Täname lahket pererahvast, anname neile paki eestimaiseid komme ja seejärel suundume tagasi laagrisse, et oma kodinad kokku panna ning siis liikvele minna. Täna ootab meid ees kõige kõrgema punkti võtmine selle matka jooksul. Kõrguseks peaks olema 3200m . Tegemist ei ole ei Iraani ega siibse mäestiku kõrgeima tipuga. Iraani kõrgeim mägi on üle 5600m ja siin mäestikus on paar tippu 4600m ja kõrgemat. Aga mäestiku kõrguselt teine tipp on ka tehniline, st tuleks ronida 700m seina. Ni ja selleks pole mitte ainult erivarustust vaid veelgi enam erioskuseid vaja.
Asume teele. Kuru, kuhu jõudma peame on meile kenasti näha, palistatud elektriliinidega. Olen endale hommikul juba pildi maalinud kui kurjast kollist selle tõusu, kuid tegelikkuses on tegemist vist selle matka kõige laugema tõusuga üldse. Jalg-jala ette, ikka eesmärgi poole. Vahepeal lõõtsutan ja edasi. Tõusu on täna vaja kokku võtta 500m, laagri 2800 pealt 3200le. Tunnen küll, kuidas juba eile vaevama hakanud põlv juba eriti huvitavaid tundeid tekitab. Murekorts kulmude vahel, jätkan aeglast ronimist. Spordiklubi on juba mehiselt ees. Ilm on tuuline ja suhteliselt jahe, seega ootamispausidel peab neil juba kuratlikult külm olema.
Ootamatult saabume ühe vana karavanserai juurde. Selles sees paistavad suureed lumekuhjad. Uudistame ringi, imetleme meile avanevaid vaateid. Lummav. Tuul puhub küll jäiselt, aga pageda pole kuskile. Kui meie karavanserai ümber kolame, saabub kohale ka meie saatejeebu. Ali roolis ja kõrvalistmelt ronib välja Ali Rasa, kes pidi meile küll laagrist lahkudes 10 minuti pärast järele silkama.
Kuna laskumine on alati kepsudele kurnavam, siis otsustan sellest seiklusest loobuda. Uurin küll enne raske südamega Ali Rasalt, kui järsk on laskumine. Ta näitab mulle rada ja küla, kuhu jõudma peame. Kommentaar kaasa on hirmutav, st esimene poole järsk ja siis juba laugem. Aga nähes juba siinseid nurki, on mu otsus lihtsam. Autosse.
Teised hakkavad laskuma, mina ja Ali suundume jeebus tagasi külla, kust hommikul lahkusime. Kuna meie tänane laager on lihtsalt laagriplats, siis õhtusöögi teeb meile kaasa pere, kes meid viimasel kahel toidukorralgi toitnud on. Teel alla ootame korra ühe kose juures, mis üle tee jookseb, kuid mittee selle pärast et üle ei saaks, vaid teisel pool on ennast üks auto põiki teele parkinud ning mei lihtsalt ei mahu mööda. Juht pole siiski kaugel ja ajab oma masina meil teelt eest. All külas, läheb Ali meie õhtusööki ära tooma, kuid selgub, et see pole valmis. Tuleb oodata. Mis seal siis ikka, ootame. Jään autosse ootama, Ali suundub majja. Mingil hetkel pean plaani ministeeriumit külastada ja niisama pisut ringi vaadata, kuid selgub, et sahmimisega on Ali auto uksed lukustanud 🙂. Kuna häda veel härga kaevu ei aja, siis tukastan veidi, mitte ei hakkaa aknast välja ronima. Öösel ma ju nagunii magada ei saanud, kuratlikult külm oli. Plagistasin terve öö hambaid. Meie magamiskotid olid mõeldud +4 - +8 kraadistesse oludesse. No ja telgid polnud ka kindlasti külmade olude telgid.
Lõpuks saabub ka Ali toidupotiga. Lisaks kaasas veel mingit nodi ja kohaliku pere papi, kes samuti autosse pakitakse. Saan nüüd kiiresti ministeeriumikülastuse tehtud. Kui sõitma hakkame, teatab Ali et teised on tänases laagripaigas juba kohal. Poole tee peal mäkke, papi lahkub autost. Selgub, et ta on teel lähimasse linna matusetseremooniale ning kaaslased, kellega minema pidi polnud saabunud ning nüüd oli papi kindel, et ta maha juba jäetud oli. Tegelikkuses tema ekipaažlihtsalt hilinemas oli.
Meie jätkasime oma teekonda. Ali rääkis mägedest ja oma eilsest matkast, mille ta ette võttis. Küsis muljeid Iraani kohta ja nii see teekond meil edenes.
Jõudsime külla, kus meie tänane laager. Esiti sõitsime alla külla, kuid sealt saatis kohalik vanapapi meid üles, kui paisitis üks valge juskui lubjast ehitatud jurta moodi ehitus. Pöörame nina ringi ja üles. Sõidame kohale, kus eeldatavasti meie laagriplats peaks olema, kuid kedagi seal ei paista. Ronime autost välja. Mina klõpsutan pilte ja Ali üritab raadiosaatja teel ühendust saada, et küsida, kas oleme õiges kohas ja kus grupp on. Igal juhul päädib see sellega, et suundume tagasi alla külla. Ali üritab all külas turnida läbi takistusriba, mis minu arvates ei klassifitseeru küll teeks. Meie ees on pirakas kivi, millest üle jeebu ei saa ja mööda ukerdamiseks peaks jeebu sõitma umbes 30 kraadise (või isegi rohkema) kalde all. Spooky. Ja siis jooksem meile vastu kätega vehkiv ja seletav noorhärra. Tuleb välja, et me oleks sõitnud maja katusele, mis sulaselgelt autot polnud mõeldud kandma.
Ootasime mõne minuti ja siis saab saabus Ali Rasa, kes meid tuli kätt pidi laagrisse juhatama. Seega sõitsime laagriplatsile tagasi, kus enne kedagi polnud, aga nüüd sagimine käib. Jagatakse vajalik varustus laagri püstitamiseks. Iga telkkond otsib oma kohta, platsil. Plats on muidugi mõnusalt kaldu, pealegi kive täis, seega pole koha leidmine ülearu lihtne. Leian meie telgi jaoks koha ja asume telki püstitama. Tuul puhub juba päris mehiselt. Mägede tipud on paksus pilves, kardetavasti on oodata ka vihma. Poole telgi ehituse ajal hakkab juba ka tibutama, no kas tõesti!? Õnneks see siiski jääb ainult hoiatuseks. Aga tuul siiski puhub ja teeb meie olemise keerulisemaks ja ebameeldivamaks.
Telklaager lõpuks püsti, asume olesklema. Pikka pidu siin siiski pole, sest tuul on päris kõva ja mõned telgid teevad juba nägu, et tahavad alla anda ja annavadki. Vestluses selgub, et meiega kaasas olev tohtriproua teibub minusuguseid lombakaid. Kasutan juhust ja palun ka oma põlv kinni teioida. Äkki aitabki ja saan nii homme matkarajale suunduda, mitte autos lõpuni loksuda. Esiti on tunne hea. Põlv soojab, loodetavasti on abiks ka.
Õnneks on selle jurtakujulise pühakoja kõrvale veel mingi poolik kuur püsti pandud. Kasutame kohe võimalust ning kolime oma laagriga sinna kuuti. Istumiseks kasutame erinevaid käepäraseid vahendeid. Kuna tee saab kohe valmis, siis teeme ühe poti taimeteed hakkama ning lõpuks saab alata Wenna juba ammu planeeritud ja välja kuulutatud luuleõhtu. Tegemist on Iraani poeedi eesti keelde tõlgitud luuleridadga, millest tänaseks eriliseks puhuks on valitud välja konkreetse teemaga seotud luuleread. Teemaks täna vein 😃. Neid värsse pole vähe. Sügav kummardus kultuurse vahepsla eest. Ahjaa, Ali (meie saatejeebu juht) rääkis sissejuhatuseks veel pikalt värsside autorist.
Õhtusõõgiks seekord makaroniroog. Huvitav on see, kuidas nad panevad paja põhja kohaliku õhukese leiva. Veelgi parem pidi olema kiht kartulist põhja panna. Igal juhul läks selle põhja pooleldi kõrbeka kihi pärast rebimiseks 😊. Lõpetuseks veel ring teed ja ongi aeg tormi trotsides telki kobida. Loodetavasti pole täna öösel sama külm kui eile. Lootust annab asjaolu, et ööbime ca 300m madalamal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar