Hommikul läheb silm lahti esmalt 6 kopikatega ning pärast pitstoppi tagasi tuttu. Uuesti hakkb kõrv helisid eristama üheksa paiku. Kark alla ja tegudele. Leian rakendust köögitoimkonnas. Hommikusöögiks on laeva peakokk ahju pannud omleti. Suuresti avastame enda jaoks kreeka jogurti meega. Juttu hommikusöögi lauas ülearu palju ei aeta, kõigil on tähtsamad tegevused toimetada. Kõht taas täis, pakime laua kokku ning teeme muud köögitoimetused.
Valmis teele asuma. Esmalt taas tervitus meredeisandale ja siis minema. Täna erilist tuult pole, seega liigume mootori toel. Naised sätivad ennast mööda paati päikest nautima. See on selle aasta täiesti esimene praadimine. Teavas pole pilvepoegagi. Mõnus. Mitu korda ennast keeranud, tuleb ennast lõpuks ka kreemiga sisse määrida, et mitte ära kärsata. Vahepeal rüüpame jõujooki ja mõnsatame sajaga.
Pärast paaritunnist purjetamist on aeg peatuseks ning ujumiseks. Vee ja õhutemperatuur on sisuliselt võrdsed 27 kraadi juures. Sulpsame merre. Vesi on soolane, nii et kõik lõõrid saavad nagu imeväel tervendatud. Ninast käib õhk läbi ja tunne suurepärane, kuigi esiti paneb soolane vesi puristama. Vees võib loksuda peaaegu lòputult.
Nagu imeväel on valminud lõunasöök. Katame laua ja laseme hea maitsta.
Nagu juba vanarahvas teab öelda - iga pidu saab kord otsa ja nii on meilgi aeg oma teekonda jätkata.
Päikese käes enam suuresti ei kannata olla. Muidu on järgmised päevad igal juhul varju päevad. Paat õõtsub päris mõnusalt. Elu on lill, vähemasti hetkel. Eks näis, mis saab, kui puhuma hakkab :). Pärast paaritunnist seilamist, jätkuvalt ilma purjedeta, oleme tänaõhtusesse pesapaika jõudnud.
Ööbimispaiga oleme leidnud täna Syrose saare turvalises rüpes. Syrose pindala on peaaegu 102 km2, kõrgeim tipp 402 m üle merepinna ning inimesi elab saarel pisut vähem kui 20 000. Saart on ajaloos vallutanud barbarid, piraafid, hiljem oli see Venezia võimu all. Seejärel saabusid türklased, kes 16 sajandil saare vallutasid. Omakorda allutati saarel elavad katoliiklased Prantsusmaale ja selline olukord kestis saarel pikka aega. Alles 1821, Kreeka iseseisvussõja ajal tekkisid saarel tugevamad sidemed Kreekaga, sellel ajal tulid saarele paljud revolutsiooniliselt meelestatud kreeklased, kuigi saar use jäi sõjas erapooletuks. Saarel asub ka osa Egeuse Ülikoolist (ülikooli asub osaliselt veel 4-l saarel). Täna on Syros Küklaadide äri-, administratiiv- ja kultuurikeskus.
Esmalt ametlikud asjatoimetused, et kõik vajalikud toimingud tehtud oleks. Paat kenasti kinnitatud ning vesi ja elekter paadis olemas, saame hakata enda ümbrust uudistama. Sadam on suhteliselt pisike ning saabuvad jahid pakitakse tihedalt üksteise kõrvale.
Tegemist on pisikese sadamaga, aga rohkemat pole meil ju vajagi. Käime duši all ja taas on olemine värske ja reibas. Riidesse ning saame suunduda õhtusööki otsima. Jalutame mööda mereäärt ja otsime sobivat tunnet, kuhu maandada. Mehed on saanud sadamakaptenilt ka paar soovitust. Lõpuks valime endale koha välja. Seekord oleme restorani ainsad külastajad, vähemasti esialgu. Tudeerime menüüd ning esitame tellimused. Toidu saabudes tõdeme kiiresti, et eelmisest õhtust pole me üldse õppust võtnud. Toidukogus on taas ülisuur. Kõik ettekantav on maitsev. Minu ette kantakse täna tuuna garpaccio ja siis lammas. Mmm. Mõlemad road tahavad pea et keelt alla viia, aga kõike ära süüa lihtsalt ei jaksa. Nalja ja naeru on lõputult. Meie ainus nn. mõru noodike on lõpetuseks maja poolt serveeritud arbuus, mis on kaugelt üle käinud ja käärima läinud. Aga oleme sellega tagasihoidlikud ja jätame selle lihtsalt järele.
Enne veel kui paati tagasi suundume, teeme mööda rannaäärt pisikese jalutuskäigu. No ja siis on vaja otsida jäätist. Täpselt viimases kohas enne koju saabumist me oma jäätised ka leiame.
Enne koikusse pugemist teeme veel viimased joogid ning ongi aeg ööle.
Homme on oodata tuult ning seega ka seilamist purjede all. Ootan seda kogemust põnevusega :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar