Tänane esimene peatus sai tehtud pagaritöökojas. Silmad ei jõudnud seda küllust ja ilu kuidagi ära hoomata. Samas hommikul vara justkui ei taha kreemikooki. Emma küll valis endale paar maiust välja ja teele asusime taas, samas jäi hingele üks ekleer. Aga mis siis ikka, plaanime hiljem sellest taas möödudes siiski see ekleer kaasa haarata ja maiustada :).
Nagu juba kombeks on saanud, teel väike kohvikupeatus, kohvi ja tee nautimiseks. Tänane päevaplaan nägi ette külastada Eifeli torni ja vaadata linna kõrgusest.
Ilm seda plaani ei tunduvad parimal moel toetavat, sest tumedad pilved sõelusid üle päris ähvardaval moel. Aga nagu öeldakse, jänesed shampust ei joo :). Suundusime Eifeli juurde, rahvast oli seal nii et mustas. Lisaks külastajatele oli platsil eranditult musta värvi tegelasi, kes müüsid seal endlikepikesi ja siis Eifeli torni kujukesi. Krt, neid sisuliselt 1 iga külastaja kohta. Tüütu. Aga ega nad seal ei tohi olla ja politsenike grupid ajasid neid seal taga, seega toimus palju, samal ajal kui ise piletisabas seisad. Kui olime koha piletisabas sisse võtnud, siis hakkas vihma tibama :(. Lahkusime sabast, suundusime ühe telgi alla varju ning siis elu üle järele mõelda, mis edasi. Kas jätkame päevaplaaniga või teeme muudatuse. Mulle tundus muidugi, et sinna üles pole suurt mõtet minna, et kui niimoodi pilves, siis ei näe eriti midagi nagunii. Samas liiguvad pilved nii kiiresti, et kuni me sabatame, võib väljas olla täiesti klaar ilm. Seega seisin tagasi sabasse, Emma ja Ivika leidsid endale mõneks ajaks tegevust pinkidel jalgu puhates, et oleks jõudu hiljem tornis vastu pidada ja sabatada, kui see juba vältimatu oleks olnud.
Minu üllatuseks liikus piletisaba selle massi kohta siiski üllatavalt kiiresti. Ja siis, Ivika teatas, et tema tippu ei tule, seega olime tipuvallutajad Emma ja mina. No aga sellest meie vaade ju kehvemaks jäänud. Kokkulepped tehtud, kes tippu, kes poole peale ja liftisappa.
See monstrum (Arhitekt G. Eifel) oli tegelikult algselt ehitatud maailmanäituse tarvis ja pidi olema ajutine ehitis, aga sinna ta jäi. Selle kokkupanemiseks on kasutatud 2,5 miljonit neeti, kaalub 10100 tonni. Ja iga ca 7 aasta järel kasutatakse umbes 60 tonni värvi selle ordningis hoidmiseks. Liftid on siin 2-korruselised, pole enne selliseid näinud:) esimene lift viis meid 2. Vaateplatvormile, kuhu jätsime maha Ivika ning mina ja Emma jätkasime teekonda kõrgustesse.
Lihftisaba ka siin oli suhteliselt mehine, aga siiski liikus ja ca 20 minutilise ootamisega olimegi liftis. Esmalt pandi meid maha kinnisesse ruumi, aga siis tuli veel treppidest üles ronida ja voilá - kohal.
Kas tohib, ma jäängi siia? Nii kaugele kui silm ulatus, oli linn. Ja see linn ei ole lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal, vaid ühtne terviklik hiiglane. Otsisin siis juba tuttavaud maamärke, mida oleme siin näinud ning tuttavaks saanud. Kõik, mida tuli meelde otsida, leidsin ka üles:). Forokas sai täna hoolega tööd teha. Aga nah, ega seda ikka pildile ei püüa, mida silm suudab live's haarata.
Ma küll pisut pelgasin, et kas Emma ka üleval nii julge on, aga ei mingit probleemi. Julge ja kartmatu nagu väike hundu:).
Kui 360-kraadine vaade tornist imetletud, pilte hulganisti klõpsitud. Ja vaated sisse ahmitud ning kõvakettale (mällu) talletatud, oli aeg taas allapoole asuda. Nagu ikka, on liftisaba kõige aeganõudvam tegevus, kuid ka see raskus selja taha jäetud saime 2. vaateplatvormile, kus oli vaja alla pääsemiseks veel kord lifti vahetada.
Viimase lifti ootamine oli aeganõudev ja minu kaaslane tipu vallutamisel juba päris tüdinenud. Aga müts maha, kui see peas oleks. 6-aastane ja kartmatu vapper tütarlaps. Me muidugi eelnevalt olime kokku leppinud, et ma ülevalt kohe sinna jõudes alla tagasi ei tule, st ei tüdine ära ja kokkulepe pidas kenasti:).
Ivika vahepeal oli nautinud Pariisi 2. Platvormilt ja siis lubanud endale úhe jäätise ning nautinud hetke vabadust, vaadet, iseenda mõtteid ja lihtsalt oli. Ütles, et see oli õndsuse hetk :).
Tagasi maa peal, võtsime suuna kodu poole. Kohe torni lähistel tervitas meid muruväljak koos basseinidega, kus väga suur osa inimesi veevanne võttis. Kuna ma olin juba eelmisel päeval seda showd näinud, siis teadsin Ivikat hoiatada ja nii olid meil Emma jaoks ujumise asjad kaasas.
Emmale polnud luba muidugi 2 korda vaja anda, kui ta juba riides oli ja bassus sulistas:). Oh seda pidu ja pillerkaart! Vesi oli küll pisut roheline ja vetikane, kuid ei see sega ju tõsiseid veesportlasi :). Mina sellel ajal puhkasin jalga muruplatsil. Lootus oli, et äkki saame ka purskkaevude showle pihta, kuid seekord ei läinud õnneks. Ja seni pole infot näppu jäänud, et mis kellaaegadel showd toimuvad. Aga see bassein, mida suplejad kasutasid, on justnimelt seesama puskkaevude bassein.
Ujujaid oli selles basseinis seinast seina ja nahavärvi poolest väga värvilisi. Samuti igas eas tegelasi.
Sellega asisemad päevatoimetused ühel pool ja aeg leida meeldiv koht, et keha kinnitada. Valisime endale restorani ja esitasime oma tellimuse. Mina mekutasin täna pardirinda, Ivika srimpsidekokteiliga ning Emmast puutumata jäänud steigiga. Kõrvale nagu ikka kannuke punast veini ja sellega olid kõik meie soovid täidetud. Samal ajal kui meie oma õhtusööki nautisime, mängis üks onu kohe meie restorani ees akordionit. Silmad kinni võid öelda, et oled Pariisis:). Jumallik :). Onu nina ees olev noodiraamat oli pisut kapsaks loetud, kuid paksust oli sellel oma 15-20cm. Äge :).
Jalutasime koju ja kuna seekord kell ei käinud ühtki öötundi, siis tegime täna tubase pikniku.
Laial tapase valik, juustu, tomateid ja loomulikult pudel head vahuveini. Lisaks hea seltskond ja huvitav vestlus ning aeg lendab. Tuttu saime sisuliselt kesköö paiku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar