Sõidame umbes paar tundi ja oleme massiivse kindluse juures. Tuleb välja, et tegemist pole ei kindluse ega ka iidse ehitisega. Tegemist on karavanseraiga, millest saab täna ööseks meie kodu. Esiti on plaanis peale võtta lihtsalt üks kohalik giid, kuid kuna pissihäda juba piinab, siis võetakse ühtlasi ka suur pagas välja. Ja siis juba jagatakse meid ka tubadesse. See paik on vägev. Hotelliks seda nimetada ei saa, kuid sisuliselt sellega just tegemist on. Ja veel väga ägedaga. Toad on mõnusad. Vannitoaks osutub pisike karp, kus sees on kõik vajalik olemas. Käsidušš ja ta aline dušš on vasksed, kraanikauss ja selle kapp on kivist (eh, nimi ei tule hetkel meelde, aga olen selle materjaliga Türgis aastate eest kokku puutunud ja tegemist on hiiglama raske materjaliga. Äkki on selle nimi oonüks, aga kindel kohe üldse pole).
Käies kirjandusministeeriumis, vürstsitan kohe ka oma päeva 😃. Kuna pott on nii skitsas seinaorvas ja kogu vannituba üleüldiselt kitsastesse oludesse paigutatud, siis koos sahmimisega selles kitsas nurgas, suudan kuidagi püksisäärega käsiduši jooksma panna, no ja kohe nagu puskkaev. Ühesõnaga saan koheselt ka värskendavalt märjaks 😂.
Tagasi bussis, suundume edasi mäkke, et alustada oma esimese matkaga. Matkasaapad jalga ning viskan seekord oma kampsuni seljast ja panen asemele, spordisärgi. No ei suuda teisiti, saagu või s...m, et kohalikke kombeid ei järgi ning taguotsa mingi lohvaka "asja" sisse ei peida. Samas olen ju siiski viisakalt kaetud.
Esiti kulgeme puude all ja jõuame nii seda küla toitva veesüsteemini. Vesi tuleb mägedest alla ja siis allapoole on veele kanalite süsteem ehitatud. Kihati on see maa all, kohati maapeal. Teeme oma pearätid märjaks, et kuumusele pisut leevendust saada, seda enam et kohe ootab meid ees mäkke turnimine. Mägi ei ole iseenesest kõrge, kuid tundub olevat päris järsk. No eks see paistab, kuidas kulgeb. Esiti on rada päris normaalne. Alustasime oma teekonda 2200m pealt, kui kõrge tipp on, ei te veel.
Pinnas on lahtise kiviklibu all ja mida kõrgemale jõuame. Seda kivisemaks ja lahtisemaks pinnas muutub. Kaikad on seljakotis, kuid seal neist suurt abi muidugi pole. Kuigi ega ei oskagi kohe hinnata, kas sellel pinnasel neist abi oleks või mitte. Sest jalgealune pole üldse kindel ja kipub vajuma.
Ühel hetkel on olulord selline, et vaja appi võtta vedama ka esisild. No ja paar hetke hiljem teisiti ma üldse enam ei saa. Ainult neliveoga edasi. Taas kogemuse võrra rikkam. Enamus seltskonda on juba ees, minuga sabas lonkimas veel ainult Heidit ja Anne. No ja lisaks ka üks kohalikest giididest. Korraga ergutab meid ülevalt poolt Wend, kes on meid viimaseid-hapupiimaseid ootama jäänud. Halan selle peale, et temani jõudmiseks kulub mul vähemasti pool tundi. No tegelikkuses küll ainult 5 minutit või nii, aga on ju tore esmalt taevas alla kukkuma panna ning siis sedaeriti pessimistlikku hinnangut ületada 😉. Võtan minutiks istet, et siis viimane nukk võtta ning tipus ma olengi. Esimesed vallutajad on on ennast juba kenasti välja puhanud, aga meid siiski ei kiitustata. Pulss juba taastunud, tagaks hirmsal kombel juba sõrmedele fotoka küljes tööd anda. Aga poole mäe peal võttis mu seljakoti oma hoolde teine giid. Nii pean veel pisut kannatma, kuni kõik on kohale saabunud.
Nüüd saabuvad ka 3 sportlast, kes on võtnud ette kõrval oleva teravama ja grammi kõrgema tipu. Giidi sõnul oleme peaaegu 2600 peal. Tark geps hindab meie kõrguseks ainult 2534m.
Kohustuslikud fotosessioonid tehtud, hakkame laskuma. Oh, ega see meeldivam pole. Järsk ning samuti lahtine kivi. Aga alla me kõik jõuame ja kõik on ühes tükis. Paaril korral laskudes on küll vaja mõlemad sillad taas vedama panna, kuid see juba puhas rõõm 🙂.
Alla jõudes teeme peatuse kohalikus shopis ja eelkõige tangime oma kahanevaid veevarusid. Ja siis lõunale. Tellime omad toidud. Seekord valin endale kanahautise granaatõunaga. See pidi olema kohalik roog. No proovime siis ära. Käsi pesemas käies hakkab silma lahe seebianum. Selleks on nimelt meie nõukaaegne loputuskast 😊. Nöörist ei pea küll seepi siiski tõmbama, selleks on toru ja nupusüstem seinale pandud.
Joogiks leiame taas kohaliku õlle. Lauale kantakse ka leib. See on siin lavaši taoline, õhuke sai. Huvitav on see, et siin serveeritakse leivaga koos alati ka värsket mugulsibulat. Seda kulub meil palju. Ette kantud kanahautis näeb ebatavaliselt must välja, kuid see tuleb granaatõuna arvele panna. Maitseb see pläust igal juhul hästi. Nagu ikka, serveeritakse toitu siin riisiga, mis on samuti väge mõnusa tekstuuri ja maitsega. Suur osa seltskonda haukab lambahautist kikerherneste ( mis küll tegelikult osutuvad läätsedeks) ja kartuliga. No ja kebab on ka ikka au sees.
Pärast lõunatundi nõutakse kohvi. Ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - meie noor kohalik giid teeb kõme, millele ei vastata ja seejärel suundub kohvipoodnikku lausa füüsiliselt otsima. Operatsioon võtab pisut küll aega, kuid kohale saabub noor, uhke soengu ja mukitud näoga noormees ning kohvitegu võib alata. Esmalt kogume kokku tellimused ning siis hakkavad ükshaaval need kohvid saabuma. Kuna killud toovad õnne, siis visatakse üks espressotass põrandale ka kildudeks. Tõe huvides tuleb küll mainida, et see ei juhtu sihilikult vaid on tegemist tööõnnetusega.
Iga kohvi juurde tuuakse ka väike šokolaad. Mina tellin endale latte ja loobun šokolaadist, ei taha selles palavuses. Istuda kuskil pole. Seega seisame otsides varju puude all või vapramad ka istuvad maja seina ääres oleval trepimademel, mis on küll päikese käes. Ei kurda, päikest pole ülearu näinud, vähemasti seni.
Lõpuks kohvitund läbi, teeme veel "mõttepausi" ja siis teele kõrbe poole, kus lootust vaadata päikeseloojangut liivadüünides. Enne veel aga teeme peatuse ja külastuse veesüsteemide juurde. Kanal jookseb siin maa all. Pikimate kanalite pikkus pidi olema sadakond kilomeetrit. Kuulame ülevaadet nende ehituslikust poolest ning mis veelgi olulisem, kuidas neid puhtana hoitakse, et vesi ei roiskuks kanalites ja oleks siiski kasutatav. Kes tahab, saab minna ka mööda kanalit uudistama. Käik on totaalselt pime, samas nii sügav, et saad igal juhul märjaks. Hea on kui saad küürakil käia, kehvemal juhul tuleks käpuli roomata. Kitsas on käik veel rosinaks. Kuna vesi on jahe, siis ma isegi ei mõtle sinna sisse ronimisele. Kui seltskond tagasi saabub, tundub, et ka vapramad on peaaegu et vedelaks löönud ja on valmus enne planeeritud distantsi tagasi pöörduma. Aga ca 50 meetrit saab siisi läbitud.
Edasi kõrbesse. Tund-poolteist sõitu ja kohal. Jõuame ennast parasjagu saabastesse taas pakkida, kui lubatakse need taas ära võtta ja nii suundume kõrbesse paljaste jalgadega. See on esiti paras katsumus. Peenike kiviklibu ja tõsiselt kuum liiv. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Seega marsime aga edasi düünide poole. Vallutame esimese düüni. Teeme avastuse liiva kuumuse kohta. Päikese poole olev liiv on tõeliselt palav, kuid nii kui oled teisel pool düüni tippu, on liiv oluliselt jahedam. Mõned härrased otsustavad meile meelelahutust pakkuda ning nii algabli enese düünist allaveeretemise etendus. Sisu või siis tulemus on sama, mis kummalgil ümber oma telje jooksmisel ning siis üritada jalgpalli väravasse lüüa. Uskumatult naljakas on neid ülevalt vaadata. Kuna üles on kaasa veetud arbuus, siis mugime seda 2 suupoolega. Mmm...
Kuna loojanguni on veel omajagu aega, siis vallutame kõrvaldüüni samuti. Liiv on tõsiselt peenike ja lendab mõnuga. Mõistlik on suu ammuli tegevusi hetkel mitte teha 🤓. Päike vajub allapoole täiesti silmnähtavalt. On ilus, midagi pole öelda. Ahistan taas hoolega oma fotokat. Viimases otsas kukub päike eriti kiiresti. Huvitav on muidugi see, et sellist värvidemängu nagu meil päikeseloojangul näha võib, siin ei kohta. Kuid nagu juba öeldud, silme ees avanunud vaade on hingeminev.
Kui päike loojunud, sammume tempokalt tagasi bussi juurde. Pimeneb samuti silmnähtavalt, niion. Ussi juurde jõudes juba täiesti hämar ja hetke pärast pime.
Tänane õhtusöök pakutakse meile kohalikus kodus. Laud kaetakse meile otse põrandale. Toit nagu ikka on siin maitsev. Meile pakutakse mingit hautist. Millest see tä pselt tehtud on, ei suuda ma välja nuputada, kuid maitsev on see siiski. Kuna tõime kaasa ka melonit, siis õhtusöögi lõpetuseks saame täna värsket. Tee kõrvale on laual datlid. Appi kui head need on!
Enne lahkumist ajame törtsu juttu veel Iraanis rattaga sõitvate isa-pojaga, kes pärit Hollandist. Pikalt me siiski loniseda ei saa, sest on aeg asuda koduteele. Jõuame koju kolmveerand 11ks. Nüüd saab lõpuks pessu ja siis tuttu. Päev on olnud pikk ja väsimus annab endast juba valjuhäälselt teada.
Homme ootab meid ees pikk sõidupäev. Seega nüüd aeg uneks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar