Nagu ikka, saime eriti saiase Itaali hommikusöögi ja siis veel viimased pakkimised ja hüvastijätt. Seejärel teele. Modena oma Ferraridega ning Parma ootas ees.
Taas kinkisime meie võõrustajale paki komme. Seekord küll mitte päris kodumaised, kuid siiski meie pere lemmikud - Hanejalad. Seepeale tuli vastuseks kohe üks punane vein. Seda poleks ju vaja olnud, kuid perenaine pidas nii paremaks :). Aitäh, Betty.
Eile õhtul klaasi veini ja vestluses perenaisega kuulsin, et ta selles majas elab juba 15 aastat. Majutusteenust pakub 5 aasatat. Ainult viimased 2 aastat on olnud see ka nn. avalik koht. Varem oli teenus sõpradele ja nende sõpradele. Härra majas, keda tutvustati sõbrana - on jalgrattur/giid ning teeb erinevaid tuure ümbruskonnas. Igal juhul on see koht, mida julgen soovitada, (B&B betty Bike). Tore oli ja loodetavasti kohtume taas!
Täna saime taas uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt paanil oleva liiklusummikuga. Õige pisut uimasin sabas ja seejärel hakkasin otsima maha keeramise võimalust. Seda ju päris iga saja meetri tagant ei jagata. Keerasime esimesel võimalusel paanilt maha, sest Lonni kuulutas, et veel ca 30 km oleks olnud seda uimamist või õigemini seismist ja kuna kannatlikkus pole mu suurim voorus, siis seda ma ju ei talunud eriti hästi.
Seejärel seiklesime väiksematel trassidel ja lausa külavahe teedel, enne kui palusin Lonnil taas kiirele trassile minna. Kasutu, sest olukord oli sama ning taas venisime kiirteel nagu teod võidujooksul :(. No ei edenenud see distants kuidagi. Vahepeal sattus Lonni ka täiesti segadusse seoses ühe uue teelõiguga, mida ta polnud jõudnud veel selgeks õppida. Meid päästis vana hea teeviitade lugemine. Seejärel otsustasin täna kiirele trassile üldse mitte enam ronida. Sellest piisas, et jõuda sihtkohta.
Ferrarid! Esimesena maandusime Ferrari F1 muuseumi. Seal olud esindatud esimestest võistlusautodest kuni päris värskete i välja. Oli nii F1 kui ka ovaalil sõitvad masinad. Eraldi oli siia-sinna välja pandud mootoreid, pidurikettaid ja muid juppe, mis aitavad neil punastel kaunitaridel kiiresti liikuda. Sisuliselt oli pidevalt suu ammuli, kui näituse saalis ringi uudistasid. Seda uhkust on päris keeruline selgitada. Äge!
Kuulsuste hallis olid väljas kõik masinad, mis on toonud tiitleid punastele. Enamuses juhtudel on masina rooli keeranud Mihkel Kingategija :) ja need võidukarikad! Pik sein mitmetes ridades oli neid täis. Pilte sai klõpsitud taas ridamisi. Lõpuks sikutasime ennast küll punastest autodest lahti, kuid see polnud veel kõik. Paarkümmen km eemal veel teinegi Ferrari muuseum, kus siis rohkem seeriatootmises autosid näha. Või noh, kui 2500 autot aastas saab maailma mastaapides seeriatootmiseks lugeda :).
Kohale saabudes, olid koha hallis esimesed Ferrarid. Juba 1921 ehitatud Ferrari tippkiirus oli 120km tunnis. Autol peal oli kütusepaak, ca 150l. Samas veel vändaga käis masin käima.
Kõige uuema masina tippkiirus on 350 km/h. See pärines 2013 aastast. Autol kasutatkse samuti KERS süsteemi. (Nagu see on ka F1 autodel peal, mis aitab autol kiirendada ja kiirust koguda).
Ma küll ei tea, kus tänavatel neid tippkiiruseid kasutatakse, kuid ega see ju ei loe, ilusad ja ägedad on need masinad ikka ning pereautona keegi seda ja nagunii ei pea :).
Tõmbasime Modenas Ferraridele raske südamega joone alla ja Parma poole teele. Viimane öö, enne kui koduteele asume.
Palusin Lonnil meile veel toidupoodi leida, millega ta ka hakkama sai, kuid oh häda - pühapäeva õhtul kell 7 olid need juba kinni. Otsisime siis üles oma hotelli ning pärast check-ini võtsime suuna linna õhtusöögile.
Hotell on ilus ja ruumikas. Ja kohe linna südamele lähedal. Läbi hotelli taga oleva pargi nurga ning üle silla ning kohal. Leidsime kiiresti koha, kuhu maha istuda, et siinne viimane õhtusöök teha. Enamus meist vitsutas taas pizzat. Kodus ju pikka aega seda ei anta. Arvan, et minu pizzanorm on nüüd pikaks-pikaks ajaks täis. Aga restoranis maitses pizza hästi! Loputasime selle alla rohke veiniga. Lõpetuseks veel magustoiduring ja meel rõõmus, võis tagasi hotelli poole tatsata. Õues oli juba täiesti pimedaks läinud, ja just grammike soojem õhk kui minul vaja kampsuni haaramiseks.
Veel tagasi lennuväljale sõit ootab ees, kuid tundub, et saan öelda - AITÄH ITAALIA, ilusa nädala eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar