Itaalia - P7: seisame paanil ja kiired autod

Kuna traditsioone ei saa murda, siis hommikusöök ka tãna hommikul kell 9.  

Nagu ikka, saime eriti saiase Itaali hommikusöögi ja siis veel viimased pakkimised  ja hüvastijätt. Seejärel teele. Modena oma Ferraridega ning Parma ootas ees.  

Taas kinkisime meie võõrustajale paki komme. Seekord küll mitte päris kodumaised, kuid siiski meie pere lemmikud  - Hanejalad.  Seepeale tuli vastuseks kohe üks punane vein. Seda poleks ju vaja olnud, kuid  perenaine pidas nii paremaks :). Aitäh, Betty.  

Eile õhtul klaasi veini ja vestluses perenaisega kuulsin, et ta selles majas elab juba 15 aastat. Majutusteenust pakub 5 aasatat. Ainult viimased 2 aastat on olnud see ka nn. avalik koht. Varem oli teenus sõpradele ja nende sõpradele. Härra majas, keda tutvustati sõbrana - on jalgrattur/giid ning teeb erinevaid tuure ümbruskonnas. Igal juhul on see koht, mida julgen soovitada,  (B&B betty Bike). Tore oli ja loodetavasti kohtume taas!  

Täna saime taas uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt paanil oleva liiklusummikuga. Õige pisut uimasin sabas ja seejärel hakkasin otsima maha keeramise võimalust. Seda ju päris iga saja meetri tagant ei jagata.  Keerasime esimesel võimalusel paanilt maha, sest Lonni kuulutas, et veel ca 30 km oleks olnud seda uimamist või õigemini seismist ja kuna kannatlikkus pole mu suurim voorus, siis seda ma ju ei talunud eriti hästi.

Seejärel seiklesime väiksematel trassidel ja lausa külavahe teedel, enne kui palusin Lonnil taas kiirele trassile minna. Kasutu, sest olukord oli sama ning taas venisime kiirteel nagu teod võidujooksul :(. No ei edenenud see distants kuidagi.  Vahepeal sattus Lonni ka täiesti segadusse seoses ühe uue teelõiguga, mida ta polnud jõudnud veel selgeks õppida. Meid päästis vana hea teeviitade lugemine.  Seejärel otsustasin täna kiirele trassile üldse mitte enam ronida. Sellest piisas, et jõuda sihtkohta.  

Ferrarid! Esimesena maandusime Ferrari F1 muuseumi. Seal olud esindatud esimestest võistlusautodest kuni päris värskete i välja. Oli nii F1 kui ka ovaalil sõitvad masinad. Eraldi oli siia-sinna välja pandud mootoreid, pidurikettaid ja muid juppe, mis aitavad neil punastel kaunitaridel kiiresti liikuda. Sisuliselt oli pidevalt suu ammuli, kui näituse saalis ringi uudistasid. Seda uhkust on päris keeruline selgitada. Äge! 

Kuulsuste hallis olid väljas kõik masinad, mis on toonud tiitleid punastele. Enamuses juhtudel on masina rooli keeranud Mihkel Kingategija :)  ja need võidukarikad! Pik sein mitmetes ridades oli neid täis. Pilte sai klõpsitud taas ridamisi. Lõpuks sikutasime ennast küll punastest autodest lahti, kuid see polnud veel kõik. Paarkümmen km eemal veel teinegi Ferrari muuseum, kus  siis rohkem seeriatootmises autosid näha. Või noh, kui 2500 autot aastas saab maailma mastaapides seeriatootmiseks lugeda :). 

Kohale saabudes, olid koha hallis esimesed Ferrarid. Juba 1921 ehitatud Ferrari tippkiirus oli 120km tunnis. Autol peal oli kütusepaak, ca 150l. Samas veel vändaga käis masin käima. 

Kõige uuema masina tippkiirus on 350 km/h. See pärines 2013 aastast. Autol kasutatkse samuti KERS süsteemi. (Nagu see on ka F1 autodel peal, mis aitab autol kiirendada ja kiirust koguda). 

Ma küll ei tea, kus tänavatel neid tippkiiruseid kasutatakse, kuid ega see ju ei loe, ilusad ja ägedad on need masinad ikka ning pereautona keegi seda ja nagunii ei pea :). 

Tõmbasime Modenas Ferraridele raske südamega joone alla ja Parma poole teele. Viimane öö, enne kui koduteele asume.  

Palusin Lonnil meile veel toidupoodi leida, millega ta ka hakkama sai, kuid oh häda - pühapäeva õhtul kell 7 olid need juba kinni.  Otsisime siis üles oma hotelli ning pärast check-ini võtsime suuna linna õhtusöögile.

Hotell on ilus ja ruumikas. Ja kohe linna südamele lähedal. Läbi hotelli taga oleva pargi nurga ning üle silla ning kohal. Leidsime kiiresti koha, kuhu maha istuda, et siinne viimane õhtusöök teha.  Enamus meist vitsutas taas pizzat. Kodus ju pikka aega seda ei anta. Arvan, et minu pizzanorm on nüüd pikaks-pikaks ajaks täis.  Aga restoranis maitses pizza hästi! Loputasime selle alla rohke veiniga. Lõpetuseks veel magustoiduring ja meel rõõmus, võis tagasi hotelli poole tatsata. Õues oli juba täiesti pimedaks läinud, ja just grammike soojem õhk kui minul vaja kampsuni haaramiseks. 

Veel tagasi lennuväljale sõit ootab ees, kuid tundub, et saan öelda - AITÄH ITAALIA, ilusa nädala eest!

Itaalia - P6: seiklemas San Marinos

Tänane hommikusöök taas kell 9. See oli esi ene hommik, kui laual polnud soolast, st sinki ega juustu. Saia ja muid saialisi see-eest hulgaliselt. Mõnsatasime hommiksöögi taga pe tunni.  

Täna öösel sadas kergelt vihma. Ja koerad klaarisid õhtul omavahel arveid. Meil on neid siin 2, üks suur ja teine väike. Lahtuati neid õhtul lausa mitu korda. Siis kui külalised liikumas, on kutsud lausa kuskil kinni. Kurb, aga mis teha, sest kui väravad on ikka lahti, siis tõenäosus, et mad omapead kõndima lähevad, on liiga suur. 

Tänane plaan pidi meid viima San Marinoga tutvust tegema.  Ega sellest riigist ülearu ju ei tea. See, et pisike ja keset Itaaliat, aga see on ka sisuliselt kõik.  Aga teele, ja eks siis paistab, mida näeme või kuhu satume :).  Riigis on ca 32000 elanikku, kellest ca 5000 on tegelikult itaallased. Samas elab ca 12000 sanmarinolast mujal maailmas - 4500 Itaalias, 3000 USAS, 1900 Prantsusmaal ning 1600 Argentiinas.  Riigi esmased juured ulatuvad väidetavalt 3. Septembrisse 301.  Just, just 301. Ei ole 1 eest ära ununenud :). Riigis on ka sõjavägi, 1000 pealine. Valitseb riiki 4 regenti.  

Kui ümbruskonnas sõidad, siis riiki ja riigist välja käib täiesti märkamatult. Ja selleks et ühest külast teise sõidad, mis mõlemad San Marinos, vahetad kuba mitmeid kordi riiki.  Lahe. Ja muidugi käib sõit järjepidevalt küngaste vahel ja tee on tõsiselt kurviline nagu mägedes ikka.

Palusin Lonnil meid San Marino kesklinna viia. Jõudsime seepeale mingisse huvitavasse kohta, mis tegelikult päris kesklinna siiski ei meenutanud, kuid seal olid juba viidad parklale ning kesklinnale.  Leidsime endale esiti parkimiskoha, kus oli märk viitega võimalisele, et selles kohas tohib parkida ainult kolmkümmend minutit, kuid samas bihjas ka, et see kehtiks justkui ainult tööpäevadel. Gramm passimist ja auto pargitud, asusime teele. Parklast sõitis lift ülespoole :) seal kohe suveniirikad. No ega ma pikalt oodanud, tegin kohe oma kohustusliku ostu, kruusi ära :).  Kuna müüjanna rääkis päris rahuldavalt inglise keelt, siis küsisin, kas allapoole parklasse võisin autot jätta. Tema soovitas seda mitte teha.  Võtsin teda kuulda ning läksin ja parkisin auto ümber parkimismajja, mille sissesõit oli kohe välise parkla väljasõidu juures.

Auto paigas, lippasin teistele järele. Kaarin oli teinud endale pisikese suveniiriosu ja samuti ka ema-Isa.  Edasi suundusime muudkui kõrgemale selle pisikese riigi veelgi väiksema pealinnaga tutvust tegema. 

Vaated on linnas igal pool ilusad, üksköik kuhu vaatad. Vanad, massiivsed majad ja kõik need mäenõlvadel. Pilte sai täna taas hoolega klõpsutada :). Esimesena jõudsime valitsushoone juurde. Mina ja Kaarin läksime ka sisse, ema-isa sättisid ennast platsi äärde varju istuma.  Hoone on vana ja mitte eriti suur (ükskord ometi pole olnud tegelastel suurushullustust :)). Parlamendi töösaal varustatud täiesti tänapäevaste lahendustega. 

Edasi jalutasime Kaariniga ülespoole, et veelgi kõrgemal mäe otsas ringi uudistada. Nii jäi meie teele San Marino kirik, mis on valgetes toonides sümpaatne kirik (isegi kui see  tuleb minu, pagana, sulest). 

Veelgi kõrgemale ronides, jäi meile silma vampiirimuuseum ja veel üks, mis oli mingite friikide päralt.  Nendesse me siiski sisse ei astunud.  Küll aga külastasime paari poodi. Eriti rohkelt on siin koti poode. Ja mis seal salata, lõppes see meie 2 jaoks 3 kotiga. Lisaks veel päikeseprillidega Kaarinile (Kaarini tänane varandus olid sünnipäevakingitused mummi ja vanaisa ning tädi Mariti poolt. 

Täna oli meie reisil pisut erakordne päev, nimelt sõime lõunat :). Seni olime selle kas vahele jätnud või siis piirdunud mingite viljade ja muu sellisega. Aga täna istusime lausa restoranis ja lasime hea maitsta salatitel ning magustoitudel. Ja ka nüüd ei saanud me läbi klaasi veinita. Seekord oli see San Marino kohalik valge vein. Hää vein :)

Kui linnast välja suundusime, siis suundusime San Leoni poole, kus mäe otsas võimas kindlus. Sinna otsa me siiski ei turninud. Piirdusime alt piltide tegemise ja niisama uudistamisega.  Edasi veel tiirutasime pisut riigis ringi ning tutvusime kohaliku eluoluga. Vaatasime, millistes majades siin elatakse. Majad on ilusad, korras ja mitte liiga vanad (vähemasti selles linnakeses, mida külastasime). 

Kuna täna oli ennast näitamas vihm ja äike, siis suundusime kuue paiku kodu poole, kus oli plaanis veel pisike siesta, enne kui õhtusöögile minek.  

Mina libistasin veel klaasikese kihisevat, enne kui õhtusöögile minek.

Täna einestasime samas restoranis kus eile ning taas tegimeumbes valikuid. Ema-isa sõid usta trühvliga totrellinisid, Kaarin salveiga ravioollsid ning mina karbonaara laadset pastat. Kõrvale valge vein  ja meel taas rõõmus :). 

Homme viimane täis päev siin riigis ja selle plaani e veeta Ferrari valdustes, kui õnneks läheb, sest on ju ikkagi pühapäev. Vist :)

Head und, Itaalia!

Itaalia - P5: hulgi shopingut ja autosõitu

Hommikune äratus ja hommikusöök taas traditsiooniliselt kell 9.  Seejärel pakkisime ennast kokku, et teele asuda risti üle maa ja õhtuks ennast sisse seada San Marino külje all. Esmalt aga plaanis külastada ûks ja ainus kord kaubandusvõrku. 

Kaubatänav meile oli Firenze külje all asuv Igigli. Olime kohal poole 11 paiku. Ja kokkulepe oli, et hiljemalt kell 3 lahkume. Selleks ajaks pidi saama mul kopp ikka täitsa ette.  Etteruttavalt öeldes see nii ka oli. 

Aga shopinguks oli meil põhiline ülesanne leida Kaarinile riideid. Oi kurja, see on raskem kui mõni raketiteaduse valdkonna ülesanne. 

Vedasin aga teuilt numbreid tütarlapsele ette. Aga enne veel kui kuskile jõudsime, oli tädi Marit kurjategija, sest plaus tütarlapsel poe  ruumis tekstagi selga provvida, et aru saada, kis numris ta siin maal enam vähem ka istub. Reakstsioon oli, nagu oleksin Ženja Fokinit teinud, st palunud tal keset poodi lahti riietuda :). Seepeale oli muidugi tagil 100 häda ja mitte miskit polnud nagu õigesti :). Ühesõnaga see tagi jäi endale kedagi teist ligi meelitama.

Kokku saime tütarlapsele siiski 7 riidetükki :)

Kingapaari,mis oleks ligilähedanegi olnud sobivale ja proovimisväärsele, pole ilmselt veel toodetud.

Suur poodlemine selja taga, võtsime suuna risti üle maa, San Marino naabrusesse.  Vältisin teadlikult kiireid trasse selle distantsi läbimisel, et näha ka pisut rohkem kohalikku elu ja maastikke.

Hommikupoole sattusime sõitma piirkonnas, mille üheks põhiliseks äri aldkonnaks on aiandite pidamine. Neid erinevaid taimi oli kümnete kaupa ning samuti kilomeetrite kaupa. Lahe oli vaadata autoaknast välja.  Nagu ülesrivistatud sõdurid olid need puukesed, põõsad ja väiksemad taimed. Oli seal õitsvaid ja mitte õitsvaid.

Teekonna pikkus oli pisut üle 200km, kuid aega arvas Lonni kuluvat 4 ja pool tundi. Ja seda selle pärast, et olin palunud tal mitte kiiretele trassidele minna. Nii näeb kohalikku elu ja olu päris hästi. 

Tee ääres oli tüüpiliselt palju kollaseid maju ja nende ümber kõrguvaid küpresse. 

Kitsas tee lookles mägede vahel. Täna saime mägedes üles ja alla kruvida kõrguste vahega ca kilomeeter (korraga). Tegelikult ju tõusime ja laskusime korduvalt.

Keerasin ühel hetkel meid sisse pisikesse tanklasse, et autole ka süüa anda. Mägede vahel oli ta ju neelanud kütust päris hästi. 

Teine pool trassist edenes juba oluliselt kiiremini ja poole seitsme paiku saabusime oma uude koju. (2 ööks). Sedapuhku on meie pesaks B&B Betty Bike. Tegemist on pisikese külaga San Marino külje all. Siia jõudmiseks sõitsime juba ka San Marino pinnal, st oleme juba riiki vahetanud :) ja tagasi Itaaliasse naasnud. Sellest riigipiiri ületa isest on muidugi pisut keeruline kohati aru saada, sest mingid fanfaarid ei puhu, ega keegi su vastu huvi ei tunne. Autonumbrite konsentratsioon on äkitselt suurem, kui me enam 

Itaalia pinnal pole :). 

Vaatamata sellele, et ametliku aadressi järgi Lonni meie kodu ei tahtnud üles leida, ja olin andnud talle siis koordinaadiks nn. Vastasmaja (meie aadresside arusaamise järgi), siis tegelikult juhatas Lonni meid täpselt õige värava taha :). Aitäh Lonni, sa oled olnud oluline kaaslane meie reisil.  

Perenaine pani esmalt oma 4-jalgsed sõbrad kinni ja siis avas meile värava. Seejärel näitas meile kätte meie valdused. Toad on taas armsad, maalähedased. Mulle see koht meeldib :). Kallis ema muidugi hädas, sest konditsioneer ei puhu jääd kaela :(. 

Palusin perenaiselt abi ja soovitust, kus õhtust süüa. Ta juhatas meid küla keskusesse, ca 2 km, restorani nimega Savioli. Uhh, oli see taas koht. Ainus inglise keelne sõna, mida härrased tonkasid, oli Okay :). Aga see selleks, toidu valisime suhteliselt umbes, samuti veini :). Ema-isa sõid mõlemad loomaliha ja mina ning Kaarin pastat.  Nägin esimest korda elus, et liha toodi lauale - taldrikul tõesti ainult liha! Isal siiski törts kastet ka.  Aga muud mitte kui midagi. Aga kuna meie pastad olid nii suured, siis saime neid kenasti jagada :).  Samas tuleb öelda, et toit maitses väga hästi. Mina tellisin Tortellinid musta trühvliga, kaarinil tomatiga. Peale ohtralt Parmesani ja voilaa, õhtusöök missugune. Ja taas sai kõht nii täis, et magustoidu loterii-allegriini ei jõudnudki.

Taas kodus, veel viimased toimingud ja siis tuttu.

Itaalia - P4: viltune vaade ja meeldiv (?) palavus

Tänane hommik algas äratusega, või tegelikult küll töökõnega kell 8:20. 

Hommikusöök kell 9, mille taga veetsime mõnusa tunnikese ja siis teele. Esimsena võtsime suuna Pisa poole. Meie võõrustaja, proua Manuela, soovitas külastada Pisa asemel Luccat, mis on palju armsam linn, võrreldes Pisaga.  Alustada otsustasime siiski Pisast.

Palusin Lonnil meid Pisa torni juurde juhatada. Oma silmaga on vaja see ju siiski üle vaadata, ku ikka nii paganama lähedale on juba tuldud.

50 km ja kohal. Omaette väljakutse oli selles, et kas me leiame torni läheduses parkimiskoha. See on siin ju iga päev parajaks väljakutseks, et oma kalleid ema ja isa mitte ära "küpsetada". Tegime pisikese tiiru ümber kvartali ja ennäe imet, parkimiskoht olams nagu naksti. Päris ausalt öeldes, oleks parkimiskohti ka juba pisut varem olnud, kuid need olid ikka kurjama pisikešd ja ma sulaselgelt pole maailma parim küljega parkija, vaid pigem ikka harju keskmine :). Aga auto pargitud, kohalik murjam juhendas, kuidas autot parkima panna ja jalutama sellel hetkel veel eeldatava Pisa torni poole me olimegi.  Minu orienteerumisvõimes esiti küll julgeti kahelda, aga peagi oli selge, et minu arusaamine ja oskused orienteerumisel on täiesti usaldatavad :)

Vaadata taas sellist ägedat ehitust, kis valmis 11! sajandil. Einoh, see onikka uskumatu, millega on hakkama saadud. Ja kui kaldu see torn ikka tegelikult on ja teades, et seda viimase renoveerimise käigus isegi pisut rohkem püsti aeti. Arvasin enne torni külastust, et see ei jäta mulle mingit muljet,sest reegline need eriti vägevad asjad on tindunud mull pigemkeskmikena, siis seekord torn mind ka tegelikult vaimustas. Ja siis veel mõelda sellele, et see on peaaegu 1000 aastat tagasi üstimpandud ja ilma tenikata. Uskumatu. Lisaks on torn oma viltusele olemisele ka ilus :). Kõrval pea sama vana Pisa toomkirik ja babtisteerium. Kogu see komp,eks oma nikerduste ka võlvidega on majesteetlik. Klõpsutasime pilte, kuid siiski loobusime tavapärastest turistikatest, kus ingel-õlal-tegelased torni püsti üritavad hoida ja kuradike-õlal-tegelased seda ümber üritavad tõugata. Piltidega seoses juhtus täna ka pisike ime, nimelt sain lõpuks Kaarini esimest kord pildile. Seda ilma tegelikult äsi väänamata :). 

Kolasime Kaariniga torni ümbruses ja uudistasime erinevaid nurgataguseid. Ema-isa sellel ajal kuskil vilus. Väljas oli sellel ajal ca 37 kraadi ja lauspäike:). Mulle see meeldis, kuid paraku polnud me kõik seda meelt.

Kuna trefunksini olimeil veel aega, siis tegime tutvust putkandusega ka nii sain ma endale oma ühevajaliku reisimeene - tassi. Hurraa, rohkem pole sellega oma pead vaja vaevata :)

Kui hakkasime torni juurest lahkuma, saime imetleda veel pisut tänavakunsti. Seal nimelt üks noorsand oma spray-värvidega tegi pilti loodusest - Ulguv susi.  Eriti oli vaimusutunud sellest minu ema, kes hiljem veel korduvalt võttis teema üles :). Tore kui mul õnnestub neile miskit pakkuda, mis rõõmu valmistab:). 

Taas autos, mis oli sedapuhku kohe eriliselt soe, palusin Lonnil meid edasi Lucca kesklinna juhatada. Lucca on küll pisut uuem kui Pisa, kuid vaat et veel huvitavamgi linnake. Seda (kesk)linna ümbritseb võimas linnamüür, mis omal ajal oli kaitseehitiseks linnale. Majad südalinnas, sh kirikud (mida siinmaal on palju), on nn. teise ringi ehitised, st on ehitatud juba kasutusel olevatest materjalidest. Seeda võib näha ühe kirikutorni küljes rõõmsalt erinevaid kive ja värve :). Ilmselt on mingi eriti hiidne Pippi Pikksukk käinud siin vägesid juhatamas :). 

Tegime Luccas tiiru ja lasime ka hea maitsta taas jäätisel. Mina sain taas ühe töökõne teha, kui teised limpsisid jätsi. Aga ega minagi jätsist ilma jäänud, lõpetasin kõne võtsin miksi jätsi ning jalutasime edasi.

Suund kodu poole võetud, jäi meile teele ette market. Pöörasin sisse.  Juba sportlik huvi ajas mind sisse, et vaadata, mida siis siinmail väikses kohas poes pakutakse.

Esimese minuti jooksul teatasin, et ma emigreerun. Puuvilja, juurika, juustu, kala ja lihaletid - see sortiment on ikka täiesti uskumatu. Ja nii ebaaus võrreldes meie valikuga. Ja selle sama nimetatud sortimendi hinnatase. Lausa nutma ajas :(. kodus ma ostan paki Mozzarellat sama kallilt kui siin kolmekordse koguse. Suur kamakas parmesani saab kätte ca 7 rahaga. Aga loomulikult pole kõikhinnad nii ilusad ja odavad, sellega ei maksa ennast ka ikka petta.

Poe uudistades ning pisut head-paremat korvi poetades, möödus tunnike imekiiresti. Lõpuks tagasi kodus, tegime pisikese siesta, et siis hiljem õhtustada. Mina, kes ma siestaait eriti ei harrasta, suundusin pisut linna omapead uitama. Eelmisel õhtul pimedas ja ei saanud nii täpselt sotti.

Armas väike linnake, mis mei 2 päeva koduks on olnud. Leidsin eile ka armsa restorani, kus hea valik pastasid ja mereande, jeeee!!

Tagasi kodus, vee alt läbi ja taas riidesse ja sööma. Isa valis seekord lihtsa tomati a basiilikuga pasta, ema nuudlid köögiviljadega, Kaarin lõhega pasta. Mina ei suutnud vastu panna grillitud tuunile. Mm, sattusin taas taevasse, keele neelasin vist kuni varvasteni alla - halleluuja!!

Õhtu lõpetasime veel pudeli veini, juustu, parma singi ja lobisemisega ning värskete spordiuudistega, mida ma netist valjult ette lugesin. Ja tehtud see kena päevake saigi :). 

Homseni!

Itaalia - P3: Vein, vein ja koopad

Tänane hommik algas nagu tavaliselt, kell 9 hommikusöögiga. Ma olin ülaval juba mõnda aega enne kella ja sain nii rahulikult protseduuritada ja pisut kirjutada. Samuti veel ka grammi majas ringi vaadata, olime me siiski ju ainsad külalised majas. 

Majaproua saabus gramm enne 9t, et meile hommikusöök valmistada. Või noh valmistamiseks on seda siin isegi raske nimetada. Serveeris. Aga hommikusöök nagu ikka, saia, kuivikuid, moosi, juustu, sinki, jogurtit. Juurde tee ja kohv. 

Kui asjad koos ja arve makstus asusime teele Luigi Coppo veinimaja poole, Canellis.  Kohale koos ühe pisikese tiiruga saabusime täpselt. Mull muidugi esiti tundus, et see õige koht küll olla ei saanud, sest blondiini a arvasin, et see peaks olema siiski keset uhkeid viinamarjavälju, aga võta näpust.  See, et tegemist oli ettevõtte kohaga, polnud arusaamatust, aga arvasin, et see oli ainult kontor ja kogi see veininduse ilu on mujul, aga nagu juba mainisin, siis eksisin.

Sees võttis meid vastu peaaegu puukeelne noo itaallane, kes siiski nii palju tonkas ja sai aru, et leidis meie reserveeringu ning palus natuke oodata. 

Ooteruumis oli suur kapp koos Coppo veinimaja toodangu näidistega. Juba ma olin nagu laps kommipoes :). Tahan seda ja seda ja seda kaaa!!  Peatselt saabus itaallse kohta tavatult suur (ma ei pea siin paksust simas) daa, kes hiljem selgus, ikka nii itaallanna polnudki :) tegemist sakslannaga, kes teeb seal lihtsalt inglise ja saksa keelseid tuure veinimajades. 

Meiega koos olid tuuril ka hollandlastest veinimüüjad, kes hukjem ka pisukese ebameeldiva seiga põhjustasid, tahtmatusega tuuri eest mitte maksta :(. Jäi pisut s... mekk manu.

Aga esimesena pakuti meile spumante vahuveini, mmm. Õrn mull, mahe, kuiv, suurepärane lõhnabukett. Edasi juhatati meid läbi erinevate saalide, kus võis näha veinide valmistamise erinevaid etappe. 

Coppo veini aja asutati 1892. Täna peavad seda 4 Coppo venda ja 2 poega. Kunagi sai alguse tegelikult sellest, et üks vaarisadest abiellus tütarlapsega, kelle isateist põlve oli veinimeister.  Täna veinimaja keskendub eelkõige veini kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Ja nii võib juhtuda sisse aastaid, kus tünnidesse suurt midagi panna polegi. Viinamarju valitakse esimest korda juba paar nädalat enne korjamist ja siis taas pärast korjamist, sest mitte kõik marjad ei sobi patta panna. Coppo veinimaja toodab nii vahuveine, mille valmistamismetoodika on sisuliselt sama Chmpange'ga ( võibolla ainult see et toodetakse ainult ühe aasta marjagest erinevalt Prantsusmaa kuulsast keelekastest), lisaks veel punast veini ja näpuotsaga valget ning dessertveini.

Kuna värsket laari pole veel ju käima pandud, st marjade korjamine algab alles augusti lõpus, septembris ja siis hakkab seal e eriti kiire ja huvitav aeg pihta. Praegu aga on tehtud suured ettevalmistused peatselt algavaks ralliks. Siiski oli näha veel eelmiste perioodide veinide laagerdumist, sest nt vahuvein sõltuvalt aastast ja lõpptoodangust valmib 12-60 kuud. Ja eriti hinnalised veelgi kauem. ( meie degusteerisime 2007a. vahuveini) aga valmimas olid veel ka  2002a. vein.   Oma tiirul veinimajas piilusime ka sisse keldritesse, kus on aastaringselt 12-15 kraadi ja kus vein vaatides fermenteerub ( vist ikka on selline tegusõna olemas). Samuti ka vahuvein, mida fermenteeritakse lausa 2 korda ning siis enna lõplikku korki ist veel sisse jäänud sade saadakse kätte pudelikaelu külmutades.

Jalutuskäigul sattusime ka vaadi juurde, mille mahutuvus on 3000l. Jeesas, ise tundsid selle kõrval nagu päkapikk :). Coppo veinimaja toodab ka Barolo veini, mis on tegelikult sellinekohalik ühing, kes oma toodangut brändinud ning tänu sellele ka hinnalisem. Meie giid, proua Elise, rääkis loo, kuidas samast viinamarjast toodetakse Barolot ( mis tegelikkuses pole siis viinamarjasort, vaid piirkond ja veinikommuun) ja meeter sellest kommuuni piirist teisel pool Nebiolot.  Ja veini kavliteet on samaväärne, kuid hinnavahe sisuliselt 2-3 kordne :). 

Lisaks saime üle vaadata ka need hoidlad, kus juba pudelites teisel fermenteerimisel olevad vahuveinipudeid on. Samuti kuulsime, et esialgu on pudelid täiesti horisontaalis hoiustamisel ja valmimise käigus neid üha rohkem vertikaali pannakse, kaelad allpool. Siis iga natukese aja tagant õige tsutike keeratakse. Lõpuks on pudelitel põhjad täiesti püsti.

Sisuliselt ei kontrollita üle mitte partiid, vaid iga pudel, et tagada selle kvaliteet ning välistada, et midagi võiks majast välja minna, mille kvaliteet on kahtlane.

Ja siis degusteerimisele. Jeee. Esmalt üks kerge ja noor Chardonney, oli kah, kuid ei miskit erilist. Siis vahuvein 2007 aastast, brut.  See oli täiesti minu tassike teed :). Seejärel punane, Camu du Rouss. Oli taas minu vein, kuid mitte siiski minu tavapärane eelistus. No tõesti oli hea.  Lõpetuseks dessertvein, urr. Selle veini sihtgrupp on küll kuskil mujal ja keegi teine :). Nii tore oli vaadata, kuidas giid pidevalt Kaariniga suhtles ja küsis, milline vein talle meeldis ja võrdles ning kohati ennustada püüdis :). Olgu öeldud, et Lapsevanema luba veini degusteerimiseks on mul täiesti olemas - kirjalikult :D. 

Veini mekkimise kõrvale ka näks head parmesani ja mis sa hing veel ihkad?! 

Kuna mul tekkis kaks lemmikut, siis ei saanud ma ju kahkuda ilma pisikeste ostudeta :)

Kuna veinist polnud meil veel küll, siis võtsime suuna Barolosse, kus on olemas veini muuseum. Seal siis vaatasime üle ajaloo veini sünniloo ja uudistasime ringi. Igati lahe väljapanek oli tehtud. Lihtsaid ja lahedaid lahendusi.  Küla vahel kõndides, sisuliselt iga uks mõne veinimaja esindus või siis restoran, veinibaar.  

Meil päeva selleks hetkeks veinist juba küll, või noh enamusel seltskonnast. Mina oleksin muidugi võinud jätkata lõpmatult vist :). Aga järgmiseks korraks peab ka miskit jääma :). 

Teede ääres on siin loomulikult massiliselt viinamarja istandusi, aga samuti pähklisalusid ja ka päevalillede põlde. Maisi on ka aga vähem, kui seda oli põhja pool. Ja loomilikult tornidena teede ääres kasvavad küpressid.

Teekonda jätkates võtsime sihiks Bossea koopad. See oli meie teine lahkarvamus Lonniga, sest ta lihtsalt keeldus aru saamast, kuhu tahtsime minna. Aga nii kergesti ju alla ka ei saa anda. Seega palusin Lonnil meid viia ühte lähedalasuvasse linna ning seejärel poolel teel muutsime oma soovi ning palusime ennast teise linna viia ja siis, näitas viit ise juba koopaid.  Saabusime pärast pikka mägede vahel keerlemist koobaste juurde. Seal toimusid ainult giidiga tuurid, seega ise uudistada me ei saanud.

Küsisin esmalt, et kaua see tuur aega võtab ning palju astmeid ka koopas on. Vastuseks oli, et tund ja sees on 1300 astet. Seega oli selge, et ema-isa ei tule kaasa. Küsimus oli selles, et kas mina ja Kaarin läheme. Ringi alguseni oli jäänud gramm vähem kui 20 minutit. Kuna pidi tund kukuma, siis otsustasime sisse minna, kuna olime juba kohale sõitnud :).

Taas oli tuur ainult itaalia keelne. No aga seal nii palju vaadata, et pole hullu - või vähemasti nii ma arvasin.  Esialgu oligi ok. Koobas oli muidgi võimas. Stalaktiite täis, väiksemaid ja suuremaid. Võimas. Kaarinil hakkas varsti jahe. Ma siis soojendasin ta käsi, iga peatuspausi ajal. Neid oli palju. Lõpuks tuli välja, et see tuur kestis 2 tundi, seega saime sealt alles ca pool 8 liikuma ja olin lubanud, et me ca 8ks jõuame. Ahahahaa. Üle 2 tunni sõita meie tänasesse ööbimiskohta.  (Üle 300 km). Seega teele. Esmalt kruvisime taas mägede vahel, enne kui saime kiirele trassile ja normaalselt liikuma.  Kiire paan on siin ikka kilomeetrite kaupa tunneleid. Tekkis tunne, et sõidadki piki mäestikku :). Aga see oli nii äge.  Mul oli muidugi pisut kahju oma passasiiridest, kes pidid autos ennast niimoodi kangeks istume, kuid elasime kõik kenasti üle.

Loomulikult oli kottpime, kui kohale jõudsime oma uude kodusse Villa La Salute, Montecatini Terme. Olin teel olles juba ette helistanud ning vabandanud, et saabume hiljem kui olin seda arvestanud ja lubanud. Saabusime kell10 õhtul. Vaatasin valdused üle, võtsime asjad autost kui olime selle parkinud.täna on esimene kord, kuk auto pole päris maja kõrval, vaid on 150m jalutada. Asjad toas, ajasin meid veel linna, et miskit hamba alla saada. Kodust paari minuti kaugusel taas üks pizzeria :), mis ka meie õnneks veel viimast veerand tundi ka lahti.  Nii sõime taas pizzat :). Ja taas maitses hästi. Samas võrreldes seda eilsega, meie arvamused juba lahknesid ( kumb parem) :). 

Ja nüüd tuttu.

Head, ööd Itaalia!