saal, kus isegi elav muusika olemas. Õhtstik on täitsa omamoodi, aga pisut isegi üllatav, et nii vaba ja isegi läänelik.
Seame sammud tagasi kodu poole, sest hommikul vaja kark nii alla ajada, et kell 5 on start lennujaama.
Pakin koti ilusti kokku, et hommikul saaks viimasel hetkel ärgata ja siis torgata.
Homme jälle päev täis uusi elamusi ja avastusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar