Kaubatänav meile oli Firenze külje all asuv Igigli. Olime kohal poole 11 paiku. Ja kokkulepe oli, et hiljemalt kell 3 lahkume. Selleks ajaks pidi saama mul kopp ikka täitsa ette. Etteruttavalt öeldes see nii ka oli.
Aga shopinguks oli meil põhiline ülesanne leida Kaarinile riideid. Oi kurja, see on raskem kui mõni raketiteaduse valdkonna ülesanne.
Vedasin aga teuilt numbreid tütarlapsele ette. Aga enne veel kui kuskile jõudsime, oli tädi Marit kurjategija, sest plaus tütarlapsel poe ruumis tekstagi selga provvida, et aru saada, kis numris ta siin maal enam vähem ka istub. Reakstsioon oli, nagu oleksin Ženja Fokinit teinud, st palunud tal keset poodi lahti riietuda :). Seepeale oli muidugi tagil 100 häda ja mitte miskit polnud nagu õigesti :). Ühesõnaga see tagi jäi endale kedagi teist ligi meelitama.
Kokku saime tütarlapsele siiski 7 riidetükki :)
Kingapaari,mis oleks ligilähedanegi olnud sobivale ja proovimisväärsele, pole ilmselt veel toodetud.
Suur poodlemine selja taga, võtsime suuna risti üle maa, San Marino naabrusesse. Vältisin teadlikult kiireid trasse selle distantsi läbimisel, et näha ka pisut rohkem kohalikku elu ja maastikke.
Hommikupoole sattusime sõitma piirkonnas, mille üheks põhiliseks äri aldkonnaks on aiandite pidamine. Neid erinevaid taimi oli kümnete kaupa ning samuti kilomeetrite kaupa. Lahe oli vaadata autoaknast välja. Nagu ülesrivistatud sõdurid olid need puukesed, põõsad ja väiksemad taimed. Oli seal õitsvaid ja mitte õitsvaid.
Teekonna pikkus oli pisut üle 200km, kuid aega arvas Lonni kuluvat 4 ja pool tundi. Ja seda selle pärast, et olin palunud tal mitte kiiretele trassidele minna. Nii näeb kohalikku elu ja olu päris hästi.
Tee ääres oli tüüpiliselt palju kollaseid maju ja nende ümber kõrguvaid küpresse.
Kitsas tee lookles mägede vahel. Täna saime mägedes üles ja alla kruvida kõrguste vahega ca kilomeeter (korraga). Tegelikult ju tõusime ja laskusime korduvalt.
Keerasin ühel hetkel meid sisse pisikesse tanklasse, et autole ka süüa anda. Mägede vahel oli ta ju neelanud kütust päris hästi.
Teine pool trassist edenes juba oluliselt kiiremini ja poole seitsme paiku saabusime oma uude koju. (2 ööks). Sedapuhku on meie pesaks B&B Betty Bike. Tegemist on pisikese külaga San Marino külje all. Siia jõudmiseks sõitsime juba ka San Marino pinnal, st oleme juba riiki vahetanud :) ja tagasi Itaaliasse naasnud. Sellest riigipiiri ületa isest on muidugi pisut keeruline kohati aru saada, sest mingid fanfaarid ei puhu, ega keegi su vastu huvi ei tunne. Autonumbrite konsentratsioon on äkitselt suurem, kui me enam
Itaalia pinnal pole :).
Vaatamata sellele, et ametliku aadressi järgi Lonni meie kodu ei tahtnud üles leida, ja olin andnud talle siis koordinaadiks nn. Vastasmaja (meie aadresside arusaamise järgi), siis tegelikult juhatas Lonni meid täpselt õige värava taha :). Aitäh Lonni, sa oled olnud oluline kaaslane meie reisil.
Perenaine pani esmalt oma 4-jalgsed sõbrad kinni ja siis avas meile värava. Seejärel näitas meile kätte meie valdused. Toad on taas armsad, maalähedased. Mulle see koht meeldib :). Kallis ema muidugi hädas, sest konditsioneer ei puhu jääd kaela :(.
Palusin perenaiselt abi ja soovitust, kus õhtust süüa. Ta juhatas meid küla keskusesse, ca 2 km, restorani nimega Savioli. Uhh, oli see taas koht. Ainus inglise keelne sõna, mida härrased tonkasid, oli Okay :). Aga see selleks, toidu valisime suhteliselt umbes, samuti veini :). Ema-isa sõid mõlemad loomaliha ja mina ning Kaarin pastat. Nägin esimest korda elus, et liha toodi lauale - taldrikul tõesti ainult liha! Isal siiski törts kastet ka. Aga muud mitte kui midagi. Aga kuna meie pastad olid nii suured, siis saime neid kenasti jagada :). Samas tuleb öelda, et toit maitses väga hästi. Mina tellisin Tortellinid musta trühvliga, kaarinil tomatiga. Peale ohtralt Parmesani ja voilaa, õhtusöök missugune. Ja taas sai kõht nii täis, et magustoidu loterii-allegriini ei jõudnudki.
Taas kodus, veel viimased toimingud ja siis tuttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar