Taas merel. Tuul on purjetamiseks kapteni sõnul sobiv ning nii lähebki peatselt purjede heiskamiseks. Naised hoiavad ennast jalust ja samuti püüame võimalikult mitte jutustada, et mehi tähtsate tööde juures mitte segada. Natuke aega sahmimist ja rähklemist ja juba me seilame purjede all. Äge!
Tuul on päris mehine, vähemasti minu arvates. Paat kõigub ühelt küljelt teisele. Pisike aukartus on hinges, kuid see on lahe kogemus. Iseasi on muidugi see, kui tuul veel tõuseb, siis kas ja kui kaua see äge veel kestab - on iseasi.
Ühel hetkel tunnen, et tahan vaadata silmapiiri. Seega on arvata, et vaikselt võib varsti läikima hakata. Õnneks on see ainult oht. Tegelikkuses on kõik brå :).
Pärast peaaegu 3 tunnist seilamist, võtavad mehed purjed alla ning me seilame ühe pisikese saare varju abajasse. Mina ja kokk suundume kööki lõunaks sooja läätse-tuuni salatit meisterdama ning ülejäänud gäng veevanne nautlema. Lõuna on mõnus ja kerge. Loodetavasti oleme õhtusöögiks parema mäluga, kui kahel eelmisel päeval ning on meeles endale otsatuid koguseid mitte tellida.
Lõunane salat ära mekutatud, on aeg merre sulpsata. Õhutemperatuur on ca 29 kraadi, merevesi aga 27. No mida veel rohkemat tahta. Paradiis!!! Vesi on me ümber helesinine. Nii mõnus on hulpida, ise ei pea sisuliselt mitte miskit tegema. Vesi teeb sinu eest ise töö ära. Kuidagi ei taha välja ronida, kuid on aeg edasi liikuda. Kui esimesel korral tundus, et veest ei saagi välja, siis nüüdseks olen väljaronimise juba korralikult omandanud :). Vette saab ju lihtsasti. Hopsti sisse ja korras.
Tagasi paadis, on aeg edasi liikuda. Tuul on ikka parajalt puhumas. Paat loksub korralikult. Õnneks tundub, et talun tuuli vägagi hästi. Süda igal juhul paha pole. Istume paadi küljel ja jutustame maast ja ilmast. Mõnus on. Kohati on vaja ennast siiski jõuga kinni hoida, et paigal püsida :). Varsti hakkab paistma maa, kuhu suundumas oleme.
Meie tänaõhtuseks sihiks on Paros. Üritame ennast jahisadamasse paigutada, kuid selgub, et see pole siiski võimalik. Kai äärne, kuhu meie oma jahiga (arvestades selle kiilu sügavust) ära mahuksime. Nii tuleb meil üle lahesopi minna ja seal ankrusse jääda. Tänaseks uueks manöövriks on pisikese jullaga (kummipaadiga) maale sõita. Selleks, et me kõik kaldale peaks saama, on vaja 3 ring teha, et maale saada. Kaldal on kirik, mida turnime vaatama ning imelisi vaateid naitima ja jäädvustama. Puhkus on nii täiuslik, et pähe ei tule mingeid maiseid ega ammugi töiseid mõtteid. Päike on loojumas ja vaated on lihtsalt hingematvad ja samas tüüpilised Kreekale. Valge kirik mäenõlval, sinise katusega, lipp lehvimas. Oeh, sõnades on seda kõike sisuliselt ilmvõimatu kirjeldada ni ja ega vist ka pilt oluliselt paremini edasi anna. Mälus on pilt siiski kenasti olemas, kuigi keegi teine seda näe :). Kui viimane paatkond on kaldal, on ka tellitud taksod saabunud, et sõita linna, kus oli lootus eelnevalt kai ääres maabuda. Maksame taksoarved ja lepime kokku, et kui oleme lõpetanud, siis helistame jälle taksod järele.
Esmalt võtame suuna sadamakapteni poole, et uurida olusid homse osas, et kas keegi peaks olema lahkumas ning kas saame kai äärde, kuna plaanis on pisut saarega tutvuda. Midagi kindlat meile ei lubata, seega jääb loota heale õnnele, et saame koha. Ankrusse jahti jätta ning ise tundideks kaduda, ei julge. Täna õhtul enam miskit siiski teha pole :(.
Jalutame promenaadil ja otsime endale sobivat söögikohta. Õhtu on päris tuuline. Kampsun on hea abimees tänases õhtus. Pärast pikka otsingut leiame endale sobiva koha. Istutame ennast paika ja ootame menüüsid. Mina tellin endale kohaliku Parose salati ning loomaliha. Salati maitseb mõnusalt, kuid loomaliha jätab lahja mulje. On täiesti söödav, kuid teised senised toidud on paremad olnud. Aga äkki on ootused ja nøudmised juba lakke tõusnud :) ? Kuna teised on samal arvamusel, siis teen järelduse, et see nii päris siiski pole :).
Pärast õhtusööki teeme pisikese jalutuskäigu ja nagu juba tavaks saamas, teeme peatuse ja külastame jätsibaari. Poovin seekord pistaatsia ja kohvi ning soolase karamelli maitset. Nämm. Jalutame veel ringi. Oleme sattunud linnakese südamesse, kuhu kohalikud noored armastavad koguneda. Piilume paari poodi sisse. Ilmselt kõige olulisem ost on kaptenil, kes ostab oma uue piibu sisse tubakat. Seejuures on muidugi sobilik mainide, et mitte keegi kogu seltskonnast ei suitseta. Aga kaptenile peab ju piip olema :).
Ongi aeg taksodeks ja taas tagasi oma sadamasse, et sealt jullal tagasi jahile sõita. Esimene paatkond läheb teele, ülejäänud veel ootame. Kuna kell on juba seal maal, et on peaaegu öö, siis väljas on kottepime. Ma küll ei tea, kuidas junga, kellele on antud austav ülesanne jullaga edasi-tagasi traageldada, meie jahi üles leiab? Sisuliselt peale kuu on ainsateks valgusallikateks jahtide mastituled. Igal juhul leiab :). Mina jään kolmandasse satsi. Kui teine paatkond on läinud, kaob ühel hetkel mootoripõrin. Ja julla ei saabu ega saabu. Lõpuks hakkab siiski kõrvu paitame mootorimürin ja see tähendab ainult seda, et ka meie saame koju :). Selgub, et julla mootoril sai vahepeal toit otsa ning teine vahetus pidi pisut aerutama :).
Traditsiooniliselt teeme kodus taas ühed joogid ning on aeg tudule. Öö on mõnusalt soe ja selge. Kuu on kohe-kohe täis kasvanud, seega valgustab 100ga. Vesi sillerdab vastu. Ohh, kui selline elu kestaks ja kestaks ( mitte ainult nädala).
Homme jälle päev koos uute avastuste ja muljetega :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar