Metroopeatus on meil juba tuttav, seega leidsime selle kiiresti. Ostsime oma 5-päeva metrookaardi ja suundusime rongile. Polnudki vaja oodatapalju, kui rong tuli. Me muidugi pilnud liiga kindlad, kas olime õiges suunas minemas või mitte, aga kuna me ei näinud kuskil lõpp-peatust, siis tuli katseeksitust teha :) . Mina olin esimene rivis ja astusin esimesena rongi, kuna Emma kartma hakkas, siis rong pani oma uksed minu tagant uksed kinni ja Ivika ning Emma jäid maha. Aga kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, astusin rongist järgmises peatuses maha, olles juba veendunud, et rong õigesse suunda sõitis. Helistasin Ivikale ja andsin vajalikud instruktsioonid ning oligi kõik jälle hästi:)
Vahetasime korra ka rongi ja peatselt õiges peatuses olimegi. Leidsime ühe toreda kohviku. Ma jøin oma esimese tee, juhuuu. Kõrvale väikese puuviljasalati ja mõnulemine algas. Emma ja Ivika konsumeerisid ühe omleti.
Šokolaadimuuseum ootas meid järgmisena. Saime teada, et kakaod tunti juba 2000 aastat e.K. , kuid esiti polnud tegemist magusa joogiga. Kakaopuu kasvaks tegelikult ca 10 m kõrguseks, kuid parema saagi korjamise eesmärgil reeglina puid piiratakse ja üle 3-4 meetri ei lasta kasvada. Kakaopuu tahab kuuma ja niisket keskkonda, kuid mitte otsest päikest. Seepärast kasvavad nad sageli kõrgemate puude varjus, nt banaanipuude all. Kakaopuu øitest ca 1-3% õitest hakkavad ainult vilju kasvatame. Ühe suure kauna sees on ca 30-40 uba ning vanasti kasutati kakaoube muuhulgas ka ostude eest tasumiseks. Näiteks 1 küülliku eest tuli välja käia 10 kakaouba. Tänapäeva suureim kakaokasvataja ja importiga on Elevandiluurannik 35%ga. Järgnevad riigid toodavad ca 12-15%.
Välja oli pandud ka suur valik šokolaadi (joogi) nõusid, nii serveerimiseks kui joomiseks. Lisaks šokolaadi valmistamiseks masinad. Päris suur valik oli välja pandud ka šokolaadivorme, millega erinevaid kujusid ja komme valmistati. Neid oli seal erinevaid, suuri ja väikeseied, rauast ja plastmassist. Ühes vitriinis olid vormid koos toodanguga :). Saalides ringi jalutades ja uudistades, Emma ja Ivika sattusid olema òigel ajal õiges kohas ning said ka näha pisut köögipoolt ning maitsta ohtralt šokolaadi :). Kuna minul võttis saalide läbimine rohkem aega, siis mina sain väljapaneljid imetleda. No ja ega see minu "tiibadele" nagunii vajalik poleks olnud :). Muuseumis saime nuumata oma silmi ja meeli šokolaadist valmistatud šedöövreid. Minule kui kingahoolikule sobivalt oli väljapanekus mõned paarid kingi, ikka magusad. Kübaramooridele oli seal uhkeid kübaraid, lisaks ka ridikülle ja paar kaunist saami kenades outfittides. Nagu šikkidele pariislannadele ikka kombeks :).
Nagu ikka lõppes muuseumituur kaupluses. Seepolnud hiiglaslik, kuid silmad võttis kirjuks vaatamata sellele. Lahe! Tegime vaatamata väljas valitsevale kuumusele siiski ka paar pisikest ostu. Kui õnne on, siis ehk jõuame nendega ka tagasi kodukamarale :)
Muuseumiuks selja taga kinni oli aeg sihte ülejäänud päevals teha. No ja kus seda veel parem teha oleks kui mõnusas Pariisi kohvikus. Tellisime aga endale karahvini valget veini ja nautisime. Esiti kohe mõte kohe kuidagi ei hakanud lendama, mis edasi :). Ahjaa, Emmal oli selles kohvikus lõbu laialt. Seal olid töös niisutid, seega sai selle all võtta ja nautida jahedat uduvihma. Lisaks üks mõnus külm ja marjane smuuti ning mida ühe preili hing veel oskab tahta:) Ilmselt mitte miskit.
Istudes kohvikus ühel hetkel avanes minu silma eest kummaline, isegi õõvastav vaatepilt. Kohviku ees seisis väike seltskond ja nende hulgas kaks vanemas eas eriti ära lõigatud härrat. Need onud oleksid vabalt võinud kandideerida edetabelis "Maailma top 100 halvemini õnnestunud ilulõikust". Urr. Olen varem ainult selliseid asju pildilt näinud. Aga seejuures nad ise paistsid päris rahul olevat. Ja kui tegemist polnud just ühemunaraku kaksikutega, siis olid nad igal juhul lisaks veel ka vikerkaarepoisid. Sellega oleks võinud ja päevale joone alla tõmmata:). Elamusi juba küllalt. Aga siiski mitte.
Kuna kohvikus mõnulemas istudes märkasin meist möödumas mitmeid hop-on-hop-off busse, mis pealegi veel meie nina ees peatusid, siis sündis otsus kergesti, et läheme seikleme ja tutvume linnaga bussist pisut. Pärast pisikest ootamist, tuligi buss ning hüppasime peale ja asusime ratastel avastusretkel. Kelle oli selleks ajaks saanud 4 ja liiklus oli päris huvitav, suhteliselt seisev :). Aga meil polnud sellega probleeme, sest saimegi rohkem ringi vaadata ja linna imetleda. Meie teele jäid Pariisi ooperiteater, Louvre, eemalt Eiffeli torn, Triumfikaar, Invaliidide toomkirik, Rahvusassamblee, Orsay muuseum, Notre Dame. Linnas käinutele pole vaja kirjeldadagi, et kõik majad on sisuliselt vaatamisväärsused, lihtsalt neil eelpoolnimetatutel on rohkem teada ajalugu. Minul kui esmakülastajal on pidevalt suu ammuli ja silmad ei jõua ära haarata, kuhu vaadata.
Oma bussiringil väljusime bussist Champs-Élyséel. See on ikka võimas. Lai, rahvarohke, roheline, massiivsed majad, kohvikud jne. Võta aega ja oleskle, naudi ja lihtsalt ole :). Promeneerisime pisut mõõda alleed, astusime paari poodi sisse ja lihtsalt olime. Emma täiendas oma varusid viie uue haldjaga, Ivika ja mina paari hilbuga:). Ei midagi erilist. Kuna kell oli juba seal maal, et võiks juba ka õhtust süüa, siis otsisime endale kohta, kus tühja kõhtu ravida. Valisime ühe koha välja, istusime paika ja asusime aga menüüd lugema. Valikud tehtud, aga meie vastu erilist huvi ei tuntud. Ja siis kogemata avastasin, et terassil einestades, lisandub kõigele 20%. Wtf. Püsti ja teele. Ei läinud kaua, kui leidsime endale uue pesa.
Minu kõhtu nuumas täna mõnus potitäis rannakarpe valges veinis, mmm. Suurepärane. Kõrvale klaasike valget veini ja mina paradiisis. Kohe mitte midagi rohkemat ei oska soovida. Ivika meeli rõõmustas rukola salat mozzarella ja parma singiga ning Emma roaks oli spegatid carbonara kastmes. Kui menüúd lugesin, siis oli plaan ka magustoiduks šokolaadi fondant võtta. Õnneks oli mul oidu seda mitte kohe algusesära tellida, sest karpe lõpetades oli tunne nagu Maksil& Mooritsal. Ei grammigi rohkem ei mahtunud sisse.
Kõhud täis, asusime Triumfikaare poole teele, et sealt edasi hotelli jalutada. Meie hotell juba paistab Triumfikaare juurest, sest oma enam kui 30 korrusega kõrgub see üle teiste katuste.
Mõnus on puhata ja uskumatult tore on seda vahepeal teha linnas, mitte metsikus looduses. Hmm, suudan ennast veel üllatada.
Õhtused protseduurid tehtud ja valmis uueks päevaks. Aitäh, Pariis ilusa päeva eest:).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar