Majaproua saabus gramm enne 9t, et meile hommikusöök valmistada. Või noh valmistamiseks on seda siin isegi raske nimetada. Serveeris. Aga hommikusöök nagu ikka, saia, kuivikuid, moosi, juustu, sinki, jogurtit. Juurde tee ja kohv.
Kui asjad koos ja arve makstus asusime teele Luigi Coppo veinimaja poole, Canellis. Kohale koos ühe pisikese tiiruga saabusime täpselt. Mull muidugi esiti tundus, et see õige koht küll olla ei saanud, sest blondiini a arvasin, et see peaks olema siiski keset uhkeid viinamarjavälju, aga võta näpust. See, et tegemist oli ettevõtte kohaga, polnud arusaamatust, aga arvasin, et see oli ainult kontor ja kogi see veininduse ilu on mujul, aga nagu juba mainisin, siis eksisin.
Sees võttis meid vastu peaaegu puukeelne noo itaallane, kes siiski nii palju tonkas ja sai aru, et leidis meie reserveeringu ning palus natuke oodata.
Ooteruumis oli suur kapp koos Coppo veinimaja toodangu näidistega. Juba ma olin nagu laps kommipoes :). Tahan seda ja seda ja seda kaaa!! Peatselt saabus itaallse kohta tavatult suur (ma ei pea siin paksust simas) daa, kes hiljem selgus, ikka nii itaallanna polnudki :) tegemist sakslannaga, kes teeb seal lihtsalt inglise ja saksa keelseid tuure veinimajades.
Meiega koos olid tuuril ka hollandlastest veinimüüjad, kes hukjem ka pisukese ebameeldiva seiga põhjustasid, tahtmatusega tuuri eest mitte maksta :(. Jäi pisut s... mekk manu.
Aga esimesena pakuti meile spumante vahuveini, mmm. Õrn mull, mahe, kuiv, suurepärane lõhnabukett. Edasi juhatati meid läbi erinevate saalide, kus võis näha veinide valmistamise erinevaid etappe.
Coppo veini aja asutati 1892. Täna peavad seda 4 Coppo venda ja 2 poega. Kunagi sai alguse tegelikult sellest, et üks vaarisadest abiellus tütarlapsega, kelle isateist põlve oli veinimeister. Täna veinimaja keskendub eelkõige veini kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Ja nii võib juhtuda sisse aastaid, kus tünnidesse suurt midagi panna polegi. Viinamarju valitakse esimest korda juba paar nädalat enne korjamist ja siis taas pärast korjamist, sest mitte kõik marjad ei sobi patta panna. Coppo veinimaja toodab nii vahuveine, mille valmistamismetoodika on sisuliselt sama Chmpange'ga ( võibolla ainult see et toodetakse ainult ühe aasta marjagest erinevalt Prantsusmaa kuulsast keelekastest), lisaks veel punast veini ja näpuotsaga valget ning dessertveini.
Kuna värsket laari pole veel ju käima pandud, st marjade korjamine algab alles augusti lõpus, septembris ja siis hakkab seal e eriti kiire ja huvitav aeg pihta. Praegu aga on tehtud suured ettevalmistused peatselt algavaks ralliks. Siiski oli näha veel eelmiste perioodide veinide laagerdumist, sest nt vahuvein sõltuvalt aastast ja lõpptoodangust valmib 12-60 kuud. Ja eriti hinnalised veelgi kauem. ( meie degusteerisime 2007a. vahuveini) aga valmimas olid veel ka 2002a. vein. Oma tiirul veinimajas piilusime ka sisse keldritesse, kus on aastaringselt 12-15 kraadi ja kus vein vaatides fermenteerub ( vist ikka on selline tegusõna olemas). Samuti ka vahuvein, mida fermenteeritakse lausa 2 korda ning siis enna lõplikku korki ist veel sisse jäänud sade saadakse kätte pudelikaelu külmutades.
Jalutuskäigul sattusime ka vaadi juurde, mille mahutuvus on 3000l. Jeesas, ise tundsid selle kõrval nagu päkapikk :). Coppo veinimaja toodab ka Barolo veini, mis on tegelikult sellinekohalik ühing, kes oma toodangut brändinud ning tänu sellele ka hinnalisem. Meie giid, proua Elise, rääkis loo, kuidas samast viinamarjast toodetakse Barolot ( mis tegelikkuses pole siis viinamarjasort, vaid piirkond ja veinikommuun) ja meeter sellest kommuuni piirist teisel pool Nebiolot. Ja veini kavliteet on samaväärne, kuid hinnavahe sisuliselt 2-3 kordne :).
Lisaks saime üle vaadata ka need hoidlad, kus juba pudelites teisel fermenteerimisel olevad vahuveinipudeid on. Samuti kuulsime, et esialgu on pudelid täiesti horisontaalis hoiustamisel ja valmimise käigus neid üha rohkem vertikaali pannakse, kaelad allpool. Siis iga natukese aja tagant õige tsutike keeratakse. Lõpuks on pudelitel põhjad täiesti püsti.
Sisuliselt ei kontrollita üle mitte partiid, vaid iga pudel, et tagada selle kvaliteet ning välistada, et midagi võiks majast välja minna, mille kvaliteet on kahtlane.
Ja siis degusteerimisele. Jeee. Esmalt üks kerge ja noor Chardonney, oli kah, kuid ei miskit erilist. Siis vahuvein 2007 aastast, brut. See oli täiesti minu tassike teed :). Seejärel punane, Camu du Rouss. Oli taas minu vein, kuid mitte siiski minu tavapärane eelistus. No tõesti oli hea. Lõpetuseks dessertvein, urr. Selle veini sihtgrupp on küll kuskil mujal ja keegi teine :). Nii tore oli vaadata, kuidas giid pidevalt Kaariniga suhtles ja küsis, milline vein talle meeldis ja võrdles ning kohati ennustada püüdis :). Olgu öeldud, et Lapsevanema luba veini degusteerimiseks on mul täiesti olemas - kirjalikult :D.
Veini mekkimise kõrvale ka näks head parmesani ja mis sa hing veel ihkad?!
Kuna mul tekkis kaks lemmikut, siis ei saanud ma ju kahkuda ilma pisikeste ostudeta :)
Kuna veinist polnud meil veel küll, siis võtsime suuna Barolosse, kus on olemas veini muuseum. Seal siis vaatasime üle ajaloo veini sünniloo ja uudistasime ringi. Igati lahe väljapanek oli tehtud. Lihtsaid ja lahedaid lahendusi. Küla vahel kõndides, sisuliselt iga uks mõne veinimaja esindus või siis restoran, veinibaar.
Meil päeva selleks hetkeks veinist juba küll, või noh enamusel seltskonnast. Mina oleksin muidugi võinud jätkata lõpmatult vist :). Aga järgmiseks korraks peab ka miskit jääma :).
Teede ääres on siin loomulikult massiliselt viinamarja istandusi, aga samuti pähklisalusid ja ka päevalillede põlde. Maisi on ka aga vähem, kui seda oli põhja pool. Ja loomilikult tornidena teede ääres kasvavad küpressid.
Teekonda jätkates võtsime sihiks Bossea koopad. See oli meie teine lahkarvamus Lonniga, sest ta lihtsalt keeldus aru saamast, kuhu tahtsime minna. Aga nii kergesti ju alla ka ei saa anda. Seega palusin Lonnil meid viia ühte lähedalasuvasse linna ning seejärel poolel teel muutsime oma soovi ning palusime ennast teise linna viia ja siis, näitas viit ise juba koopaid. Saabusime pärast pikka mägede vahel keerlemist koobaste juurde. Seal toimusid ainult giidiga tuurid, seega ise uudistada me ei saanud.
Küsisin esmalt, et kaua see tuur aega võtab ning palju astmeid ka koopas on. Vastuseks oli, et tund ja sees on 1300 astet. Seega oli selge, et ema-isa ei tule kaasa. Küsimus oli selles, et kas mina ja Kaarin läheme. Ringi alguseni oli jäänud gramm vähem kui 20 minutit. Kuna pidi tund kukuma, siis otsustasime sisse minna, kuna olime juba kohale sõitnud :).
Taas oli tuur ainult itaalia keelne. No aga seal nii palju vaadata, et pole hullu - või vähemasti nii ma arvasin. Esialgu oligi ok. Koobas oli muidgi võimas. Stalaktiite täis, väiksemaid ja suuremaid. Võimas. Kaarinil hakkas varsti jahe. Ma siis soojendasin ta käsi, iga peatuspausi ajal. Neid oli palju. Lõpuks tuli välja, et see tuur kestis 2 tundi, seega saime sealt alles ca pool 8 liikuma ja olin lubanud, et me ca 8ks jõuame. Ahahahaa. Üle 2 tunni sõita meie tänasesse ööbimiskohta. (Üle 300 km). Seega teele. Esmalt kruvisime taas mägede vahel, enne kui saime kiirele trassile ja normaalselt liikuma. Kiire paan on siin ikka kilomeetrite kaupa tunneleid. Tekkis tunne, et sõidadki piki mäestikku :). Aga see oli nii äge. Mul oli muidugi pisut kahju oma passasiiridest, kes pidid autos ennast niimoodi kangeks istume, kuid elasime kõik kenasti üle.
Loomulikult oli kottpime, kui kohale jõudsime oma uude kodusse Villa La Salute, Montecatini Terme. Olin teel olles juba ette helistanud ning vabandanud, et saabume hiljem kui olin seda arvestanud ja lubanud. Saabusime kell10 õhtul. Vaatasin valdused üle, võtsime asjad autost kui olime selle parkinud.täna on esimene kord, kuk auto pole päris maja kõrval, vaid on 150m jalutada. Asjad toas, ajasin meid veel linna, et miskit hamba alla saada. Kodust paari minuti kaugusel taas üks pizzeria :), mis ka meie õnneks veel viimast veerand tundi ka lahti. Nii sõime taas pizzat :). Ja taas maitses hästi. Samas võrreldes seda eilsega, meie arvamused juba lahknesid ( kumb parem) :).
Ja nüüd tuttu.
Head, ööd Itaalia!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar