Hommikusöögiks nagu ikka siin maal, saia, saia ja saia :) urr. Tegelikult pisukese pingutusega leiab siiski grammi ka miskit muud. Minu nemüüs olid hommikul krõbinad piimaga ning jogurt ja õun. Ülejäänud seltsilised ei saanud läbi saiata :). Ma pisut naersin, et kui on ikka 4-5 erinevat saia (sinna hulka loen ka saiakesed), siis ov valik suur.
Tegime chech-outi ja teele. Tänaseks sihiks võtsime Como ümbruse. Lonnil palusime viia meid Bellagio kesklinna. Tee sinna kulges mägedes ussimängu mängides ja loomilikult oli see maaliline. Vaated järvele ning selle ääres olevatele küladele. Tegin ka trassil paal peatust, et saaks seda ilu pisut rohkem sisse ammutada.
Minu jaoks olid esialgu närvesöövaks faktoriks roolis olles jalgratturid nendel kitsastel ja kurvilistel teedel. Ja neid oli palju, tegelikult ka palju. Küsimus polnud ju selles, et nad mull kuidagigi närvidele oleks kãinud, ma lihtsalt kartsin, et mitte mägedes igapäevase liiklejana ma neile äkki liiga teen. Aga kuna ca 15 minutilise sõidu järel oli tunne juba päris hea.
Ilm oli täna hommikul 27 kraadi sooja ja päike. Aga hommikupoole oli Como täiesti vines. Järjel asjatas paar mootorpaati, üks purjekas ning vesilennuk.
Olin hommikul Lonniga kokku leppinud, et ta viib meid Bellagio kesklinna, et seal siis pisut ringi vaadata. Bellagio on linnake, mida Como järv paitab mitmest küljest. Lonni korra eksitas mind kuskile koduhoovi, või noh vist üdini aus olles ma ise mingil hetkel eirasin Lonni korraldust kuskile pöörata.sellisel juhul ei saa ma tema peale ka kuidagi pahandada:)
Bellagios kohal, oli järgmiseks missiooniks leida koht kuhu auto panna. Ja siisn on ju veel omaette väljakutse, kuna auto ei saa olla pargitud kuskil valgusaastate kaugusel, arvestades mu kaaskonda.
Parkaid justkui oli, aga sulaselgelt külastajaid veelgi rohkem. Tegin all keskuses tiiru ära, üritades leida kohta ning paaril korral sattusime ka liikuma parklas vastu maha joonistatud tähistusi :). Mul muidugi täitsa ükskõik, peaasi, et autole koha leiaks. Pärast möningat otsimist oli siiski selge, et sinna linnsüdamesse me ennast ei paiguta. Keerasin otsa kesklinnast eemale, lootuses siiki miskit leida. Korra oli asi juba peaaegu lubav, aga täpselt üks minu ees olev auto hõivas koha. Sõitsin veel edasi ja keerasin ennast justkui linnasüdamest eemale, ja siis hakkas silma üks parkla. Lootus tärkas taas. Juhhei, ja õnneks seekord meil läks, kuigi seda pärast piikide murdmist ühe kohaliku prouaga, kes oli nii häiritud, et tema jaoks vastas suunast tulin, et ta pigem seisis paigast ja ei lasknud mul ära manööverdada, vaid seisis pigem lihtsal paigal ja avaldus arvamust (ilmselt) häälekalt oma autos ja pisut ka viipekeeles :). No aga kui mul parkimiskoht terenab silme ees, lase siis ennast häirida. Pargitud me saime. Nüüd oli küsimus selles, et kui kaugel me olime kesklinnast ja järveäärsest promenaadist.
Esmalt hakkas meile silma juurikate pood, astusime sisse ja ostsime mõned aprikoosid ja viinamarjad. Neid saab ka tee peal süüa. Lisaks ka mõned veed. Panin saagi autosse ning siis teele. Selgus, et olime kesklinnale päris lähedal :). Sammusime alla ja siis uitasime järve ääres, imetlesime vaateid. Minu eestvedamisel tegima ka ühe jätsi peatuse. Igaüks sai valida oma soovi järgi jäätise. Kaarin eelistas meloni ja banaani, mummi amareto ja kohvi, vanaisa ainult amareto ja mina siis tegin combo amareto, mündi ja pistaatsiast. Nämm :) Meeled ja keha kosutatud, promeneerisime taas auto poole.
Tee Bellagiost lahkudes viis meid pikalt mööda Como kallast.see oli super äge, tee oli küll musta katte all, aga kitsas, pooleldi kaljunuki all ja eriti kurviline. Nõrgemanärvilised ennast siin ilmselt ülearu hästi ei tunneks.
Sihiks seekord Monza koos oma suure ja võimsa lossi, Villa Reale. Parkisime ennast villa juurde ära ja uudistama. Tuli välja, et lossis saab ringi vaadata ainult koos giidiga ning seda tuli meil oodata sisuliselt tunnike. Kuna ma teadsin, et kohe lossi vahetus läheduses peaks olema ka roosiaed, siis suundusin seni seda otsima. Paraku ei osanud ma oma blondi ajuga arvestada pisiasje, et siin on ju roosid juba ära õitsenud :(
Loss ise on vägev. See oli omal ajal kuningliku pere suveresidents. Kuningas Umberto I ja kuninganna Margareta (?). Lossi ees mitu purskkaevu, üks neist ääristatud madala hekiga ja selles olid kõlarid, kus mängis katkeid kuulsatest ooperitest. Lossis saime uudistada kuninganna ja kuninga kortereid. Kurja, meil enamusel pole kogu elamine ka nii suur, kui seal üks tuba. Aga no tõesti, seda kulda ja karda seal ikka jätkus. Ühe korruse kõrgus oli ilmselt minu elamise oma korda 3. Lossi on viimastel aegadel hoolega renoveeritud, kuninga magamistube koos voodiga, milles ta mõrvati, oli veel uuendamata, kuid suur osa muid ruume olid hiljuti uuenduskuuri läbinud. Seintel tulekindlad kangad ja kõik nikerdused. Seda on keeruline kirjeldada. Pilti tundus, et ei tohtinud sees teha.
Ainus okas villa pugul oli see, et giid rääkis ainult kohalikku ja ei sõnagi inglist. Ja siis audiogiidiga võttis pisut aega, enne kui sõbraks said ja oli sellega juba ok ringi kõndida.
Aga suur ja võimas oli see loss.
Villa külastus tehtud, palusin Lonnil meid viia tänasesse ööbimispaika. Seekord me mõistsime teineteist sõna-sõnalt. Meie ööbimiskoht seekord on lihtsam kui eilne, kuid sama äge. Ehe Lõuna - Euroopa elamine. Väljast vähem läikiv. Aga me olime ainsad külalised majas, ja lisaks ka perenaine ei ela siin. Luksus.
Asjad sees, võtmed käes, oli vaja leida miskit hama alla panna. See osutus tänase päeva väljakutseks. Lonni juhatas meid muudkui kohtadesse, kus mulle isega maja ei hakanud silma, et võiks süüa saada. Siis märkasin marketit ja otsustasin sealt miskit osta, et siis kodus ise kokata. Aga plaan hea küll, aga ei toiminud, see lihtsalt pandi meie nina ees kinni :(. Seega oli vaja otsinguid jätkata. Lõppeks hakkas mulle Astis silma pizzeria. Ilma pikemalt mõtlemata, parkisin auto ja astusime sisse. Ma olin juba herilaseks muutumas näljasena.
Pizzad tellisime umbes, sest inglise keelset menüüd polnud ja ettekanda ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga see on siin tavaline. Seega appi tuleb võtta viipekeel :).
Pizzad seevastu olid maitsvad ja saime oma köhud korralikult täis tankida :). Minu jaoks oli seda pizzat muidugi palju, kuid õnneks aitas isa mind ja oli meie toiduahela viimane lüli.
Ja siis tagasi koju. Laotasime ennast Kaariniga elutuppa sohvale ja tugitoolidesse mõnsatama ja juttu puhuma. Meie vanad sättisid ennast juba tudile.
Homme taas pikk päev ees ja meie valmis tegutsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar