Pakkisin lõpuni ka oma kohvri ja veel viimased toimetused ning lennujaama poole teele. Itaalia, siit me tuleme!
Auto hoiule antud tavapärastesse haldjalikesse kätesse, oli vaja ka kohver ära anda. Seekord meil nelja peale registreeritud 1 kohver, ,lootusega miskit head manti leida, mida kaasa saaks tuua :) Ka see toiming (muide, kohver kaalus minnes 10 kilo) tehtud, läksime turvaptotseduuridele. Seal on meil ju lõbus minu emaga, kellel on põlveprotees, st seda eksamit ta ilma kõrvalise abita ei läbi :). Aga seegi punkt sai edukalt läbi.
Lennuk oli puupüsti rahvast täis ja mis veelgi hullem, käsipagasit täis. Aga kuna me viimastena ei tulnud peale, siis see meid ei morjendanud :). Lõpuks kõik sahmimised sahmitud ja teele. Esmalt Riiga. Seal vaja transfeer teha. Aega oli selleks teadaolevalt ca 35 minutit. Riias enda jõudmisega pole muret, kohvris võib tekkida, seda enam kui esimene lend peaks hilinema.
Riias maandudes tulime lennukist maha ja vaim oli valmis tormamiseks, aga selgus, et jätkulend läheb samast väravast ja sama lennukiga :). Seega kadusid minu peast igasugused muremõtted, seda enam et pool lendi oli täis noori itaalia sportlasi. Ja kõik kasutasid ju sama varianti :)
Milanos lennuk maandunud, oli vaja kohver kätte saada ning siis auto saada ja siis - seiklus võib alata.
Kohvri kätte saamisega polnud probleeme, see lihtsalt võttis pisut aega. Auto üles leidmine ei võtnud ka märkimisväärselt aega. Meie truuks teensriks sellel nädalal on Audi A3. Pole sellisega enne sõitnudki. Auto nagu auto ikka, aga oma kullakesega võrreldes on ta pisut pikaldase mõtlemisega, mis puudutab kohalt kiirendamist. Aga sellega tuleb esiti arvestada ja siis harjub :).
Lõbus lugu autoga muidugi kah. Sellel autol kohe kaasa ehitatud gps. No ja puutetundlik see polnud. Võttis esmalt aega, et aru saada, kuidas toimib ja mismoodi ta endaga koostööle allutada. :). Sain esmasensihi mõningase pusimise peale sisse ja teele. Kuna see asi üritas mind aga lennujaama teise terminali suunata, siis tundus, et meil on jama.
Tegin peatuse ühes tanklas ( sest tee ääres pole see ju võimalik), et leida Lonniga ( hellitusnimi gepsule, mis tegelikult pärineb juba mõned aastad tagasi USA reisilt) ühine keel :). Pusisin ja pusisin, tundsin, et pisut hakkas pulss kiiremini lööma. Krt, aga kuidagi peab selle asja ju normaalselt toimima saama!
Lõpuks tundus, et sain oma blondihetkest ka üle, st leppisin Lonniga ära ja otsustasime sõpradeks saada. Lodoan, et ma teda kohtlen kogu nädala jooksul kohtlen hästi, siis võin sama vastu oodata :)
Meie esimene siht monza koos oma vahva atraktsiooniga, Autodromo. St F1 võistluspaik. Koos pisikese ekslemisega, mis oli tingitud tee kellaajalisest lahtiolemisest, jõudsime kohale. Park on külastajatele lahti. Aga kohe, mis silma hakkas, oli kogu itaalia keelne materjal. Inglise keeles ei hakanud silma sisuliselt mitte midagi. Sisuliselt, mitte miskit ei hakanud silma!
Väravas üks noorsand siiski paar sõna arusaadavat keelt tonkas ning uurmisretkele suundusimegi. Esmalt infopunkti, kus tütarlaps meid pisut suunas ja juhatas. Kondasime ringi, vaatasime tribüünidelt rada. Mingid kurvid tunduvad ikka päris kitsad olevat. Kuidas need kiired nooled sinna ära mahuvad on täitsa müstika. Telekast muidugi ei tundu väga hull. Vaikselt olid hakanud juba ettevalmistustööd, kuna septembri esimesel nädalavahetusel toimub F1 etapp. Stardi-finiši ala ka üle vaadatud, oli aeg edasi suunduda. Tribüünil olles hakkas silma rajal kihutav auto, kiri DOCTOR küljel. Loomulikult ei arendanud see Jaguar vormelitega sarnast kiirust, kuid siiski. No mis te arvate, kas mul tekkis tahtmine sõitma minna? Tekkis ja kuidas veel. Minu õnnetuseks olime saabunud nii hilja, et täna see enam polnud võimalik. Nuuks :(.
See tallide kompleks on ikka suur ja võimas. Ma vaimusilmas kujutan seda nädalavahetust ette, milline elu ja melu seal on. Aga ehk kunagi siis saab planeerida ennast seda vaatama? Ei pea see tingimata Monzas juhtuma, etappe ja radu palju. Huvitav on muidugi see, et aastad tagasi Monacos sattusime ka F1 rajale, aga seal peale teadmise ei tekkinud miskit tunnet. Ehk selle pärast, et see on tänav ja ainult võistluste ajaks pannakse see krempel korda. Ei tea.
Kell oli juba 6, seega otsustasime võtta suuna öömajale ning kui see leitud, siis ülesandeks midagi hamba alla saada.
Meieöömaja peaks olema nn, talumajapidamine ja see kohe nii vaikne, et Lonni jäi selle tuvastamisega hätta. Sisestasin täpsed koordinaadid, mille peale Lonni teatas, et selline adressaat jääb väljapoole tema arusaamu. Selle asemel juhatas meid ühe kämpingutaolise koha juurde. No mis siis ikka, ronisin autost välja lootuses, et ehk keegi oskab juhatada (arusaadavas keeles). Väravas olnud vanem proua suutis arusaadavaks teha, et tagasi teele suundudes vaja Paremale pöörata, siis 500m pärast taas paremale pöörata. Ja umbes km kaugusel pidavat meie tänane kodu olema.
Otsingud algasid. Pöörasin paremale ja sõitsin, tundus, et rohkem, kui 500m ja siis joudsin suurema tee peale ning seejärel tekkis tunne, et ehk peaks tagasi keerama, sestseda maad pisut palju selja taha juba jäänud. Tegime siis ühe totaalselt songermaa lõigu ja see tee muutus juba täiesti kitserajaks, seega ots ümber ning taas selle suurema tee poole ja seekord ka peale. Keerasin siis veelkord paremale nagu oli juhatatud. Hetke sõitu ja juba nägin juhatavad silti meie ööbimiskoha nimega :). Kohal!
Tegin meile check-ini ja vaatasin toad üle. Meele tegi rõõmsaks asjaolu, et meil kohe ka oma restoran, seega saime õhtustada ilma taas otsingutele suundumata. Rõõmustasime oma meeli, toidu ja paari pudeli valge veiniga :). Minu hing on rahul.
Õhtu oli mõnusalt soe ja koht ise väga armas ja hubane. Seltskonna üle ei saanud ka kurta! Mida sa hing veel ihkad? Mitte miskit.
Homme uuteks seiklusteks valmis:).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar