Täna öösel sadas kergelt vihma. Ja koerad klaarisid õhtul omavahel arveid. Meil on neid siin 2, üks suur ja teine väike. Lahtuati neid õhtul lausa mitu korda. Siis kui külalised liikumas, on kutsud lausa kuskil kinni. Kurb, aga mis teha, sest kui väravad on ikka lahti, siis tõenäosus, et mad omapead kõndima lähevad, on liiga suur.
Tänane plaan pidi meid viima San Marinoga tutvust tegema. Ega sellest riigist ülearu ju ei tea. See, et pisike ja keset Itaaliat, aga see on ka sisuliselt kõik. Aga teele, ja eks siis paistab, mida näeme või kuhu satume :). Riigis on ca 32000 elanikku, kellest ca 5000 on tegelikult itaallased. Samas elab ca 12000 sanmarinolast mujal maailmas - 4500 Itaalias, 3000 USAS, 1900 Prantsusmaal ning 1600 Argentiinas. Riigi esmased juured ulatuvad väidetavalt 3. Septembrisse 301. Just, just 301. Ei ole 1 eest ära ununenud :). Riigis on ka sõjavägi, 1000 pealine. Valitseb riiki 4 regenti.
Kui ümbruskonnas sõidad, siis riiki ja riigist välja käib täiesti märkamatult. Ja selleks et ühest külast teise sõidad, mis mõlemad San Marinos, vahetad kuba mitmeid kordi riiki. Lahe. Ja muidugi käib sõit järjepidevalt küngaste vahel ja tee on tõsiselt kurviline nagu mägedes ikka.
Palusin Lonnil meid San Marino kesklinna viia. Jõudsime seepeale mingisse huvitavasse kohta, mis tegelikult päris kesklinna siiski ei meenutanud, kuid seal olid juba viidad parklale ning kesklinnale. Leidsime endale esiti parkimiskoha, kus oli märk viitega võimalisele, et selles kohas tohib parkida ainult kolmkümmend minutit, kuid samas bihjas ka, et see kehtiks justkui ainult tööpäevadel. Gramm passimist ja auto pargitud, asusime teele. Parklast sõitis lift ülespoole :) seal kohe suveniirikad. No ega ma pikalt oodanud, tegin kohe oma kohustusliku ostu, kruusi ära :). Kuna müüjanna rääkis päris rahuldavalt inglise keelt, siis küsisin, kas allapoole parklasse võisin autot jätta. Tema soovitas seda mitte teha. Võtsin teda kuulda ning läksin ja parkisin auto ümber parkimismajja, mille sissesõit oli kohe välise parkla väljasõidu juures.
Auto paigas, lippasin teistele järele. Kaarin oli teinud endale pisikese suveniiriosu ja samuti ka ema-Isa. Edasi suundusime muudkui kõrgemale selle pisikese riigi veelgi väiksema pealinnaga tutvust tegema.
Vaated on linnas igal pool ilusad, üksköik kuhu vaatad. Vanad, massiivsed majad ja kõik need mäenõlvadel. Pilte sai täna taas hoolega klõpsutada :). Esimesena jõudsime valitsushoone juurde. Mina ja Kaarin läksime ka sisse, ema-isa sättisid ennast platsi äärde varju istuma. Hoone on vana ja mitte eriti suur (ükskord ometi pole olnud tegelastel suurushullustust :)). Parlamendi töösaal varustatud täiesti tänapäevaste lahendustega.
Edasi jalutasime Kaariniga ülespoole, et veelgi kõrgemal mäe otsas ringi uudistada. Nii jäi meie teele San Marino kirik, mis on valgetes toonides sümpaatne kirik (isegi kui see tuleb minu, pagana, sulest).
Veelgi kõrgemale ronides, jäi meile silma vampiirimuuseum ja veel üks, mis oli mingite friikide päralt. Nendesse me siiski sisse ei astunud. Küll aga külastasime paari poodi. Eriti rohkelt on siin koti poode. Ja mis seal salata, lõppes see meie 2 jaoks 3 kotiga. Lisaks veel päikeseprillidega Kaarinile (Kaarini tänane varandus olid sünnipäevakingitused mummi ja vanaisa ning tädi Mariti poolt.
Täna oli meie reisil pisut erakordne päev, nimelt sõime lõunat :). Seni olime selle kas vahele jätnud või siis piirdunud mingite viljade ja muu sellisega. Aga täna istusime lausa restoranis ja lasime hea maitsta salatitel ning magustoitudel. Ja ka nüüd ei saanud me läbi klaasi veinita. Seekord oli see San Marino kohalik valge vein. Hää vein :)
Kui linnast välja suundusime, siis suundusime San Leoni poole, kus mäe otsas võimas kindlus. Sinna otsa me siiski ei turninud. Piirdusime alt piltide tegemise ja niisama uudistamisega. Edasi veel tiirutasime pisut riigis ringi ning tutvusime kohaliku eluoluga. Vaatasime, millistes majades siin elatakse. Majad on ilusad, korras ja mitte liiga vanad (vähemasti selles linnakeses, mida külastasime).
Kuna täna oli ennast näitamas vihm ja äike, siis suundusime kuue paiku kodu poole, kus oli plaanis veel pisike siesta, enne kui õhtusöögile minek.
Mina libistasin veel klaasikese kihisevat, enne kui õhtusöögile minek.
Täna einestasime samas restoranis kus eile ning taas tegimeumbes valikuid. Ema-isa sõid usta trühvliga totrellinisid, Kaarin salveiga ravioollsid ning mina karbonaara laadset pastat. Kõrvale valge vein ja meel taas rõõmus :).
Homme viimane täis päev siin riigis ja selle plaani e veeta Ferrari valdustes, kui õnneks läheb, sest on ju ikkagi pühapäev. Vist :)
Head und, Itaalia!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar