Kreeka saared - P7: iga pidu saab kord otsa

Tänane start paäevale on sarnane eilsele. Mehed toimetavad, naised veel magavad iluund:). Mina siiski taas üleval, kuid kuidagi kohe ei raatsi koikus külge pöörata ning ilusaid hetki luhta lasta. Seepärast ronin taas välja. Selleks hetkeks pole me veel sadamast isegi lahkunud. Ringutan omad luud liikmed tagasi liikuma ning suundun hommikustele protseduuridele.  Pestud, ..., kammitud - olen taas valmis tegutsma. Täna on mulle lisaks võikutoimkonnas hoopiski pootsman. Teen külmkapis revisjoni. Täna ei pea sinki võikule lõhna pärast panema, vaid saab ikka nii panna, et maitset ka on ja kogu mandiga koos võikut hammustades hambad ei põru :) 

Täna lähevad purjed üles. Mul õnnestub ka oma panus anda :). Groodi avamisel saan otsi manageeida, üht peale tõmmata, teist järele anda. Aga sellest küll miskit tegelikult ei sõltu, tuleb tõdeda.  Meil tuleb ümber ühe saare nuki manööverdada, seega peame paudi tegema. Ja kuna oleme manöövril pisut aeglased, saame kohe varsti veel ühe paudi ja siis veel ühe paudi teha. Nende manöövrite käigus oleme alustanud võiduajamist jahiga, mis öösel meie kõrval seisis. Kuigi esiti tndus, et me oleme võidulainel, on see mitmete pautimiste juures lihtsalt soovnelm :).  Meist lendab see puidust iludus lennukalt mööda ja suhteliselt kiiresti ka sõidab täpiks. 

Päike on taas juba soojendama asunud, aga veel ei kõrveta. Ma muidugi ei saa kõrvetamise teemal nuriseda, mul seda probleemi pole. Pärast paaritunnist seilamist on aeg peatuseks ja hommikusöögiks/lõunaks ja lebotamiseks.  Täna kästakse kõik aknad kinni, et läheb teki küürimiseks, enne kui paat tagasi anda.  Köögitoimkond suundub toimatama ja teised võtavad õhuvanne. Ühel hetkel manandatakse mind tekile ja nagu sellest veel vähe, siis tekki küürima! No tegelikul ka või???  Mitte just päris, aga kuna laevakombed vajavad järgimist, siis allun minagi korraldusele. No tekki küürima ma muidugi eriti ei jõua, sest enne plärtsatab pangetäis vett mulle selga ja siis teine ning kolmaski :).  Ehk, et nüüd enam niiiiiii roheline seilaja ma enam nagu polegi (eh, mis siis et ilma sisuliselt igasuguste oskusteta, aga seda ei küsi ju keegi :)). Loota jääb nüüd ainult, et neid kordi ja võimalusi veel minna tuleb veel. Olen nautinud iga hetke viimasest nädalast. Kui nüüd keegi heidaks kinda, siis kirjutan minekule kohe ja kahe käega alla. Aga eks ma pean ennast pisut taltsutama, muidu kõlan nagu ullike armunud teismeline, õhkamas :). 

Tagasi kööki, täna on valmimas peaaegu kodune toit - hakklihakaste ja kartulid. Kõrvale teen rohelise salati, tuunikala ja fetaga. Toidulaud on rikkalik, eriti rikkalik. Põhjus slleks muidugi lihtne, nimelt kolime ju täna oma nädalasest kodust välja ja viimased varud vaja ära kasutada. Päris hästi see ülesanne meil muidugi ei õnnestu, sest eelkõige kuivaineid jääb siiski kas järgmistele laevaperedele võis siis kellelegi teisele. Loodetavasti ei leia see stuff kohta lihtsalt kuskil prügikastis :(.  Meie lõuna on aga tõeliselt maitsev. Nämm. Kõht saab taas isegi liiga täis ja korraks tuleb pähe isegi mõte, et täna ma küll ujuma ei jaksa minna. Aga sisse hüpata on ju lihtne. Hulbin pikalt vees, kes teab kas ja millal jälle saab. Eiriti veel teades, et mina ja külm vesi - meie suhted pole ülearu head. Siin aga vesi ju 27 kraadi. 

Jätkame oma teekonda Lavrio sadama poole. Enne veel kui kohale jõuame, teeme veel ühe peatuse ja plaan minna Poseidoni templi varemeid minna uudistama. Kuna kaid siin pile, siis tuleb taas jullaga edasi tagasi paarutada. Esimene paatkond läheb teele ja mõne aja pärast näeme juba teel tagasi. Paadi juurde see siiski ei suundu, vaid kohe meie ees oleva kalju juurde. Hiljem selgus, et mõistliku raja peale saamiseks on värav ees, kus küsiti kohe piletiraha. Aga kui ise turnid, siis ehk läheb õnneks. Minu jaoks see kaljut mõööda turnimine mokka mööda muidugi pole. Õigemini  oleks, kuk saaks ainult üles ronida. Paraku tuleb alla ka sama rada pidi tulla ning minu põlved hetkekonditsioonis seda ei talu. Nuuks. Nii jäängi templit eemalt imetlema. No ja ega ma paati ikka päris üksi ka jää, kapteni-ja pootsmanihärrad samuti. Sellel ajal kui teised üles turnivad manööverdame meie taas paati ankrusse panna. Kolmas katse õnnestub ja ankur jääb pidama. Rõõmustame ennast mereisanda tänamisega ja ajame viimasele rummile päkad silma. Kasutame ka viimast võimalust ujumiseks. Hüppan taas vette ja naudin vaateid. Naabruses on uhke rootsi kunni kaater, edev... Emalt ilmub ka puidust kolmemastiline jaht. Me ise oleme arvanud, et seilame ikka suure paadiga, kuid selle müraka kõrval tunduvad meiesugused ikka totaalsd käblikud. Templikülastajad saabuvad tagasi ning ükstise järel hüppavad samuti vette. 

Nagu jba vanarahvas ütles - iga pidu saab kord otsa :(. Nii tuleb ka meil võtta ette viimane pisike vahemaa sadamasse ning alustada paadi üleandmise protseduuri. Sadamasse saabuvad purjekad tõelises hanerivis. Minu jaoks tundub see esiti kummaline, aga jahitendis nii ongi, et laupäeva õhtuti saab paadi kätte ja hiljemalt laupäeva hommikul peab selle tagastama (või siis vastavalt nädal hiljem või siis just nii kui pikalt keegi saab vetel seilata). 

Paat kinnitatud, hakkame omi asju kokku pakkima ja lahkumisks ennast valmis seadma. Käin pesus ära, kuid keeldun ikka veel ennast vammustesse riietamast, seega poen kleiti, kuid panen. Valmis pikad riidd, mida lennukisse ja koju minemiseks selga panna. 

Väljas juba läheb hämaraks, kui rendifirma tegelased tulevad meie paati, et see üle kontrollida ja kindlaks teha, et me mingit jama pole korraldanud. No pole. Vähemasti miskit suurt ja olulist. Küll uputasime ära pootshaagi ja alla andis ka paar klaasi, kuid paati hoidsime hellalt ja hästi :).  Võtame omad kodinad paadist välja kaile, et mitte üle aatajatel jalus olla. Buss peaks meile järele tulema alles kell 9, seega on meil veel terve tund enne minekut. Sünnb plaan võtta kiire eine. Maandume samasse kohta, kus oma reisi alustades hommikusöögil käisime. Hinges on pisuke kurbus. Ei taha veel lahkuda, no ei taha. 

Lennujaama minek kulgeb ilma igasuguste tõrgeteta ja sealsed protseduurid samuti. Kui väike shoping tehtud ja riided vahetatud, suundume oma väravasse. Taas kohtun seal Randoga. Ka neil on olnud vahva nädal veel. Erinevalt meist, teine paatkond seilas kohati ka öösiti. Nii tore on kohata inimesi, kellega pole sisuliselt kakskümmend aastat kohtunud. Issake, ma pole ju nii vanagi, et sellist juttu võiksin ajada :). 

Tallinnas maandunud, on hüvastijätmise aeg. Appi, tunnen, kuidas silm kipub märjaks ning hääl kipub värisema. Aga see näitab, kui mõnus on tegelikult see nädal olnud ning kui toredad kaaslased sellel reisil olid. 

Aitäh, head merekarud. Oli au. 

Ja Tim, kõige suurem aitäh Sulle selle telefonikõne eest! 

Olen iga kell valmis taas merele minema.

Kreeka saared - P6: lisanduvad uued manöövrid meie oskuste pagasisse

Tänane hommik on ilma ühtse stardipauguta. Üldine muster näitab, et naised magavad ja mehed on meid kenasti merele viinud. M teen silma lahti poole 8 ajal ja selleks ajaks oleme juba sadamast lahkunud. Pistan esmalt nina värske õhu kätte, tuul sasimas niigi sassis juukseid. Päike on alles tõusmas ja veel ei kuumuta. Kogu olemine on lihtsalt kirjeldamatu. Tahaks nii siia pikaks ajaks jääda. Vägisi tuleb mõttesse pilt "Suvitajatest" -  lialaatselikult teatada: ma ei tule siit alla!!!! Täpselt selline tunne valdab mu meeli. Annan pisut tööd oma fotokale ja siis suundun köögitoimkonda.  

Plaan on paar tundi seilata ning siis leida endale ilus ja vaikne kohake, kus ennast ankrusse panna ning siis teha hommikusöök ning lebo- ja ujumispaus teha. Aga alustuseks nikerdame laevapeakokaga taldrikutäie võikusid. 

Istun tekil, mekutan oma võikuga ning jälgin meeste toimetusi ja vestlusi. Ühel hetkel avastan, et ega ma ju pole miskit kuulnud ega tähele pannud nende jutust, pea on lihtsalt mõtetest tühi ja olen totaalselt omas maailmas. Päike on tõusnud juba kõrgemale ning hakkab juba tasapisi näksima. Mmõõnus :). Huvitav, kas ja millal ma sellisest elust ja olemisest ära võiksin väsida? Igal juhul seni pole ma mitte ühtki märki näinud, et selline hetk võiks hakata lähenema :). Eriti veel seda paadis, kus sul on kaaslasteks nii ägedad tegelased. 

Paari tunni jooksul hakkavad seltskonda lisanduma  pikalt põõnanud või siis paadi loksumist trotsinud naised. Pärast ca 3 tunnist seilamist leiame endale ühe abaja, kuhu ankrusse jääda. Plaan on valmistada hiline hommikusöök/varane lõuna ning ujumispeatus. Plaan on hea küll, aga ankru pidama saamine osutub keeruliseks. Aga juba on plaan B sündinud ning aeg uueks manöövriks. Nimelt otstega (just nii ja ei kuidagi teisiti nimetatakse laevas erinevaid köisi :)) paat kalju külge kinnitada. Plaan hea, kuid ka nüüd osutub teostus keeruliseks, alles kolmas katse osutub edukaks :). Julla saab antud harjutuse käigus samuti mehiselt tööd teha :). 

Nagu juba välja kujunenud, olen mina paadi kinnitamise harjutuse ajal köögitoimkonnas. Tänases menüüs on omlett, peekon, kodukootud kreeka salat ja praetud halloumi. Traditsiooniliselt on kaual ka kreeka jogurt. Ainus miinus siin mee otsalõppemine ja seega peame hakkama jogurtit moosiga tarbima :). Vot millised on siin ja praegu suured mured:). Nõudepesutoimkonda mind ei lubata, seega saan taas vette sulpsata. Täna saab alguse kunstvettehüpete seeria, lisaks ronitakse kõrgematele pindadele hüppama. Nalja ja naeru ikka nabani. 

Eraldi aktsiooniks on jaht kalju küljest lahti saada. Seekord saab julla puhkust. Seega leidub tubli mees, kes kaljuni ujub ning sealt meid lahti harutab. Edasi sikutatakse otsa paadist koos ujujaga paadi poole. Enne veel kui kogu ots on paati tõmmatud, pannakse mootor tööle ning punuma. Seega teeme ühe kiire sõidu :). Pikalt see siiski võimalik pole, sest ennast paadi järel lohistada ja korralikult veepeal hoida - polegi nii lihtne  kui paistab. 

Kõik see mees paadis, jätkub teekond tänase sihtkoha, Kythnose, poole. Kuthnos on viimane saar, mida oma seekordsel retkel külastame. Saar ise on 100km2, kõrgeim punkt on 297m üle merepinna ja saare püsielanikkond on alla 700. Saarel pidavat olema ca 70 randa, kuid paljudesse neist ei vii ühtki teed. Saar pole turistide hulgas ülearu populaarne, kui matkajad välja arvata. Kohalikud elatavad ennast suuresti kalapüügist. 

Saarel on kuumaveeallikad ja kuumaveespaa. Ka meil õnnestub kuumaveebasseini külastada, kuna see on kohe jahisadama vahetus naabruses. Mina kuumavee bassu ei roni, sest tavaliselt hakkab mul sellest pea ringi käima ja ma tegelikult ei oska seda nautida. Teeme niisama linnas jalutuskäigu. Nojah, linnaks on seda pisikest küla küll suhteliselt kohatu mimetada :). Eks meil on ikka ülesanne ka, numelt leida tomateid, sest homme ootab veel üks salat tegemist ja no kuidas sa rohelist salatit ilma tomatita teed. Eesmärk üllas, tulemus null. Poe (nagu siinsetele olidele kohane, kutsutakse igat kioskit supermarketiks) küll leiame, aga selles pole tomatipoegagi. Hiljem tomatid küll välja võlutakse, kuid seda ühe restorani köögist :). Jalutuskäik külas saab vaat et kiiremini läbi, kui see alata jøuab, sestküla  lihtsalt on nii pisike. Oma käigul jääme varjulisse kohta seisma ja jututama, kui üks kurja näoga onu ukse lahti rebib ja viipekeeles ( ilmselt ühise arusaadava keele puudumise tøttu) meile selgeks teeb, et ma ta üles ajasime ning et me kaoks kus see ja teine :). Ups...

Mere ääres on külas asuvad restoranid üksteise kõrval lausa rannaribale ennast sisse seadnud. Kuna üks onu ennast eriti müüb, ja saare osas soovitusi jagab, siis oleme õhtusöögiks justkui müüdud :). Pärast õhtuseid pesuprotseduure suundme õhtusöögile. Kui naised on onu mesimagusa ja abival iduse peale juba päeval müüdud, siis mehed on märksa skeptilisemad. Seda küll ainult hetkeni, kui neile lubatakse esimene jook maja kulul ning kogu arvest 10% :). Istume aga maha ja valime toidud. Plaan on mul veel maiustada lambchopsidega, aga võta näpust. Mulle sda rooga rohkem ei jagu. No mis siis ikka, teen järgmiseks valikuks kaheksajala. Tellimusega läheb õnneks, kui kokal grillimisega mittenii väga. Tulemuseks on söödav, kuid õige pisut kummine pala. Kogu oma söömingu lõpeta e ikka ja jälle jätsibaaris. Minu mairsemeeli rõõmustab täna juustukoogi maitseline külm hõrgutis :). Nämm. 

Koju saabudes segatakse taas ring unejooke. Iga ring on erinev, kuid ikka hea. Ma peaksin ise minema koolitundi, kuidas selliste vahendtitega, nagu meil paadis, saab nii häid meeleolujooke kokku segada. 

Kell on tiksunud juba uude päeva ja lõpuks aeg taas koikusse pugeda. Kurb on. See on viimane öö sellel tripil. 24 tunni pärast oleme juba teel koju :(.  Aga praegu pole veel aeg nina norgu lasta, terve päev seilamist seisab meil veel ees. 

Und!

Kreeka saared - P5: seilame taas vetel

Hommik nagi ikka vaikne ja päikseline. Oma koikusse ei tihka liiga kauaks jâäda, see tundub kuidagi raiskamisena :).  Samas ei vaeva hinge miski, kui vedele kuskil värske õhu ja päiksevanne võttes. 

Juba mitmeid päevi pole ma viitsinud isegi peeglisse piiluda. Palun andeks, kallid kaaslased, kui mu kaubanduslik välimus kuidagi kannatanud on. Mind see igal juhul ei piina :). 

Tänane teekond peaks meid õhtuls viima Sifnosele. Sifnos on 73km2 pindalaga, mägise reljeefiga. Saarel pikkust 15 km ja laiust 7,5 km. Kørgeim punkt saarel on 694m üle merepinna.  Elanikke on saarel ca 2600. Sifnose nimi on tõlkes "tühi". Ammustel aegadel olla saarel olnud kullakaevandus. Seega oli saarel rikkust nagu muda :). Millalgi olevat kohalikud Apollonit välja vihastanud ning see olla saart uputanud.  Sellega said ka lõputuna näivad kullakaevandused otsa.  Saar asustati ca 4000 aastat eK. Eeldatavasti oli siingi ottomanide võim, kuid ülearu kõvakäelist valitsemst saarel pilevat olnud. Põhiline ainult maksukogumine, muus osas oli saar suhtelislt iseseisv. Sifnos on piirkonnas tuntud keraamika järgi. 

Kui kõik vajalikud toimingud tehtud, on aeg ennast paadi tekil sisse seada, et lasta päikesel ja tuultel pisut oma palgeid paitada. Eriti luksuslikuks teeb vedelemise jahe joogike. Tuleb tõdeda, täiesti fantastiline kaaslane sellel reisil on mu termostops. Põhiline eesmärk seekord sellel küll hoida jooki külmana ja tops saab selle ülesandega suurepäraselt hakkama. Isegi jää, mis sisse pannakse, ei sula liiga kiiresti ära. Samuti ei loksu miskit üle ääre ega kipu tops ümber kukkuma. Mina oma mõistusega pileks kardetavasti sellisele ideele tulnud, kuid kaptenihärra suunas meie mõtted "õigele" rajale :). 

Lõunaks otsime endale taas vaikse ja imeilusa laguuni, kuhu ennast ankrusse panna. Edasi läheb töö taas sektsioonides: köögitoimkond tööle ja ülejäänud veeprotseduuridele. Tänases lõunamenüüs on spagetid bolognese kastmega. Kõrvale roheline salat. Pealejoogiks kohalik valge vein. Nämm :).  Kõht täis on mul võimalus vette sulpsata. Laua koristamise ja nõudepesu toimkonnast olen ma pühalikult vabastatud :). Nii saan lihtsalt vees hulpida ja mõnsatada. Kuna iga lõbu saab kord otsa, tuleb mul veest siiski välja ronida. Loputan ahtris dušiga soolase kihi endalt maha ning leian endale taas koha jahi tekil päikse käes. Pärastlõunal kostitame ennast kodust kaasa võetud kommide ja pähklitega, mmm. Kauss saab päris kiiresti tühjaks :). Aga väike valge Mesikäpp leiab minu põseski koha. 

Saabume Sifnosele piisavalt vara ja kuna kohe jahisadama kõrval on liivarand, siis on meil enne õhtust pesuringi võimalus veel ujuma minna. Varem selle nädala jooksul pole sellist luksust meil olnud :). Marsime randa ja pikalt kokutamata võtan sammud vee poole. Ehh, see on nii võõras, et pead vette sisse sammuma, mitte ei saa plärtsti sisse hüpata. Vesi muide tundub esiti lausa jahe. Aga pile ka miskit imestada, sest päev vee peal päikse käes on ju keha kuumutanud ja seepärast nüüd 26,7 kraadine vesi tundubki esiti jahedavõitu :). Kui juba sisse saab ja märjaks kastetud, siis on kõik jälle hästi :). 

Sifnose sadam on sisuliselt täiesti tühi. Peale meie loksub kai ääres veel 2 masti. Kai on täiesti uus ja puhas. Huvitav, kas seda paigakest pole veel üles leitud? Või on rannas olev külake liiga väike või on hooaeg juba eriti läbi...? Ei tea, aga meile see sobib. 

Suundume pessu. Kuna kasutada on ainult üks dušš, siis sabatame. Minu järjekord on esimesena käes. Seisan duširuumis, pesen pead ja oi kurja, kuidas seinad kõiguvad. Eriti kõigub maa siis, kui alla vaatad või kui silmad kinni on või kui oled pisikeses ruumis. Huvitav, kui kaua see koju jõudes veel kestab :)?

Täna on meil kella peale minek, st 19:45 on buss, millele vaja jõuda, et sõita suuremasse linna. Linna nimega on mul nüüd tõsised raskused. Algab tema A-tähega ja on ühe jumala järgi nime saanud. Aga kas see oli Apollon (Appolonia) või Artemis vot seda mu peake kinni ei napsanud. 

Leiame bussipeatuse ilma suurema probleemita üles ja ei lähe 5 minutitki, kui buss juba tuleb. Ja meil on kuskil pilte klõpsiv pootsman puudu. Teeme kõvemat häält ning mõned kiiremad sammud, et ta ka kohale jõuaks ning saamegi kõikseemees korralikult bussi. Piletiostuprotsess tehtud (distants on ca 9km ja küsitakse selle eest 1,80 raha), saame ümbrust uurida. Väljas on juba peaaegu pime. Varsti hakkavad eemalt linnakese tuled paistma ja see tähendab, et oleme kohal.  Küsime juhiseid, kuidas linna südamesse saame (kesklinnaks on sellise küla keskust kuidagi naljakas nimetada) ja astume juhatatud rada minekule. Esimeseks missiooniks on taas leida ja valida restoran õhtusöögiks. Leiame endale koha ühel katuseterrassil, kust avaneb vaade kõrvalterrassile ning kõrvalasuvale kirikule. Hmm, täna tundub õhk olevat lausa karge - tegelikult on selles küll oluline roll päevasel päiksel ja õhtul puhuval tuulel ja asjaolul, et me pole tuulevarjus. 

Tllin endale filotaignarullid ning pearoaks lamba. Lammas on potis hautatud ja liha on tõeliselt pehme ja mahlane. Olen oma roavalikuga taas 10sse pannud. Härrased soojendavad ennast traditsiooniliselt ouzo ringiga, meie kilo veiniga :). Kui õhtusöök jba peaaegu et unustatud ja tegelema arve tasumisega, avastame oma naabrusest kassid, kes jalutavad nagu õiged mehed kunagi laual. 

Arved - see on osa meie söömaaegadest, millest kohe peab paar sõna rääkima ja seni pole seda vist teinud. Nimelt saame igal pool ühise arve ja teisiti ju ei saagi, kuna osa tellimusi on ühised. Kreeke keel teatavastu kasutab ju omasid hieroglüüfe ja seega pile see keel meiesugustele loetav :). Seega koos arvega tellime alati ühe menüü, see aitab meil omad toidud ja joogid kokku arvutada (jookide arve ninade peale ära jagada). Aga siis on sageli veel lauakate ja sai, mida on vaja samuti dešifreerida. Nii mõnelgi korral küsime abi ettekandjalt. Siis paneb igaüks oma osa lauale ja kokku oeaks saama ju õige summa. Iga jumala kord on kõik veendunud, et panebad õige summa ja pisut peale ka, kuid paaril korral ilmneb, et justnagu on miskit puudu :). Valdavatel kordadel on siiski kúll pisut üle kogunenud lauale rahatähti. Seega asi töötab:) ja selles osas olin ma esiti pisut skeptiline :). 

Ei saa me oma päeva lõpetada ilma jäätiseta. Minu valikusse mahub seekord pistaatsia ja karamelli maitse. Kaubandusvõrk on juba suuresti suletud, kuiseda siin üldse on ja seega kobime taksodesse, et tagasi koju sõita. Taksod on tõsiselt päevi näinud, kuid valida pole kui ikka tahad koju jõuda :). 

Kodus unejoogid ja siis matile. Homme taas veel:). 

Head ööd!

Kreeka saared - P4: varbad kindlal maal

Täna hommikul vean oma silmad lahti 7 kopikatega. Poen koikust välja ja suundun kööki. Täna on pannkoogihommik ja mehed aetakse köögist välja. Segan kokku taigna, kuid pannidega ise siiski ei žongleeri. Leian endale tegevust muude hommikusöögi ettevalmistustöödega :). Et liiga magusaks ei läheks, praeme ka hunniku peekonit. Siis soovi korral võimalik ka mõnus soolane pannakas endale kokku panna :). 

Elu on lill. Paat loksub vaevutuntavalt, päike juba paitab palgeid. Suurepärane seltskond ja olemine lihhtsalt chill. Nii võikski jääda, kuid kapteni eestvedamisel lõpeb hommikune laisklemine siiski varsti ära. Päevaplaan näeb ette, et sõidame taas sadamasse, et kai äärs ennast paika panna ning siis saart minna avastama. 

Naised teevad kiire nõudepesu ja pakime kogu vajaliku ära ning seame ennast valmis teele asumiseks. Juba eemalt hakkab meil siiski tekkima tunne, et kai ääres meile kohta ikka veel pole. Sadamakapten miskit arvab, kuid liiga lubav see siiski pole. Sätime ennast sadama vahetusse lähedusse ootele, sest lootust on, et mõni alus lahkub. Minutid tiksuvad, kuid mastide read ei hõrene. Põhjus ka suhteliselt lihtne, tuuleke on täiesti tuntav ning paljud sellise tuulega eelistab mitte merele seilata. Kuna päev muudkui kulub, sünnib otsus lihtsalt - teele. Saarelt me siiski ei kavatse lahkuda, kuid suunduda Parose teisele küljele. 

Tänased tuuled on kummalised. Õigemini tänane lainetus on kummaline. Aru ei saa, kuidas laine liigub. Paat lihtsalt loksub igas suunas :). Paar tundi veel ja hakkamegi kohale jõudma. Täna on jahile koduks Parikia sadam Parosel. Paros on Küklaadide suuruselt kolmas saar. Juulis-augustis on siin valdavalt tuuline ja siis kohtab vetes massiliselt surfareid. Saar in 21 km pikk ja 15 km lai. Pinnalt 165 km2. Saar on olnud kuulus oma marmori poolest, mis omakorda tagas sellele ka jõukuse. Paros oli kuni Kreeka iseseisvussõjani türklaste ülemvõimu all. Paros on Küklaadide praamiliikluse südameks.

Koht Parikias kai ääres täiesti olemas. Esimese katsega me ennast kohe ankrusse siiski ei saa. Teise korraga kõik sujub. Pakime ennast kokku ja oleme valmis teele asuma. Plaan on rentida rollerid ja nendega saarel ringi tuuseldada. Úheks kohustuseks on osasid toiduvarusid täiendada. Aga küll jõuab. 

Läheme juba maale ootame, et kapten ja pootsman meiga liituvad. Ootame ja ootame, no ei miskit. Oodates ja jututades, avastan endas pisikese ebamugavuse noodi rollerisõidu ootuses. Ei ole ma endas leidnud suurt kiindumust selliste masinate vastu. Aga ega siis avastusretkele mu antipaatia pärast minemata jääks. Ilmneb, et ma pole ainus, kes eelistaks muud liikumisvahendit. Lõpliku pöörde meie rollerirenti toob rollerite rentija, sest tema istutab me pähe mõtte, et rentida hoopis autod :). See mõte mulle meeldib :).  

Konutame ikka veel tänava ääres, mehed ei tule ega tule. Saabub hoopis teade, et kõik mehed paati, sest keegi on me ankruketti sõitnud ning seega ka paadi lahti. Seega tuleb teha uus harjutus, et paat paika saada. See manööver saab meestel kiiresti edukalt sooritatud. Nüüd on vaja valitud sõidukite rentimise toimingud lõpule viia. See polegi kõige lihtsamate ülesannete killast, kuna selgub, et uuemate lubade puhul on see kategooria eraldi lubadel peal ning kui selleks eraldi märget pole, siis antud juhiluba ei aktsepteerita. Otsime seltskonna peale kokku 4 sobivat juhiluba. Vaatamate asjaolule, et mona olen autoga reisijate hulgas, saab üks roller ka minu juhiloaga rendtud :). Rolleritel minejad saavad veel lühikoolituse, kuidas nende pillidega úmber käia ja siis pisike prooviring ja oleme valmis teele asuma. 

Autoekipaaž on viimane lahkuma, kuna tegeleme saare kaardi allalaadimisega ja siis oleme meiegi valmis. Esimene peatus on tanklas. Valmis ja liikumas. Meie käsutuses on punane Ford Focus, mis nendes mägedes (mis pole tegelikkuses kuigi märkimisväärsed) kohati on aeglane nagu tigu ja jõuetu pealegi. Tekib tunne, et tahaks ise jalgadega hoogi juurde lükata :). 

Kokkulepitud sihiks on saare keskel asuv Lefkes. Saabume kohale. Rollereid ei paista kuskil. Meie ees avaneb suurepärane vaade allpool asuvale külale ja selle keskel troonivale kirikule. Klõpsutan taas pilte teha. Avastame taverna, kust avaneb külale vaade. Kui nüüd rollerdajad ka kohale saabuks, võiksime maanduda sellesse lõunatama. Oleme autonina juba ümber pööranud ning otsustanud alla külla minna, sest juba tekkis arvamus, et rollerid on sinna suundunud. Aga ei, alles nad saabuvad. Seega keerame autoga taas otsa ümber ning tagas nähtud taverna juurde. On aeg lõunaks.

Minu kõhtu saab täitma moussaka. Roog õige grammi mage, kuid soola saab juurde ikka lisada ja mure sellega lahendatud. Kõrvale lihistame taas kilo veini. Just-just, veini lubatakse siin kiloga, mitte liitriga :). Lõpuks oleme ennast täis puginud ja on põhjus edasi liikuda. Sihiks on allpool külas nähtud kirik. Eesmärk lihtne ja selge, kuid teostus osutub märkimisväärselt keeruliseks. Arusaadavaid teid alla külakeskusesse lihtsalt ei lähe. Seikleme jupi aega, enne kui jõuame mõistlikkusse kaugusesse ja saame tipa-tapa edasi minna.  Rollerid pääsevad muidugi veelgi lähemale, kuid see vahe on ehk paarsada meetrit, mitte enam. Patseerime mööda kitsaid tänavaid kiriku poole. Meie teele poetab ennast nagu imeväel taas üks jäätisekohvik ja no selle külastus on meile vaat et kohustuslik :). 

Kiriku juurde jõudes kostab parasjagu kutse teenistusele. Sinna me küll ei plaani minna,kuid kirikusse sisse astume siiski ja uudistame ringi. Kirikuaias on koha leidnud surnuaed. Surnuaias on meeletutes kogustes marmorit. Taimi, mida me kodus harrastame, on seal vähe. Kreeklased ei pane hauakivile kadunukese sünni- ja surmadaatumeid, vaid surmaaja ja vanuse surres. Sellist lähenemist pole ma varem kohanud. 

Kell tiksub armutult ning suundume tagasi masinate juurde, et jätkata oma avastusretke. Kuna klõpsutame siin-seal pilte, siis jaguneme veel gruppidesse ning päädib see sellega, et eksleme eil ülikitsastel tänavatel enne kui leiame rollerid ja auto üles :). Avanenenud pildikesed kohalikust elust-olust on ägedad :). 

Taas teel. Kuna meie autoga liikudes oleme kiiremad kui rollerid, siis põikame sisse poodi, et vajalikke toiduvarusid täiendada. Liikvele minnes olla kokku pitud, et järgmine peatus Golden Beachil :). Keerame randa ning jalutame parklast randa. Tegemist on justkui maha jäetud ja viimset oäeva ootava paigaga. Omamoodi ebareaalne, samas nii äge. Tühjal rannal on baar, kus on isegi paar hingelist olemas. Seame ennast sisse, et oodata rollereid. Teeme aega parajaks jookidega. Minu repertuaariks seekord roheline tee. Äraolemine on mõns, kuid rollereid ei saabu ega saabu. Asi on kahtlane. Lõpuks saame kõne küsimusega, et kuhu me jäänud oleme?? Rollerid juba tagasi kodus, Parikias ning ootavad meid. Lubame kohe teele asuda. Tegelikkuses kulub enne veel ca veerand tundi kui liikvele läheme. Satume enne koju jõudmist kohalikku liiklusummikkusse :). Lõpuks saabume oma poekottidega kohale, kus meid ootab ees pisut tüdinud seltskond. Nimelt on paadi võti meiega ringi sõitnud ning rolleristid ei saanud tuppa. Oops :). 

Otsustame täna mitte välja sööma minna. Paneme valmis mõnusa snäkivaagna. Valikus on vorstikesi, kui atatud liha, erinavid juustusid, oiivid, küpsised, viinamarjad, greip. Kõrvale on mekkida taas suurepärane kokteil. Kõige krooniks on laua ümber maailma parim seltskond veel :).  Nii võiks siia õhtu lõpuni jääda, kuid kuna naistel pisike kihk ka väike shoping teha, siis ajame ennast ühel hetkel siiski liikvele. Esmalt põikame naaberkaile, kuhu on ennast suur (tõeliselt suur) kolmemastiline puust purjelaev  paigutanud. Uudistame seda lähemalt ja eemalt, näpuga katsuma kahjuks ei ulatu. 

Selleks ajaks kui poodlemiseks läheb, hakkavad nende uksed sulguma võ siis juba on suletud :). Me ei lase ennast sellest segada. Jalutame edasi. Kaptenihärra on leidnud meile ranna ääres baari, kuhu seame ennast sisse kokteile nautima. Mmmm...  Kell on märkamatult liikumud uude päeva. Seega on aeg unele. Aga tavapäraselt ei saa me læbi ilma unenapsuta :). Homme uus päev, seekord rõhuga seilamisel. Jeeeii!!