Pariis - P7. Võtame veel viimast

Tänane hommik algas pisut hiljem, kui meie enamus päevi, sest pole ju kerge taastuda Eilsest muljeterohkest Disneyworldis käimisest. Mina ärkasin oma tavalisel ajal, ja lugesin pisut uudiseid, kas ja mis maailmas tegelikult toimub. Poole 11ks olid siiski kõigil katgud alla aetud ja päev võis alata.

Tänane päevaplaan esiti nägi ette esmalt Luxembourgi aia kúlastust ja edasine oli vähemasti esialgu vabakava :)  

Õiges peatuses kohal ja taas maa peal, haaras minu silm kohe kõige esimesena Starbucksi sildi. Saan ka korra maiustada chai lattega, mis on vaieldamatult minu jook :). Jalutasime selle suunas, enne veel jäid silma paar võileiva ja salati kohvikut, kust hiljem vajadusel saab midagi hamba alla kaasa haarata. Starbucksis tellisime Ivikale lõpuks ometi tavalise kohvi piimaga, mida ei kuumututud ega vahustatud. See oli nüúd siis teine kord nädala jooksul, kus ta sai oma kohvi sellisena nagi vaja. Seejärel suundusime Luxembourgi palee ja aia poole. Palees asub tänapäeval senat ( parlamendi ülemkoda). Pargis sees olles hakkas silme ja tegelikult eelkõige kõrva eemal olev lärm ja tärin. Tegelikult veel enne aeda sisenemist hakkas silma erivarustuses politseinike salk. 

Peatselt selgus, et aia taga toimus meeleavaldus. Me sellest küll väga plaju aru ei saanud, aga president Hollande nimi hakkas silma ja samuti hüpokraat- sõna. Paljudel meeleavaldajatel olid ka valged maskid peas. See tärin tulenes aga kasutatavatest paugutitest või muust sarnasest. See oli oleks või ud päris scary olla, aga õnneks meil suur aed vahel. Aga siiski lahkusime sellest pargipoolest.

Palee juures on hulknurkne bassein, millest nii væikesed kui ka suured ujutavad purjekaid, mida basseini vahetust lähedusest laenutada saab.

Emma sai olla Norra lipu all seilava purjeka kapten. Oh seda rõõmu ja lusti :). Vahetevahel jäi purjekas ka kaldasse kinni, kuid abiks antud kepp oli siin suureks abiks. Pool tundi möödus lennates :) keset basseini oli partidele maja ehitatud ja nii suutis ka oaar purjekat ennast sinna kinni sõita. Korra isegi oli vaja kõrvalist abi ja seega tuli üks onu, kalamehekummikud kaenla all. Monteeris need endale külge ja suundus basseini. Igal juhul sai sealne Poola lipu all seilav purjekas oma teekonda jätkata. 

Ühel hetkel basseini äärest oma laevukest lahti lükates, oli ka Emma purjeka opereerimise tokk koos purjekaga basseinis :). Emme Ivika tõttas aga appi ja päästis jälle päeva :). 

Kui purjeregatt läbi, suundusime edasi pargi sügavustesse ja eemal hakkas meile silma mänguväljak. No ega mingit muud lahendust polnud,i, kui suundusime sinna poole. Emma tormas väljakule ja mina ja Ivika tegime aia taga aega parajaks. Mina nagu ikka kasutasin aega blogi kirjutamiseks, Ivika nautis niisama olesklemist.

Pärast mänguväljakut olime juba pisut näljased ja seega otsisime endale koha, et pisut süüa. Täna tegelesime õige piut kaardilugemise ja orienteerumisega, kuid ka see edenes meie käes ilma suuremate takistusteta.

Seine'i äärde välja jõudes tegime joogipeatuse ( loe: veinipeatuse :)). Ja seejärel pisike poodlemistuur. Hetkel on siin maal kuni 70%sed aled ja kohati on algsd hinnad ikka veel soodsamad kui meil suurte alede ajal. Seega tegime mõningad sisseostud. Endal pidevalt veel peas vasarsamas häirekell, et kuidas me oma käsipagasi küll ära pakime.  

Seega tegime Ivikaga plaani, et enne kui õhtusöögile suundume, pakime oma asjad kokku, sest siis on näha, kas peame kuskilt veel lisa kotu või kohvri hankima, et oma ostud ära pakkida ja koju transportida. 

Ilmselt on meie näol proffide pakkijatega, sest saime kogu nodi pakitud samadesse kottidesse, millega saabusime, kuigi asju koju viia on vaata et poole rohktm :). 

Viimane õhtusöök. Leidsime kodu lähedal restorani, mille ekspertiis on ilmsesti rannakarpidel. Valikus oli nii palju variante, et valida seda õiget ühte oli päris keeruline. Kui mu mälu mind ei peta, siis ca 10 erinevat moodi valmistas see restoran rannakarpe. Ma oleksingi võinud sinna jääda.  Minu tänaseks valikuks said rannakarbid küüslaigu, peterselli, tomati ja juustuga küpsetatuna.  Juba esimese suutäiega oli mu keelvarvasteni alla neelatud, just nii maitsvad need olidki.  Kõrvale pudel Alsace piirkonna Rieslingut ja sellega koos muid mõtteid minu pähe enam ära ei mahtunudki. Üks suur mõnulemine ainult.  Ja nagu sellest veel vähe võtsin kõige krooniks veel ka chocolate fondant' magustoiduks. 

Restoranist vaarusin välja. Sellise naudingu nimel valmis teinegi kord oma kõhtu nii täis sööma :). 

Kodus ootas meid veel pudel külma valget veini. Ega niipea sellist veini atatoni taas ette tule.  

Ja kõik elamused on ju vaja kuidagi kõvakettale salvestada.

Kui kõik pisut settib, siis saab teha nn ootelisti järgmiseks korraks, sest üks mis kindel - siia linna naasem ma varem või hiljem tagasi. 

Sleep well, Paris.  Au revoir :) 

Pariis - P6. Töö sektsioonides: Disneyworld ja uitamine sihitult Pariisis

Tänane hommikune äratus oli õige pisut varasem kui iga teine, sest täna ju see suurpäev, kui osa meist suundus päeva veetma Disneyworld'i. Pole vaja pikemalt arvata, et see oli Emma koos Ivikaga. Mina ostustasin linna jääda ja mitte midagi teha, vaid lihtsalt jalutada, oleskleda ja nautida.

Kuna D-maailm on linnast parasjagu eemal ja seal on meeletu rahvamass, siis oli selge, et lõunast võ hiljem  sinna minna pole mõtet. Seepärast võimaldasime Ivikale tema kohvitassi hotelli lobbys. Mina muidugi kasutasin võimaluse ära ja manustasin kannukese rohelist teed:) Mine tea, millal jälle saab.

Seejärel metroosse ja paar peatust sellega, et siis Ivika ja Emma saaksid õigele songile ümber istuda, mis neid kohale viiks. Mina ise kobisin tagasi metroosse, et kuskile linna minna ja oma jalutuskäigule suunduda.

Ainus soov tänaseks oli korra veel Notre Dame's käia, kuna eile jäi seal e ringkäik poolikuks, kuna kätte jõudis juba sulgemisaeg. 

Hüppasin metroost välja Louvre'i läheduses ja läksin seda uudistama. Sisse polnud plaanis minna, aga see ei tähenda, et maja ennast ei tahaks uudistada. See on ju ikka väga suur ja võimas hoone. Aegu ammuseid tagasi oli see Prantsuse riigipeade residents, st kuningapalee. Iga kuningas olla siis seda lasknud enda äranägemise ümber ehitada, kuni ühel hetkel mingil põhjusel see palee hüljati ja hiljem sai sellest muuseum.

Täna oli päris hea Louvre' i õue peal ringi uidata, sest on teisipäev ja muuseum ise tegelikult suletud. Seega seda muidu igapäevast rahvaste paablit seal polnud:). Ma ikka ja jälle imestan, mida omal ajal osati ja suudeti. Need nikerdused ja kaunistused, see on lihtsalt hingemattev. Tänapäevastel majadel enamasti lihtsalt 4-kandiline kast püsti ja katus peal. Okei-okei, eks see võib ju ebapraktiline ka olla, aga unistada ja ikka on lubatud :). 

Pärast Louvre'i õuelt lahkumist suundusin üle Seine ja jalutasin Notre Dame' suunas. Minu teele jäid lõputud tänavakaupmehed oma raamatute ja pildikestega pariisist. Loomulikult ka lugematul hulgal erinevad kujukesi ja muud nodi. Kui hakkasin jalakäijate sillale lähenema, siis hakkasid tänavakaubitsejate valikusse ka tabalukud tekkima. Nimelt silla piirete külge on tuhandeid tabalukke kinnitatud ja ilmselt need otsatud võtmad on kõik oma koha Seine'i jões leidnud. Tabalukke oli seal väikeseid ja suuri, punaseid ja rohelisi, siniseid ja kollaseid. Nimedega ja ilma, kuuläevadega ja ilma. Silma eest igal juhul võttis täiesti kirjuks. 

Tänane saba Notre Dame' ees oli vähemalt kaks korda pikem kui eile, kuid õnneks liigub see saba kiiresti ja ca 15 minutiga olin taas sees. Seekord polnud vaja igat nurgatagust uudistada, vaid ainult neid osi, kuhu eile ei saanud. Seega oli täna uudistamiseks altaritagune võlvidealune ja samuti ka oli võimalus sisse põigata varakambrisse, mida ma muidugi ka tegin. Seda kulda ja karda seal. Solmad võttis tagurpidi kogu see sädelus. Liskas veel piiskopide rüüsid, mida on kasutatud mingitel erilistel tähtsündmustel.

Taas värskes õhus oli plaan ka tornidesse ronida, kuid see saba seal oli ka pikk ja kohe üldse ei liikunud. Pärast lühikest nõupida ist iseeendaga jõudsin päris kerge südamega otsusele, et selles sabas ma oma päeva ei veeda. Selle asemel suundusin edasi pisikesi tänavaid avastama. 

Varsti jäi minu teele üks imearmas jäätisekohvik. Patustasin siis ühe mõnusa portsu jäätisega. Minu valikuks seekord sai immutatud kirssidega, tiramisu, pistaatsiapähkli ja basiiliku kombo. Nämm-nämm. Kõht ja vaim tangitud, taas teele. Seekord jøudsin oma rännakuga St Germaini bullevardile, mis on siis noobel elurajoon Pariisis. Traageldasin neid pisikesi tänavaid. Mingil hetkel tõid jalad mind taas Seine'st tagasi sellele poolele, kus me enamasti oleme liigelnud. Silm jäi peale kohvikule, kus oli täpselt mind kutsuv väike lauake ootamas. Istusin laua taha ja minu seekordseks tellimuseks sai gurmeesalat foie gras'ga (hanemaks) ja kõrvale mõnus punane vein. Kirjutasin kohvikus blogi, ja vaatlesin möödujaid.

Ma kohe ei teagi, kas olen juba kirjutanud, aga tänavakohvkud on siin enamasti sätitud nagu teatrisaal. Toolid on üksteise kõrval ja vaatavad tänava poole. Esialgu oli pisut võõras aga nüüdseks oleme harjunud ja see on päris lahe:). 

Kolasin väiksemaid ja suuremaid tänavaid mööda, astusin paaril korral ka ühte või teise poodi sisse. Õhtul vaatsin, et päevane sammude arv kujunes ca 26000. Enne kui õhtule sain, hakkasid jalatallad pahandama. Neile ei meeldinud mitte minu tänased kingad ja andsid sellest õhtuks valjuhäälselt teada. Aga ma siis sain sellest lasta ennast häirida:). 

Kuna Ivika ja Emma olid alles hilja tagasi jõudmas, siis otsustasin tänase õhtusöögi teha Jaapani ainetel - sushiga. Kann jasmiiniteed, pudel valget veini ja suur-suur taldrikutäis sushit. Kui toit lauale kanti, tundus, et siit restoranist on mind vaja käruga välja veeretada :). Aga see oli nii-nii hea. Kohta pidasid jaapanlased ja kala oli no tõesti värske. 

Metroo tõi mind tagasi koju õige pisut enne 10t. Panin oma kodinadhotelli ja vahetasin kingad ning jooksin poodi, et veel viimased vajalikud võikuelemendid hommikuks osta. Kui tagasi jõudsin, olid meie rändurid ka D-worldist saabunud.

Emma näol imeline näomaaling ning sellest veelgi suurem naeratus :). Nüüd lõpuks saab ka tema oma Pariisi reisi õnnestunuks lugeda :). Kohale jõudmine sujus kenasti, samuti ka piletiost. Siis valisid nad atraktsioonid välja, mida külastada ja teele, avastama seda maailma. Rahvast oli seal nagu murdu ja iga saba võttis vähemalt pool tundi aega :( 

Kõige sügavama mulje jättis Emmale Kariibimere piraatide stseen. See oli selline, mille kirjeldamiseks kippus sõnu väheks jääma :) 

Õhtu lõpetasime mõnusa vahuveiniga ja muljetega päevast, mida seekord tuli vahetada, mitte polnud ühised :). 

Ja veel üks imeline päevake, mis möödub küll kiiremini kui igal tavalisel argipäeval. Vähemasti tunne on selline. Ja see nädal on möödumas nagu paar tundi :)

Head ööd ja homme taas uued seiklused :D

Pariis - P5 Tutvumine kuulsustega, nii ajalooliste kui tänapäevastega

Hommik oli meil täna suhteliselt tavapärane, ei hilisem ega varasem. Ja vahvasti on välja kujunenud, et mina ärkan ja protseduuritan esimesena ja siis Ivika ning seejärel tõuseb ja särab Emma:). 

Tänane plaan oli sõita esmalt linna , siis võtta hommikune te ja kohv ning seejärel tänane põhiprogramm. Ja selle esimeseks pooleks oli meil planeeritud ei midagi muud kui vahakujude muuseum, Grevin.

No kohe üldse ei teadnud, kui suur ja võimas see siin linnas on, aga ega muidu ei tea, kui ise üle ei vaata :). Oma bussituuril olime saanud ja väikese kupongiraamatu, kus ka vahakujude,uuseumi jaoks -25%ne soodustus sees. See meile meeldis.  Vahakujude muuseum asub kohe Hard Rock Cafe kõrval. Ja oma esimese päeva kollasel bussiliinil olime juba sellest möödunud.

Tee ja kohvi joodud, asusime piletisabasse. No see oli üks kõige aeglasemalt edenevaid järjekordi, mida ma eales näinud olen (eks ma nüüd muidugi ka pisut liialdan, aga kannatus sai ju otsa). 

Esimesena ootas meid muuseumis peeglite tuba, mis jättis lõpmatu ruumi tunde ja see valguserida, mis siis peeglist vastu vaatas. Siin pole ju miskit vahakujudega pistmist, käis mu peast hetkeks läbi, kuid siis see algas... Kõige esimene vahakuju oli Penelope Cruz.

Esiti pisut kohalikke kuulsuseid aja mis siis, et nied kõiki ei tea, aga see detailitäpsus ja kui tõetruud need kujud on. Lee on ebareaalne :) Varsti jõudsin teatrisaali. Selle suurejoonelisus ja sarnasus tegeliku teatrisaaliga ja siis need kujud üle saali paigutatud :) minu jaoks selle osa vist ainus tuttav kuju oli Maria Callas. 

Kindlasti ei suuda ma kõiki tuttavaid inimesi üles nimetada, aga mõned siiski. Teele jäid nt väga muhedas baari stseenis Gerard Depardieu ja eriti cool mees Jean Reno. Seal tegi aega parajaks ka Hemingway. 

Presidentide saalis olid kohad sisse võtnud Putin, Obama, Hollande, Merkel.  Oma koha olid leidnud ka Elisabeth II, ema Teresa, paavstid Johannes Paulus II ja preagune, kelle nime ma ei suuda hetkel meenutada, lisaks oma valge rätikuga ka Luciano Pavarotti.

Popmuusikute kontserdilaval võis kaasa elada, Phil Collinsile, Jimmy Hendrixile, Ray Charlesile, Michael Jacksonile, Elton Johnile, Lady Gagale, Edit Piaffile.

Spordisaalis olid kohad sisse võtnud Pele, Sebastian Loeb, Zlatan Ibrahimovic, Tony Parker ja veel paar tegelast, keda ma ei tundnud.

Kujud olid kõik oma normaalsuuruses, seega lli tore kõrval seista ja ennast võrrelda. 

Kuna kujud olid nii hästi tehtud, siis oli mul pidevalt tunne, et kohe keegi annab alla, pilgutab silma või muud moodi liigutab ennast. Ulme! 

Kohtusin veel ka president Sarkozy ja Charles de Gaulle'ga. Veel ka Pablo Picassoga, Albert Einsteiniga, Leonardo Da Vinciga. Siis loomulikult jõudsin oma ringkäigul muuseumi poodi ja tundus, et sellega lõppeski, aga ei....

Kohe ootas meid ees camp moesaal koos Cara Delevine'i, Naomi Campelli, Madonna, Christian Diori, madamePompadouriga. Sinal näidata samal ajal ka moedemme. Külastada sai ka piskiest, kuid ülevaatlikku väljapanekut sellest, kuidas vahakujusid valmistatakse ning milliseid materjale kasutatakse. Olin lausa elevil. See on ikka tõsine kunst. Silmad, hambad, juuksed ja siis samm-sammult näha, kuidas need valmivad. Geniaalne.

Oma kohalolekuga austasid meid ka Brangelina, Mika, george Clooney, Charlie Chaplin, Celine Dion.

Oma koha olid leindnud ka kõik Prantsuse kuningad, ning muud olulised episoodid ajaloost, mõned multikate kangelased ning stseen Hüljatutest, mida parasjagu kirjanikuhärra ( V. Hugo) samal ajal kirjutas. 

Kina lõpuni saatis mind tunne, et mingil hetkel uurin niimaoodi sentomeetri-paari kauguselt lihtsalt mõnda elavat inimest :). Seekord läks õnneks. Ei pannud ennast nii piinlikkusse olukorda. Irw....

 Muuseumist väljas, astusime sisse muinasjutulisse kommi ja maiustuste poodi. Isegi mina vaatasin selles suu ammuli ringi. Rääkimata siis meie esimaiasmokast, kes oleks soovinud ilmselt järjest absoluutselt kõike proovida ka osta :). Ei saa mainimata jätta, et eelkõige see värvikirevus ja pakendamine oli peamine tähelepanu köitja. Kaasa aitas ka sisenemisel pakutus küpsis, mis oli šokolaaditäidisega, nämm!  Taas ei saanud lahkuda ilma pisikese ostuta :). 

Tegime pärast pisikese lõuna ning siis suund Notre Dame poole. Teel tegime mõned sissepõikes kaubandusvõrku ja sooritasime ka paar pisikest sisseostu. Kohe ei saa muidu lahkuda ja seda ütlen mina, kes ma kohe üldse ei kvalifitseeru shopahoolikuks ning nende parteikaaslane pole, kui kingapoed välja jätta, aga seni pole ma peale úhe suhtelislt mõtetu kingapoe väisanud. Küll aga jäi mu teele köögitarvete kauplus ja sinna oleks ma vist võinud küll emnast tundideks unustada. See valik oli otsatu. Ostud jäid siiski tegemata, muidu ei saa käsipagasiga ju koju. 

 Ei saa ju Pariisist siiski nii lahkuda, et Notre Dame'i külastanud pole. Võtsin ennast pikka sappa.ivika ja Emma otsustasid selle vahele jätta. Tundus, et ka see sabatamine võtab va

Gusaasta või paarkuid minu üllatuseks see mitmekümnete meetrite pikkune saba liikus ja seda kiiresti. Seega olin sees juba ca 10 minutiga. Seni teadsin seda ema kirjelduste, raamatu ja teiste kommentaaride järgi ja seepärast oli valmis mitte millekski :). Aga see on ikka võimas. Tume jah, kuid suur ja võimas. Kohati ajas ikka kuklakarvad turri. Taas tunned ennast nagu pisike kärbes seinal. Ja seda räägin mina, kes ma kirikus ei käi ja sellest suurt ei pea. Aga midagi võimsat selles kohas siiski on - äkki ootasin, kohe ilmub kuskilt välja Quasimodo, kes torni võlvide all ringi uitab ja oma kaunist Esmeraldast unistab:). 

Ahjaa, tegin kirikus pattu. Helistasin sealt nimelt välja Ivikale, et teada anda, et mingit piletit pole. Seega tulid nad ka Emmaga sisse ja viskasid pilgu peale:). 

Kui kultuuriväärtustega ühel pool, siis otsisme endale koha õhtusöögiks ja seekordseks valikuks sai Ivikale ja Emmale õhukesepõhjalised pizzad, mina piirdusin salatiga. Tänaseks veiniks sai meil Alsace'i piirkonna Riesling (tervepudel sellel korral). No oli küll hea vein :). 

Ja oligi juba õues hämardumas ja kell juba 10 saamas. Metroosse ja koju. Jooksime veel korra ka toidupoest läbi, sest Emma päevaste võikude materjalid vajasid täiendamist. 

Taas kodus. Pesu ja voodi. Homme taas lahingusse. Viimaseks mõtteks oli õhtul kurb noot, sest alles ongi seekord veel kõigest 2 päeva Pariisis. Nuuks. Head ööd ja uute elamusteni!

Pariis - P4. - Pariis kõrgelt ülevalt, ehk Eifeli külastus

Tänane hommik polnud meil taas ülearu varajane, isegi mina ärkasin õige pisut enne kella 9t. Ronisin pessu, kuid enne veel tegin eksamineerimise oma meremehele ( meremees on mind reisisel saatev märss, mis sai eile totaalselt märjaks, kuna tegemist on kangast kotiga). See oli veel niiske, seega ei hullu, võib taas uuele päevale vastu minna :). Kui minu protseduuridega ühel pool, siis alustasid Ivika ja Emma omasid. Ja peatselt teele võisimegi asuda. 

Tänane esimene peatus sai tehtud pagaritöökojas. Silmad ei jõudnud seda küllust ja ilu kuidagi ära hoomata. Samas hommikul vara justkui ei taha kreemikooki. Emma küll valis endale paar maiust välja ja teele asusime taas, samas jäi hingele üks ekleer. Aga mis siis ikka, plaanime hiljem sellest taas möödudes siiski see ekleer kaasa haarata ja maiustada :). 

Nagu juba kombeks on saanud, teel väike kohvikupeatus, kohvi ja tee nautimiseks. Tänane päevaplaan nägi ette külastada Eifeli torni ja vaadata linna kõrgusest.

Ilm seda plaani ei tunduvad parimal moel toetavat, sest tumedad pilved sõelusid üle päris ähvardaval moel. Aga nagu öeldakse, jänesed shampust ei joo :).  Suundusime Eifeli juurde, rahvast oli seal nii et mustas. Lisaks külastajatele oli platsil eranditult musta värvi tegelasi, kes müüsid seal endlikepikesi ja siis Eifeli torni kujukesi. Krt, neid sisuliselt 1 iga külastaja kohta. Tüütu.  Aga ega nad seal ei tohi olla ja politsenike grupid ajasid neid seal taga, seega toimus palju, samal ajal kui ise piletisabas seisad. Kui olime koha piletisabas sisse võtnud, siis hakkas vihma tibama :(. Lahkusime sabast, suundusime ühe telgi alla varju ning siis elu üle järele mõelda, mis edasi. Kas jätkame päevaplaaniga või teeme muudatuse. Mulle tundus muidugi, et sinna üles pole suurt mõtet minna, et kui niimoodi pilves, siis ei näe eriti midagi nagunii. Samas liiguvad pilved nii kiiresti, et kuni me sabatame, võib väljas olla täiesti klaar ilm. Seega seisin tagasi sabasse, Emma ja Ivika leidsid endale mõneks ajaks tegevust pinkidel jalgu puhates, et oleks jõudu hiljem tornis vastu pidada ja sabatada, kui see juba vältimatu oleks olnud. 

Minu üllatuseks liikus piletisaba selle massi kohta siiski üllatavalt kiiresti. Ja siis, Ivika teatas, et tema tippu ei tule, seega olime tipuvallutajad Emma ja mina. No aga sellest meie vaade ju kehvemaks jäänud. Kokkulepped tehtud, kes tippu, kes poole peale ja liftisappa.

See monstrum (Arhitekt G. Eifel) oli tegelikult algselt ehitatud maailmanäituse tarvis ja pidi olema ajutine ehitis, aga sinna ta jäi. Selle kokkupanemiseks on kasutatud 2,5 miljonit neeti, kaalub 10100 tonni. Ja iga ca 7 aasta järel kasutatakse umbes 60 tonni värvi selle ordningis hoidmiseks. Liftid on siin 2-korruselised, pole enne selliseid näinud:) esimene lift viis meid 2. Vaateplatvormile, kuhu jätsime maha Ivika ning mina ja Emma jätkasime teekonda kõrgustesse.

Lihftisaba ka siin oli suhteliselt mehine, aga siiski liikus ja ca 20 minutilise ootamisega olimegi liftis. Esmalt pandi meid maha kinnisesse ruumi, aga siis tuli veel treppidest üles ronida ja voilá - kohal. 

Kas tohib, ma jäängi siia? Nii kaugele kui silm ulatus, oli linn. Ja see linn ei ole lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal, vaid ühtne terviklik hiiglane. Otsisin siis juba tuttavaud maamärke, mida oleme siin näinud ning tuttavaks saanud. Kõik, mida tuli meelde otsida, leidsin ka üles:). Forokas sai täna hoolega tööd teha. Aga nah, ega seda ikka pildile ei püüa, mida silm suudab live's haarata. 

Ma küll pisut pelgasin, et kas Emma ka üleval nii julge on, aga ei mingit probleemi. Julge ja kartmatu nagu väike hundu:). 

Kui 360-kraadine vaade tornist imetletud, pilte hulganisti klõpsitud. Ja vaated sisse ahmitud ning kõvakettale (mällu) talletatud, oli aeg taas allapoole asuda. Nagu ikka, on liftisaba kõige aeganõudvam tegevus, kuid ka see raskus selja taha jäetud saime 2. vaateplatvormile, kus oli vaja alla pääsemiseks veel kord lifti vahetada.

Viimase lifti ootamine oli aeganõudev ja minu kaaslane tipu vallutamisel juba päris tüdinenud. Aga müts maha, kui see peas oleks. 6-aastane ja kartmatu vapper tütarlaps. Me muidugi eelnevalt olime kokku leppinud, et ma ülevalt kohe sinna jõudes alla tagasi ei tule, st ei tüdine ära ja kokkulepe pidas kenasti:). 

Ivika vahepeal oli nautinud Pariisi 2. Platvormilt ja siis lubanud endale úhe jäätise ning nautinud hetke vabadust, vaadet, iseenda mõtteid ja lihtsalt oli. Ütles, et see oli õndsuse hetk :). 

Tagasi maa peal, võtsime suuna kodu poole. Kohe torni lähistel tervitas meid muruväljak koos basseinidega, kus väga suur osa inimesi veevanne võttis. Kuna ma olin juba eelmisel päeval seda showd näinud, siis teadsin Ivikat hoiatada ja nii olid meil Emma jaoks ujumise asjad kaasas. 

Emmale polnud luba muidugi 2 korda vaja anda, kui ta juba riides oli ja bassus sulistas:). Oh seda pidu ja pillerkaart! Vesi oli küll pisut roheline ja vetikane, kuid ei see sega ju tõsiseid veesportlasi :). Mina sellel ajal puhkasin jalga muruplatsil. Lootus oli, et äkki saame ka purskkaevude showle pihta, kuid seekord ei läinud õnneks. Ja seni pole infot näppu jäänud, et mis kellaaegadel showd toimuvad. Aga see bassein, mida suplejad kasutasid, on justnimelt seesama puskkaevude bassein.

Ujujaid oli selles basseinis seinast seina ja nahavärvi poolest väga värvilisi. Samuti igas eas tegelasi.

Sellega asisemad päevatoimetused ühel pool ja aeg leida meeldiv koht, et keha kinnitada. Valisime endale restorani ja esitasime oma tellimuse. Mina mekutasin täna pardirinda, Ivika srimpsidekokteiliga ning Emmast puutumata jäänud steigiga. Kõrvale nagu ikka kannuke punast veini ja sellega olid kõik meie soovid täidetud. Samal ajal kui meie oma õhtusööki nautisime, mängis üks onu kohe meie restorani ees akordionit. Silmad kinni võid öelda, et oled Pariisis:). Jumallik :).  Onu nina ees olev noodiraamat oli pisut kapsaks loetud, kuid paksust oli sellel oma 15-20cm. Äge :). 

Jalutasime koju ja kuna seekord kell ei käinud ühtki öötundi, siis tegime täna tubase pikniku.

Laial tapase valik, juustu, tomateid ja loomulikult pudel head vahuveini. Lisaks hea seltskond ja huvitav vestlus ning aeg lendab. Tuttu saime sisuliselt kesköö paiku. 

Pariis - P2 Šokolaadi saladused ja esimesed vaatamisväärtused

Tänane hommik algas mitte just ülearu vara. Minu silmaluugid läksid valla 8 pisikeste kopikatega, aga meil siin paar uinuvat kaunitari, kes põõnasid poole üheteistkümneni. Siis kõik hommikused protseduurid ja nii oligi lõuna juba käes. Esialgne, st eilne plaan oli küll täna minna Versaille'sse, aga kuna me alles nii hilja liikuma saime, siis toimus pisike plaanide muutus ning võtsime suuna hoopiski esmalt šokolaadimuuseumi poole. 

Metroopeatus on meil juba tuttav, seega leidsime selle kiiresti. Ostsime oma 5-päeva metrookaardi ja suundusime rongile. Polnudki vaja oodatapalju, kui rong tuli. Me muidugi pilnud liiga kindlad, kas olime õiges suunas minemas või mitte, aga kuna me ei näinud kuskil lõpp-peatust, siis tuli katseeksitust teha :) . Mina olin esimene rivis ja astusin esimesena rongi, kuna Emma kartma hakkas, siis rong pani oma uksed minu tagant uksed kinni ja Ivika ning Emma jäid maha. Aga kus häda kõige suurem seal abi  kõige lähem, astusin rongist järgmises peatuses maha, olles juba veendunud, et rong õigesse suunda sõitis. Helistasin Ivikale ja andsin vajalikud instruktsioonid ning oligi kõik jälle hästi:)

Vahetasime korra ka rongi ja peatselt õiges peatuses olimegi. Leidsime ühe toreda kohviku. Ma jøin oma esimese tee, juhuuu. Kõrvale väikese puuviljasalati ja mõnulemine algas. Emma ja Ivika konsumeerisid ühe omleti. 

Šokolaadimuuseum ootas meid järgmisena. Saime teada, et kakaod tunti juba 2000 aastat e.K. , kuid esiti polnud tegemist magusa joogiga. Kakaopuu kasvaks tegelikult ca 10 m kõrguseks, kuid parema saagi korjamise eesmärgil reeglina puid piiratakse ja üle 3-4 meetri ei lasta kasvada. Kakaopuu tahab kuuma ja niisket keskkonda, kuid mitte otsest päikest. Seepärast kasvavad nad sageli kõrgemate puude varjus, nt banaanipuude all. Kakaopuu øitest ca 1-3% õitest hakkavad ainult vilju kasvatame. Ühe  suure kauna sees on ca 30-40 uba ning vanasti kasutati kakaoube muuhulgas ka ostude eest tasumiseks. Näiteks 1 küülliku eest tuli välja käia 10 kakaouba. Tänapäeva suureim kakaokasvataja ja importiga on Elevandiluurannik 35%ga. Järgnevad riigid toodavad ca 12-15%. 

Välja oli pandud ka suur valik šokolaadi (joogi) nõusid, nii serveerimiseks kui joomiseks. Lisaks šokolaadi valmistamiseks masinad. Päris suur valik oli välja pandud ka šokolaadivorme, millega erinevaid kujusid ja komme valmistati. Neid oli seal erinevaid, suuri ja väikeseied, rauast ja plastmassist. Ühes vitriinis olid vormid koos toodanguga :). Saalides ringi jalutades ja uudistades, Emma ja Ivika sattusid olema òigel ajal õiges kohas ning said ka näha pisut köögipoolt ning maitsta ohtralt šokolaadi :). Kuna minul võttis saalide läbimine rohkem aega, siis mina sain väljapaneljid imetleda. No ja ega see minu "tiibadele" nagunii vajalik poleks olnud :). Muuseumis saime nuumata oma silmi ja meeli šokolaadist valmistatud šedöövreid. Minule kui kingahoolikule sobivalt oli väljapanekus mõned paarid kingi, ikka magusad. Kübaramooridele oli seal uhkeid kübaraid, lisaks ka ridikülle ja paar kaunist saami kenades outfittides. Nagu šikkidele pariislannadele ikka kombeks :). 

Nagu ikka lõppes muuseumituur kaupluses. Seepolnud hiiglaslik, kuid silmad võttis kirjuks vaatamata sellele. Lahe! Tegime vaatamata väljas valitsevale kuumusele siiski ka paar pisikest ostu. Kui õnne on, siis ehk jõuame nendega ka tagasi kodukamarale :)

Muuseumiuks selja taga kinni oli aeg sihte ülejäänud päevals teha. No ja kus seda veel parem teha oleks kui mõnusas Pariisi kohvikus. Tellisime aga endale karahvini valget veini ja nautisime. Esiti kohe mõte kohe kuidagi ei hakanud lendama, mis edasi :). Ahjaa, Emmal oli selles kohvikus lõbu laialt. Seal olid töös niisutid, seega sai selle all võtta ja nautida jahedat uduvihma. Lisaks üks mõnus külm ja marjane smuuti ning mida ühe preili hing veel oskab tahta:) Ilmselt mitte miskit. 

Istudes kohvikus ühel hetkel avanes minu silma eest kummaline, isegi õõvastav vaatepilt. Kohviku ees seisis väike seltskond ja nende hulgas kaks vanemas eas eriti ära lõigatud härrat. Need onud oleksid vabalt võinud kandideerida edetabelis "Maailma top 100 halvemini õnnestunud ilulõikust". Urr. Olen varem ainult selliseid asju pildilt näinud. Aga seejuures nad ise paistsid päris rahul olevat. Ja kui tegemist polnud just ühemunaraku kaksikutega, siis olid nad igal juhul lisaks veel ka vikerkaarepoisid.  Sellega oleks võinud ja päevale joone alla tõmmata:). Elamusi juba küllalt. Aga siiski mitte.

Kuna kohvikus mõnulemas istudes märkasin meist möödumas mitmeid hop-on-hop-off busse, mis pealegi veel meie nina ees peatusid, siis sündis otsus kergesti, et läheme seikleme ja tutvume linnaga bussist pisut. Pärast pisikest ootamist, tuligi buss ning hüppasime peale ja asusime ratastel avastusretkel. Kelle oli selleks ajaks saanud 4 ja liiklus oli päris huvitav, suhteliselt seisev :). Aga meil polnud sellega probleeme, sest saimegi rohkem ringi vaadata ja linna imetleda.  Meie teele jäid Pariisi ooperiteater, Louvre, eemalt Eiffeli torn, Triumfikaar, Invaliidide toomkirik, Rahvusassamblee, Orsay muuseum,  Notre Dame.  Linnas käinutele pole vaja kirjeldadagi, et kõik majad on sisuliselt vaatamisväärsused, lihtsalt neil eelpoolnimetatutel on rohkem teada ajalugu. Minul kui esmakülastajal on pidevalt suu ammuli ja silmad ei jõua ära haarata, kuhu vaadata.

Oma bussiringil väljusime bussist Champs-Élyséel. See on ikka võimas. Lai, rahvarohke, roheline, massiivsed majad, kohvikud jne. Võta aega ja oleskle, naudi ja lihtsalt ole :). Promeneerisime pisut mõõda alleed, astusime paari poodi sisse ja lihtsalt olime. Emma täiendas oma varusid viie uue haldjaga, Ivika ja mina paari hilbuga:). Ei midagi erilist. Kuna kell oli juba seal maal, et võiks juba ka õhtust süüa, siis otsisime endale kohta, kus tühja kõhtu ravida. Valisime ühe koha välja, istusime paika ja asusime aga menüüd lugema. Valikud tehtud, aga meie vastu erilist huvi ei tuntud. Ja siis kogemata avastasin, et terassil einestades, lisandub kõigele 20%. Wtf. Püsti ja teele. Ei läinud kaua, kui leidsime endale uue pesa. 

Minu kõhtu nuumas täna mõnus potitäis rannakarpe valges veinis, mmm. Suurepärane. Kõrvale klaasike valget veini ja mina paradiisis. Kohe mitte midagi rohkemat ei oska soovida. Ivika meeli rõõmustas rukola salat mozzarella ja parma singiga ning Emma roaks oli spegatid carbonara kastmes. Kui menüúd lugesin, siis oli plaan ka magustoiduks šokolaadi fondant võtta. Õnneks oli mul oidu seda mitte kohe algusesära tellida, sest karpe lõpetades oli tunne nagu Maksil& Mooritsal. Ei grammigi rohkem ei mahtunud sisse. 

Kõhud täis, asusime Triumfikaare poole teele, et sealt edasi hotelli jalutada. Meie hotell juba paistab Triumfikaare juurest, sest oma enam kui 30 korrusega kõrgub see üle teiste katuste.

Mõnus on puhata ja uskumatult tore on seda vahepeal teha linnas, mitte metsikus looduses. Hmm, suudan ennast veel üllatada.  

Õhtused protseduurid tehtud ja valmis uueks päevaks. Aitäh, Pariis ilusa päeva eest:).