Tänane plaan nägi ette linnale plk heita erinevatest bussidest, millega jube eile õhtupoolikul algust tegime. Esmalt veel väike kohvikupeatus. Mina sain oma teekannukese ja Ivika kohvi ning salati. Mina oma tellitud puuviljasalatit seekord ei saanud:(. Onul oli lihtsalt keelega, mis ka mulle arusaadav oleks, probleeme :).
Edasi bussile. Kuna eilne pilet kehtis ka täna terve päeva, siis polnud ju mingit probleemi välja mõelda päevaplaani, see oli juba olemas. Imetleda linna, saada teada pisut tausta ning tunda ennast selle kõige sees hästi. Päeva esimene buss, roheline liin, võttis meid peale Champs-Élyséelt. Buss oli nii täis, et üles me kohe ei mahtunudki. Paar peatus sõitsime all ( tegelikult küll vist ainult ühe) ja seejärel saime ennast kenasti üles sisse seada. Meie teele jäi kohe varsti Eifeli torn, seni olime seda piilunud eemalt, nüüd siis kogu ilus. Siiski, piirdusime hetkel veel distantsilt imetlemisega ja veelgi lähemat sinasõprust teeme mõnel järgmisel päeval.
Edasi viis teekond meid Invaliidide kodu (Hôtel Des Invalides) ja Invaliidide toomkiriku juurde. Seal hüppasime ka bussist maha, et eelkõige bussi vahetada, kuid samas siiski ka pisut lähem pilk sellele massiivseke paigale peale visata. Kummaline, et siin linnas kirjeldades, mida näed, napib järjepidevalt sõnadest väheks. Lihtsalt vaatad ja imetled ja naudid ja oled. Invaliidide kodu on tõsine loss ja mõelda, et see ehitati omal ajal sõjaveteranidele koduks, kes enne selle valmimist oli alalõpmata näljas, paljad ja kodutud. Ja siis anti neile võimalus eldada sellises kohas. Ma usun, et meil kaasajal oleks ühte-koma-teist sellest kõrva taha panna. Sellises kompleksis ringi vaadates tunned ennast nii pisikesena. Ja siis palee ümber olev aed oma põõsastega, need olid nii kunstiliselt istutatud. Lisaks veel erinevates suurustes kahurid, mis territooriumil asetsevad. Sõjarditel, st militaarhuvilistel oleks siin ilmselt uudistamist pikaks ajaks :). Kuna meie need ei olnud, siis vahetasime korraks oma bussiliini värvi, mis sedapuhku oranž ning katsime paar peatust sellega.
Sõitsime esmalt pikalt mööda boulevard St-Germaini, mis on üheks nooblimaks rajooniks linnas. Selle ääres on olnud minevikus palju mõisaid ( ma nimetaks neid küll pigem villasid), millest mõned on veel ka tänapäeval alles, suid nüüd on kogu tänav sulandunud üheks majaderiviks. Samuti on St-germaini ääres arvukalt ülikalleid poode, seega minusugustel seal väga palju asja pole:). Seda enam, et pole endas sisemist shopahoolikut üles leidnud ningammugi vaateakna shopingut teha ei viitsi.
Notre Dame juures hüppasime taas busiilt maha, et vahetada liini värvi ning seekord minna sinisele liinile, mis viis meid Bastille-Bercy juurde. Sellel liinil nägime uut Bastille' ooperiteatrit, mis ehitati alles 90ndatel (president Mitterrandi ajal). Sealt edasi linna uuema osa poole, kus on ehitisi klaasist nagu meilgi näha võib. Meie tee viis meid mööda ka uuest rahvusraamatikogust, mis koosneb neljast tornist, mis meenutavad kõik avatud raamatut. See raamatukogu kannab Mitterrandi nime, sest tema algatas selle projekti oma valitsemisajal. Ahjaa, muide Mitterrand oli ka see president kes algatas Louvre' i hoovile selle klaaspüramiidi ehitamise, mis on täna muuseumi sissekäiguks.
Sinisel liinil möödusime mitmetest rongijaamadest, mis selles piirkonnas asuvad, lisaks ka rong, mille kiirus on lähes 300 km/h. Samuti sõitsime pikalt mööda Saine' kaldal, nii ühel kui teisel pool kallast.
Tagasi Notre Dame' lähistel, astusime bussist maha, aga enne veel kui bussireisi jätkata, jalutasime grammi linnas, et leida koht, kus klaasike veini ja väike eine võtta. Minu valikuks sellel korral oli mozarella salat ja klaasike Merlot'd. Ivika maiustas seenesupiga ning seejärel jagas emmaga tema kanarooga. Kõrvale ikka klaasike punast veini. Kuna ma olen juba mitu päeva neetatanud ühe šokolaadi fondant'i järele, kuid pole seni jaksanud pärast esimest rooga seda súüa, siis seekord olin kaval ja tellisin endale eeldatavasti väiksema salati et suuta ka magustoitu süüa. Õnnestus :). Minu üllatuseks polnud see küll kuum, kuid siisiki seest täitsa pehme. Kõravle vanillikaste. Ülim. Olin taas paradiisis, ja täielikust õnnest ei puudu mitte midagi. Pärast lõunapausi hüppasime taas oranžile liinile ja asusime taas linna avastama.
Nüüd jõudsime Luxmbourgi kvartalisse, mis on shopahoolikutele hea piirkond. Lisaks on siin ka väga suur kohvikue konsemtratsiion. (Nagu mujal neid siin vähe oleks, irw...). Ja siis jäid meie silma alla Luxembourgi aiad. Jeerum, seda ilu, millel silm sai puhata. Loodetavasti jõuame ka sinna veel promeneerima, enne kui nädal ümber saab :).
Edasi viis meie teekond meid Montparnassele, kus üheks vaatamisväärtuseks kindlasti surnuaed, kuhu on paljud kuulsad inimesed Pariisis maetud. Pisut hiljem möödusime Pariisi pilvelõhkujast, millel kõrgust 210m ja oli Euroopa kõrgeim, kuni siis ühel ilusal hetkel Frankfurti ehitati veelgi kõrgem hoone.
Edasi võtsime suuna taas Invaliidide kodu poole, kus tegime taas bussiliini värvi vahetuse, oranžist roheliseks. Seda liini oleme korra juba sõitnud, aga miks maa alla metroosee minna, et saaks punktist A punkti B, kui saab seda teha jätkuvalt linna imetledes. Ja siin tuleb küll öelda, et ega küll küllale liiga ei tee :). Lõpetasime oma bussituuri Eifeli torni lähistel, vaateplatvormi juures. Ja siis sai igaüks meist omad soovid täidetud: Emma jäätise, Ivika crepe'i ja mina lõputult vaadet ilmetledes ja pilte tehes:).
Täna jalutasime Eifeli vaateplatvormilt koju. See on pisut pikem. Jalutuskäik, kui Triumfikaare juureest, kuid siiski täiesti jalutuskäik. Teel koju külastasime toidupoodi, et vajalikke vee- ja muid varusid täiendada ning teges ainult tehnilise peatuse hotellis suundusime välja, et võtta õhtuks kerge eine. Otsisme meeldivat paika päris pikalt, lõpuks maandusime oma hotelli vahetusse lähedusse. Ja siis selgus, et mina, kes ma tegelikult süüa nagu ei tahtnudki, olin ainus, kes midagi ka sõi - Nicosia salati. Kõrvale klaasike Chablis'd ja jälle meel rõõmus. Emma maiustas siiski lõpuks friikatega, mis muide siin maal kippuvat magedad olema ja seda mitte ainult aeg-ajalt, vaid absoluutselt igal pool.
Ivika tundis ennast täna õhtul kehvasti. Ise arvas, et sai päikesepiste. Mina aga arvan, et tegemist oli kombinatsiooniga, palju päikest, kaugelt liiga vähe vedelikku ja ilmselt tema harjumuste vastu ka liiga vähe toitu:(. Loodame, et tegemist on siiski ühe õhtu murega ja ta homme ennast taas hästi tunneb.
Enne veel kui päeva lõppenuks saaks nimeteada, otsustasinveelkord Eifelit imetlema minna, seekord siis öist vaadet:). Võtsin jalad selga ja asusine teele. No oli küll äge vaade. Loomulikult oli pilukaid kui kärbseid seal ja kõik arvasid on õigustatud pilte tegema, aga mitte keegi teine... Aga õnneks olen õppinud neid mitte tähele panema, muidu rikuksid need minu meeldivad muljed ära.
Klõpsisn mõned pildid ja unistasin seal niisama, kui tundus, et kuskil taamal lõi välku. Hakkasin siis pingsamalt jälgima ja nii oligi:). Äike oli öisesse Pariisi jõudnud. Super. Mis sa hind veel tahad - ilmeline vaade, soe öö ja äike veel lisaks :) Ja siis.....
Tuli üksik piisk, mis oli justkui rahetera ning siis tuli valge sein alla! Ma olin täpselt 10 sekundiga märg nagu kassipoeg:). Aga kuna õhtu oli soe ja vihm oli soe, siis viis see hetk mind tagasi lapsepõlvemaadele. Asusin teele hotelli poole. Ühel hetkel muutusid kingad selle vihma ja vee sees libedaks. Mis siis ikka, võtsin kingad näppu ja lippasin edasi :). Teel pälvisin sellisena tähelepanu, sest vaadati mind kui tulnukat. Ju see pole siis tavaline, et kõndida Pariisi tänavatel paljuajalu :). Aga ma ei lasknud sellest ennast sugugi häirida.
Täna oli esimene päev, kus mul siin viibides tagumik kandiliseks ei jäänud ja sai pisut siiski ka kõndida. Mõnus. Puhkus jätkub uute elamustega homme:)
Head ööd, Pariis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar