Kreeka saared - P6: lisanduvad uued manöövrid meie oskuste pagasisse

Tänane hommik on ilma ühtse stardipauguta. Üldine muster näitab, et naised magavad ja mehed on meid kenasti merele viinud. M teen silma lahti poole 8 ajal ja selleks ajaks oleme juba sadamast lahkunud. Pistan esmalt nina värske õhu kätte, tuul sasimas niigi sassis juukseid. Päike on alles tõusmas ja veel ei kuumuta. Kogu olemine on lihtsalt kirjeldamatu. Tahaks nii siia pikaks ajaks jääda. Vägisi tuleb mõttesse pilt "Suvitajatest" -  lialaatselikult teatada: ma ei tule siit alla!!!! Täpselt selline tunne valdab mu meeli. Annan pisut tööd oma fotokale ja siis suundun köögitoimkonda.  

Plaan on paar tundi seilata ning siis leida endale ilus ja vaikne kohake, kus ennast ankrusse panna ning siis teha hommikusöök ning lebo- ja ujumispaus teha. Aga alustuseks nikerdame laevapeakokaga taldrikutäie võikusid. 

Istun tekil, mekutan oma võikuga ning jälgin meeste toimetusi ja vestlusi. Ühel hetkel avastan, et ega ma ju pole miskit kuulnud ega tähele pannud nende jutust, pea on lihtsalt mõtetest tühi ja olen totaalselt omas maailmas. Päike on tõusnud juba kõrgemale ning hakkab juba tasapisi näksima. Mmõõnus :). Huvitav, kas ja millal ma sellisest elust ja olemisest ära võiksin väsida? Igal juhul seni pole ma mitte ühtki märki näinud, et selline hetk võiks hakata lähenema :). Eriti veel seda paadis, kus sul on kaaslasteks nii ägedad tegelased. 

Paari tunni jooksul hakkavad seltskonda lisanduma  pikalt põõnanud või siis paadi loksumist trotsinud naised. Pärast ca 3 tunnist seilamist leiame endale ühe abaja, kuhu ankrusse jääda. Plaan on valmistada hiline hommikusöök/varane lõuna ning ujumispeatus. Plaan on hea küll, aga ankru pidama saamine osutub keeruliseks. Aga juba on plaan B sündinud ning aeg uueks manöövriks. Nimelt otstega (just nii ja ei kuidagi teisiti nimetatakse laevas erinevaid köisi :)) paat kalju külge kinnitada. Plaan hea, kuid ka nüüd osutub teostus keeruliseks, alles kolmas katse osutub edukaks :). Julla saab antud harjutuse käigus samuti mehiselt tööd teha :). 

Nagu juba välja kujunenud, olen mina paadi kinnitamise harjutuse ajal köögitoimkonnas. Tänases menüüs on omlett, peekon, kodukootud kreeka salat ja praetud halloumi. Traditsiooniliselt on kaual ka kreeka jogurt. Ainus miinus siin mee otsalõppemine ja seega peame hakkama jogurtit moosiga tarbima :). Vot millised on siin ja praegu suured mured:). Nõudepesutoimkonda mind ei lubata, seega saan taas vette sulpsata. Täna saab alguse kunstvettehüpete seeria, lisaks ronitakse kõrgematele pindadele hüppama. Nalja ja naeru ikka nabani. 

Eraldi aktsiooniks on jaht kalju küljest lahti saada. Seekord saab julla puhkust. Seega leidub tubli mees, kes kaljuni ujub ning sealt meid lahti harutab. Edasi sikutatakse otsa paadist koos ujujaga paadi poole. Enne veel kui kogu ots on paati tõmmatud, pannakse mootor tööle ning punuma. Seega teeme ühe kiire sõidu :). Pikalt see siiski võimalik pole, sest ennast paadi järel lohistada ja korralikult veepeal hoida - polegi nii lihtne  kui paistab. 

Kõik see mees paadis, jätkub teekond tänase sihtkoha, Kythnose, poole. Kuthnos on viimane saar, mida oma seekordsel retkel külastame. Saar ise on 100km2, kõrgeim punkt on 297m üle merepinna ja saare püsielanikkond on alla 700. Saarel pidavat olema ca 70 randa, kuid paljudesse neist ei vii ühtki teed. Saar pole turistide hulgas ülearu populaarne, kui matkajad välja arvata. Kohalikud elatavad ennast suuresti kalapüügist. 

Saarel on kuumaveeallikad ja kuumaveespaa. Ka meil õnnestub kuumaveebasseini külastada, kuna see on kohe jahisadama vahetus naabruses. Mina kuumavee bassu ei roni, sest tavaliselt hakkab mul sellest pea ringi käima ja ma tegelikult ei oska seda nautida. Teeme niisama linnas jalutuskäigu. Nojah, linnaks on seda pisikest küla küll suhteliselt kohatu mimetada :). Eks meil on ikka ülesanne ka, numelt leida tomateid, sest homme ootab veel üks salat tegemist ja no kuidas sa rohelist salatit ilma tomatita teed. Eesmärk üllas, tulemus null. Poe (nagu siinsetele olidele kohane, kutsutakse igat kioskit supermarketiks) küll leiame, aga selles pole tomatipoegagi. Hiljem tomatid küll välja võlutakse, kuid seda ühe restorani köögist :). Jalutuskäik külas saab vaat et kiiremini läbi, kui see alata jøuab, sestküla  lihtsalt on nii pisike. Oma käigul jääme varjulisse kohta seisma ja jututama, kui üks kurja näoga onu ukse lahti rebib ja viipekeeles ( ilmselt ühise arusaadava keele puudumise tøttu) meile selgeks teeb, et ma ta üles ajasime ning et me kaoks kus see ja teine :). Ups...

Mere ääres on külas asuvad restoranid üksteise kõrval lausa rannaribale ennast sisse seadnud. Kuna üks onu ennast eriti müüb, ja saare osas soovitusi jagab, siis oleme õhtusöögiks justkui müüdud :). Pärast õhtuseid pesuprotseduure suundme õhtusöögile. Kui naised on onu mesimagusa ja abival iduse peale juba päeval müüdud, siis mehed on märksa skeptilisemad. Seda küll ainult hetkeni, kui neile lubatakse esimene jook maja kulul ning kogu arvest 10% :). Istume aga maha ja valime toidud. Plaan on mul veel maiustada lambchopsidega, aga võta näpust. Mulle sda rooga rohkem ei jagu. No mis siis ikka, teen järgmiseks valikuks kaheksajala. Tellimusega läheb õnneks, kui kokal grillimisega mittenii väga. Tulemuseks on söödav, kuid õige pisut kummine pala. Kogu oma söömingu lõpeta e ikka ja jälle jätsibaaris. Minu mairsemeeli rõõmustab täna juustukoogi maitseline külm hõrgutis :). Nämm. 

Koju saabudes segatakse taas ring unejooke. Iga ring on erinev, kuid ikka hea. Ma peaksin ise minema koolitundi, kuidas selliste vahendtitega, nagu meil paadis, saab nii häid meeleolujooke kokku segada. 

Kell on tiksunud juba uude päeva ja lõpuks aeg taas koikusse pugeda. Kurb on. See on viimane öö sellel tripil. 24 tunni pärast oleme juba teel koju :(.  Aga praegu pole veel aeg nina norgu lasta, terve päev seilamist seisab meil veel ees. 

Und!