Iraan P10: Võtame viimast

Hommikul on ametlik äratus kell 8, tegelikkuses kihiseb maja juba oluliselt varem. 

Kes käib 6 ajal jalutusringil, kes 7 paiku. 

Hommikused protseduurid edenevad kiiremini kui õhtused. Veel viimased pakkimised ja oleme valmis hommikusöögiks. Hommikusöögilaud on täna hommikul rikkalik: laual on tomatit, kurki, keedumuna, juustu (mitut sorti), džemmi ja muidugi leib. Seekord on leib erinev sellest, millega oleme mägedes pidanud hakkama saama. Kõrvale traditsiooniliselt tass või paas teed ning olemegi korralikult täis tangitud. Viimased pakkimised ja linna peale laiama. 

Esimesena viib majaperemees meid oma riisipõlluga tutvuma. Saame päris põhjaliku ülevaate sellest, kuidas riisi kasvatatakse, sh istutatakse kuni lõikuse ja kuivatamsieni välja. Sinne riis on suurepärase maitsega, peene pika teraga ja sõmer. Iraanis kasvatatavat riisi loetakse üheks maailma parimaks. Siinjuues kirjutan selleleäitele 2 käega alla, kuigi väite tõesust ei tea kontrollida 🙂. Istutamise ootel riisipõllul pn koha sissevõtnud konnapopoulatsioon. Mõned rahulikult krooksumas, teised pisult agressiivselt endast märku andmas ning tervituseks sirutatud heinakõrt hammustamas ja mõned iomselt ootamas, et nägus printsessneid suudlema tuleks, et siis hurmurist printsiks muutuda. 

Jalutame kodukvartalis edasi ning saame ülevaate, kuidas Kaspia äärsed piirkonnad on arenenud, sh kuidas elanikkond on palju ja kiiresti kasvanud, et inimeste ukse all olevad põllulapid on paljuski ehitistega tänaseks kattunud.  Meie silma ette satuvad mitmed tsitruseliste aiad, kui ka kiivipuud. Nii olemegi tagasi ringiga kodus, kus meile on järele tulmud buss, et jätkata oma ringi linnas.

Edasi viib meie tee ühe kena noore kunstnikupreili juurde. Saame ülevaate tehnikast, mida keraamikakunstnik kautab ja kuidas tema tööd valmivad. Uudistame aga ringi ja tutvume taiestega. Minu tähelepanu tõmbavad endale savist kummalised loomad, mis peagi selgub, osutuvad veinikannudeks (siis kui siin veel oli lubatud veinijoomine). Selles nõus olla vein ka kenasti jahe püsinud, aga nõu ise oli muidugi selline kahe käega tõstmiseks 😮. Külastuse lõpetuseks veel ühine fotosessioon ja taas bussi, et edasi sõita järgmisse kunstisaali. 

Järgmise poe kohta saame sellise toreda info, et seda peavad kohalikud naised, kes teevad käsitööd ja siis ise müüvad ühiselt, seega aitavad oma kogukonda. Igati tore tegevus. Kui mul puudus enne igasugune soov osta mingi savist plaadike, siis siin on olemas ja juba nõusid, kotte, ehteid.  Minu pilk jääb pidama ühele sinisele, kullatud taldrikule, mille otsustan endale koju viia. Mõte tore küll ja tasumise hetk möödub samuti suuremate pingutusteta, kuid taldriku pakendamine osutub ikka pea et ületamatuks ülesandeks poes olevale daamile. No ei ole ilmselt multitaasking loodud ka pärslannadele. Seda veel eriti minupuhul, kelle kannatlikkus on nr10 niidi paksune. Kõik teised juba ammu väljas ootamas, mina ikka jalalt-jalale tammumas. Lõpuks saab minu taldrik ka siiski paberisse ja kenasse kinkekotti. Bussi ja edasi. Lehvitame veel lahkudes  meile järgnenud (esimesest kunstikojast) kunštnikupreilile ja läinud me olemegi.

Meie järgmine ja äkitsi tänase päeva ainus tellitud peatus on pähklipoes. Oh, siit võiks tassida ja tassida ja tassida. Oravad ilmselt oleks täielikus pähklitaevas, kui siia sisse saaksid 😊. Mina kannan välja kreekapähkleid ja heledaid väikseid rosinaid ning natuke ka kommi. Varasemalt on kollektsioonis juba ootel kuivatatud viigimarjad ning pistaatsiapähklid. Ahjaa, kõige krooniks muidugi paar karpi datleid, mmmm. Huvitav, mitu kilo minu suur seljakott kaalus selle 10 päeva jooksul kaalus juurde võtab? 🤓

Vurame edasi. Meie järgmiseks sihiks on kohalik turg. Tuleb tõdeda, et see ülearu liigirikasküll pole. Siiski-siiski, minu juurde leiab tee karp oliive. No meid ootab ju prognoosimatu teekond Teherani veel ees ja küll me sellel reisil siis miskit nosida jõuame 🙂. 

Jätkame oma jalutuskäiku pärast turuga lõpetamist. Suuri ja erilisi väärtuseid siin pole ja ühel hetkel avastame ennast turnimas veepiiril, suurte kivide vahel ja otsas 🙄. Nii mõnedki linnasussid saavad selles pisut räpases vees märjaks. Mina saan hakkama ainult pisut märgade püksisäärtega, papud näpu otsas jäävad kuivaks. Üleliia hästi ma muidugi aru ei saa, miks me siin turnima peame, aga arvamus on, et meie võõrustajate arvates pole me varem merd näinud. No igal juhul on see ka nüüd tehtud ning tõmbame oma linnatuurile joone alla.

Enne veel kui Teherani poole hakkame vurama, ootab meid kodus lõuna. Seekord on karpi pandud riisi kõrvale kanakints. Ports on suur ja nii kipub hulk toitu üle jääma. 

Mehed pakivad pagasit bussi. See on täna päris täppisteadus, sest ruumi selels bussis ülearupalju pole. No õppinud mehed, head riistad ... 

jätame pererahva ning jeebuga meid mägedes saatnud Aliga hüvasti ning ongi aeg hakata liikuma Teherani poole. Kui palju see aega võtab, pole meil hetkel veel mingisugust aimdust. Teame ainult, et siin on nädalavahetuse lõpp ja paljud inimesed on teel nädalalõppu veetmast tagasi Teherani. Seega saab huvitav olema. Räägitakse 5 kuni x-tunnini 😮. Esiti liigume päris kenasti, aga ühel hetkel paistab ees olevat ummik. Tasapisi see siiski nagu liigub, aga seda just senikaua, kuni üldse enam ei liigu. Cm ja jälle seisame. Küll aga pakume suurt huvi ja palju lõbu meiega koos ummikus istuvatele kohalikele. Kes arglikult piilub, kes lehvitab, kes näitab näpuga. Mõnes autos tümpsub musa ja reisijad ise laulavad ja tantsivad, meeleolu ei paista vaatamata seisvale autodevoolule kuidagi langevat.  Varsti selgub ka ummiku põhjus. Nimelt see 4-6 rivis autodemass peab peatselt 1-le rajale paigutuma. Mõned autojuhid arvavad, et kõnniteed pidi kulgeb kiiremini, no ja eks mõni nahhaal kulgeb ka 😳. 

Nii oleme kulutanud jupi üle tunni vähema kui kilomeetri läbimiseks. Lõpuks saame siiski ennast sellele ühele rajale ära paigutatud ning liigume. Aeglaselt jätkuvalt, kuid liigume. Pähe tekib küsimus, et kui sellises tempos Teherani välja peame venima, kas siis lennukile ka jõuame 😳. Mõnede kilomeetrite pärast hakkab autodevool meist mööduma. Silmad tardunud, jälgin huviga, et millal siis vastutulevate autodega eksesse juhtuma hakkab. Aga ei miskit... Taas saabub varsti valgus - nädalavahetuse lõpul on nimelt vastasssuund suletud, seega muidu 2-suunaline tee on täna 2-realine Teherani kulgev tee. Kiirus on küll kasvanud, kuid kuna siksakitame mägedes, siis pole tegemist ikkagi siledamaa kiirtee kiirusega. 

Lõpuks hakkab siiski ka taguots juba kurjustama ja nõudma puhkepausi. Peagi saame oma kangeid konte sirutada. Teeme tee- ja arbuusipeatuse. Lahe on vaadata, kuidas seltskond valdavalt naudib teed püsti seistes, kuigi nii lauad kui toolid on olemas 🙂. Arbuus maitseb tõeliselt hästi! Arbuusi oleme ise kaasa toonud Kaspia äärest. 

Kõige krooniks lubame endale veel jäätise. Ja siis on aeg edasi liikuda. Vahepeal on väljas juba pimedaks läinud. Siinne maa on rikas, ei mingit kahtlust. Maantee on valgustatud, iga viimne kui kurv on valge, sirgetel siiski mõni pimedam lõik küll tuleb ette. 

Oleme jõudnud kiirteele, seega on Teheran lähenemas. Vurame pikalt, enne kui tegelikult linna saabume. Jõuame oma juba tuttavasse hotelli gramm enne südaööd. Teeme check-ini ja tassime kodinad tuppa.  Kiire dušš ja taas koti ringi pakkimine. Kott mahult nagu polegi suurt kasvanud, kuid kaales on teine siiski tublisti juurde võtnud. Kõik vajalikud toimingud tehtud, suundub hotelli fuajeesse. Voodi lähedale keeldun minemast, sest muidu on langemine kohene ja siis selle vähema kui tunni pärast jalgele saamine keeruline. Vahetan oma viimased paar miljonit mõnede rahvusvaheliselt tunnustatud tugrikute vastu ja kirjutan pisut. 

Kell on saanud 1 ja mõned kopikad pealegi ja seltskond kenasti juba koguned koos kodinatega. Sõit koju võib alata.

Need 10 päeva on olnud täis üllatusi ja totaalselt silmi avav. Kui sõbralikud on inimesed, siiralt sõbralikud. Kui turvaliselt ma ennast siin tunnen. Kui palju  ilusat loodust siin on ja kui erinevat. 

Toit on neil maitsev ja ilmselt suhteliselt tervislik veel seejuures. Kohalikud naised on tõsised kaunitarid, kuigi kasutavad seejuures ebamõistlikult palju meiki. 

Sügav kummardus, Iraan, ilusate mälestuste eest! 😊

Iraan P9: Iga matk saab kord otsa...

Hommikul ärkan mõnusa killa-kolla kella peale. Nimelt möödub meie laagrist lamba- (või siis kitse, läbi telgi ei näe nii täpselt 🤓) kari.  Täna öine suurim rõõm on see, et ei olnud külm!! Öösel isegi sahmisin pikad püksid sooja pesu oealt minema.  Kehvem lugu muidugi selles, et ega tormituuled magada ikkagi suurt ei lasknud. Sellist maru pole mu silmad telkides varem kohanud.

Asjad koos, ootab meie õhtuses lounge's mõnus hommikusöök. Teevesi juba keeb, laual on mitut sorti juustu, moos ja tomatit. Tomat justkui aurustub laualt 😃. Luban endale lausa luksust ja mekutan tomati ja juustuga, leiba enam ei taha. Kõrvale paar kruusi teed ja matkaks valmis.

Kui hommikul käisin kutsele vastamas, avastasin, et saan isegi kükitada. Seega ei mingit kõhklemist ja täna matkarajale, rohkemat võimalust ju ei anta selle reisi jooksul.

Laagris kulub enne rajale suundumist oluliselt aega, sest auto on vaja ju peensusteni ära pakkida. Lõpuks saame siiski liikuma. Täna jaguneme esmalt kahte gruppi, hiljem küll saame kokku ja jätkame kõik koos. Jagunemine on tingitud radade raskusest. Mõned mehed ja üks vapper naine suunduvad raskemale rajale, meie ülejäänud kergemale. Põhiline vahe on selles, et raskemal rajal väidetavalt on üks kosk 1,5-2m lai, mida vaja ületada. Kui see kehvasti läheb, siis on veevool väga kiire ja seejärel 30m langusega kosk... 

Kergem rada alla pole midagi kerge. Suhteliselt püstloodis teine ja peenikest lahtist kruusasegust klibu. Ja kui bobi sõidad siis rada on pikk 😉. Võtame rahulikult ja ettevaatlikult. Kogenenumad matkamehed lahkesti juhendavad minusugust esmakursuslast, kuidas lihtsamalt ja ohutumalt mäest laskuda. Seda just selles osas, kuidas jalg maha panna, kui pikka või lühikest sammu võtta, kui kiiresti astuda. Kummardus härrased, elu palju lihtsam ja laskumine ohutum. 

Pärast mõningat ukerdamist, oleme teise pundiga kohtumispaigas. Edasi jätkame laskumist kõik koos. Täna läbime plaani järgi 5 küla oma rännakul. Läbime lõike järsemaid ja laugemaid, teekond läheb vaat et tantsides ja lauldes 🙂. Saabume esimesse külla ja siis teise külla. Kahe küla vahepeal jääb teele meile veel üks majapidamine, kus saame lahkesti hetke ringi piiluda. Nii on võimalus heita pilk pisikese

E köögile, kus samas kogu vajalik olemas. Kõrval kohe aida moodi ruumike. Selleks, et järgmisse ruumi  jõuda, peame ületama psisikese ojakese ja tegelikult on kogu olemine kitsavõitu, st igapäevaseks elamiseks omajagu huvitav. Aga ruumis, kuhu järgmisena jõuame, tehakse ettevalmistusi kohaliku leiva küpsetammiseks. Igal juhul on kogu ruum paksult suitsu täis ja suurt sisse tegelikult ei näeg, väljaarvayud nõgised seinad, muldpõrand, palju suitsu ja oksaragu, millega siis eeldatavasti tuld tehakse. Päris pere eluruume me siiski ei näe. 

Jätkame oma teekonda. Vaated on jätkuvalt imelised. Ühel hetkel saame või aluse taas ühikesest kuid sisuliselt püstloodis  ukist alla ronida. Rada nii edasi siiski ei lähe, vaid avaneb üks miljonist imeline vaade siin mäestikus. Vahin suu pisut justkui töllakil taas minu ees avanevat maalilist vaadet, mille keskseteks tegelasteks kaks koske. Sekundeerimas neile imeilusad mäenõlvad. No rohkemat ei oska tahta. Vanarahvas ütleb küll, et pill tuleb pika ilu peale, kuid siinjuures ma sellele tarkuseterale alla kirjutada ei saa. 

Turnime sellest seinast tagasi üles ja järkame rajal. Tuleb tõdeda, et edasi marssimisel tuleb ikka pidevalt pilk maas hoida, sest ringi vahtides ja ennast unustades on kerge bobi sõita ua sellel võivad fataalsed tagajärjed olla. Aga mitut hed korraga ju ei saa. Vahepeal tuleb lihtsalt psikiesi seisakuid teha. Varsti hakkab paistma teine küla, mis on kummaline sümbioos uuest ja vanast ehituskunstist Iraani külades. Vanad käepärastest vahenditest ( loe: külas leiduv pinnase materjal, st savi) ja kõrval uued heledad majad värviliste katustega. Liigume läbi küla ja ikka ja jälle hõikame siia-sinna Salam, st tervitame  viisakalt kohalikke. Iraani kombekohaselt mehi tervitatakse kättpidi, naisi reeglina mitte. 

Küla lõpus ootab meid taas tagasihoidlik sein alla. Uhh, kas sellest ka tegelikult ka alla saab!? Tagantjärele saab öelda, et saab küll. Esiti eriti vaevaliselt, kuid siis juba meelde tuletades tarkade meeste õpetusi - varbad enne kanda maha ja kiirete ja hästi lühikeste sammudega edasi. Jõe ääres kohal 🙂. Ületame silla ja siis ootab ees turnimist taas kõrguste poole ja sedaa nii pikalt kui silm ulatab haarama. No ega nüüd pole püssi põõsasse visata, seega tuleb edasi turnida. Tõus on küll kenake, kuid mitte oäris püsti ees, seega koos pisikeste pausidega kenasti võetav. Auruvedur taas täistuuridega töögeja puhinal edasi. 

Teeme siin-seal pause ja muudkui tõuseme. Ja siis on suurem tõis otsas ning edasi läheb rada vaikselt lainetades. Rõõm on edasi rühkida. Lühikest hetke enne komandat küla laskume taas jõe äärde. Viimane ots laskumist on päris turnimine, aga saame hakkama. Jõe ääres pisuke paus ning edasi. No ja muidugi jälle tõusu. See kurjam tõmbab mul ikka hinge kinni 🙄. Aga nii juhtub kui võhmaga viletsad lood. Külla me siiski jõuame. Küla ise on muidugi ka hullu tõusu külje peal. Täna on meil olnud veevarudega haprasti. Mina ise ei kurda, sest oma lutipudel oli hommikul peaaegu täis, kuid paljudel varud ikka täiesti otsas. Küla hakul täidame oma varusid. Selgub, et ka mina olen just välja imenud viimase tilge eluvett oma camelbagist. No nüüd teine taas täidetud ja elu taas lill. 

Küla lõpus selgub, et rohkem külasid me siiski ei valluta täna, st saame teha lõunapausi ja kellel siis soovi saaks. Veell 4km üks ots edasi ja samapalju tagasi rühkida, enne kui buss meid üles korjaks. Entusiaste, kes tahaksid veel lisateekonda ette võtta ei paista. Nagu üks mees otsustab pika lõuna teha.

Aga taas teeb keegi muudatuse meie plaanidesse ja tahtmistesse. Nimelt ei saa buss mingit teelõiku läbida ning nii sünnib plaan edasi astuda järgmisse külla, seal olevat pood ja meie lõuna ning seejärel teed pidi 3-4km alla bussile  vastu. No mis seal siis ikka. Ühel hetkel selgub, et järgmise küla valluta,ise ainus eesmärk on suitsetajate otsalõppenud varusid asendada. Ilmselt kostub protesti ja mitte ainult minu suust. Tulemusena võtame enne küla puudevilus kohad sisse, et lõuna teha. Toit söödud, saame niisama lebotada. Vilus puhub päris kuri tuuleke, seega tuleb taas ennast päikese kätte vedada. Jutustame niisama ja naudi e oma hingetõmbepausi. Mõni aeg hiljem ilmub ka meie jeebu välja. Tund aega on veel bussini, seega asume teed pidi bussile vastu tatsama. 

Lõppeks vurab meile vastu valge väike bussike, kiiresti on meile selge, et see ongi meie transport. Esiti vurab see meist mööda, aga ainult selleks et rivi viimane saba peale korjata ja siis ülejäänud, kes kuskil eespool juba on.

Bussiga mägedest välja loksudes katsun ära arvata, kus need läbimatud kohad olid, miks pidime meie bussile vastu astuma, kuid peagi selge, et tegelikkuses lihtsalt tegime aega parajaks 😃. No üle külje see viimane jalutuskäik igal juhul ei jookse. 

Meid ootab ees käik Kaspia äärde. Mägedest välja sõitmine ja oma peatuspaika saabumine võtab 2 tundi. Meie teekonnal on suured võimsad teeehitustööd käimas. Olemasoleva kitseraja asemel eritatakse korralikku tunnelite ja kõvakattega teed. Silmi rõõmustavad teed palustavad kaljud ning meid saatev jõgi.  

Mida rohkem mägedest välja jõuame, seda rohkem hakkavad silma piknikuliste hordid, kes on linnast välja sõitnud, et nädalavahetust veeta. Just, nädalavahtus on siin N-R. Aga kohad, kud iraanlased piknikku peavad, eestlased vist mitte kunagi ei teeks. Piisavaks põhjuseks on juba suure maantee äär koos lõputu liiklusega. Lisaks on seltskonnad sisuliselt üksteise kandadel kohad sisse võtnud, justkui Pärnu rannaliival sellel harval suurepärase suveilmaga 😊. 

Mäed kaovad tasahilju vaateväljast ning siis sootuks. Juba tahaks tagasi, kuigi alles ma olin mõttes ennast kirunud, kui üles turnisin ja hing tundus nr 10 niidiga kaelas olevat 😃. 

Lõpuks jõuame kohale. Meie päralt on kodumajutuse 3 tuba. Seega saame taas jaguneda paaride, tüdrukute ja poistetoaks. No ja kõik ikka veel ei mahu voodisse. Mina võtan täiesti vabatahtlikukt koha põrandal sisse. Anus soov on teki all magada, mitte magamiskotti ronida.

Meie palju suurem väljakutse on 1 dušš, muda kasutada saame ja arvesrades, et kaduda tahab ennast 15 põrsapoega, kes pole pesnud päevade viisi, siis see saab huvitav olema. Käin siis ettepaneku välja, et oaarid koos pesema ja siis ülejäänud, sis oeaks ikkagi mõistliku ajaga valmus saama 😊. Au tuleb meile anda, olemegi toimetamas päris operatiivselt ja enda kasimiseks ei kulugi valgusaastaid. Fantastiline ☺️!

Valmis õhtusöögile suunduma, kuud enne veel võtab majaperemees meid sappa ning teeme tiiru tänase kodu naabruses. Iraanlastel on kombeks oma kodule vägeva väravad panna, olgu koduks siis hütilaadne ehitus või korralik villa. Jalutame mööda kohalikust surnuaiast, kuid seda ääristavast tihedast hekist suurt midagi läbi muidugi näha pole. Muid unustamatuid vaatamisväärsuseid meie teele ei jää. 

Seame ennast restoranis sisse ja tellime omad söögid-joogid. Sellest mägedes toimunud saiadieedist on ikka suhteliselt küll, seega kauale kantud sai jääb meist puutumata. Küll aga kantakse ette meile kauss supiga ning kohalik jogurt värske kurgi ja koriandriga. Kohalik jogurt meenutab kangest meie hapukoort, kuid on hapum kui meie kodune toode. Põhiroaks tellin endale kala. Nämm 😊. Lisaks paari oeale ka baklažaani pläusti, mis samuti mairseb hüva. Kogu oma kala ma siisi pintslisse pista ei jaksa, aga nii saavadki teised ka kalast osa. 

Pärast õhtusööki jalutame tagasi koju ning ongi aeg viimasteks ettevalmistusteks uneks. Homme ootab meid ees pisut shoppamist ja kohalikus linnas, milleks on Abbas Abad, kolamist ja siis istumisemaraton. Homseni!

Iraan P8: Viilimise päev

Hommikul peaks olema äratus kell 7:30, kuid tegelikult hakkab laager jupi varem sagima. Hommikusöögi saame taas kodus, kus meid eile õhtul kostitati. Täna hommikul on laual selline luksus nagu praetud muna. Siinne leib, mis esialgu oli nii hea, hakkab juba väsitama. Seda enam, et see kipub kuivama ja siis sööd nagu paberit. Lisaks on see saatnud meid igal söögikorral. Kuna oleme saabunud oma kohviga, siis käib ka kohvi valmistamine. Meetodiks vana hea pätikohv.

Täname lahket pererahvast, anname neile paki eestimaiseid komme ja seejärel suundume tagasi laagrisse, et oma kodinad kokku panna ning siis liikvele minna. Täna ootab meid ees kõige kõrgema punkti võtmine selle matka jooksul. Kõrguseks peaks olema 3200m . Tegemist ei ole ei Iraani ega siibse mäestiku kõrgeima tipuga. Iraani kõrgeim mägi on üle 5600m ja siin mäestikus on paar tippu 4600m ja kõrgemat. Aga mäestiku kõrguselt teine tipp on ka tehniline, st tuleks ronida 700m seina. Ni ja selleks pole mitte ainult erivarustust vaid veelgi enam erioskuseid vaja. 

Asume teele. Kuru, kuhu jõudma peame on meile kenasti näha, palistatud elektriliinidega. Olen endale hommikul juba pildi maalinud kui kurjast kollist selle tõusu, kuid tegelikkuses on tegemist vist selle matka kõige laugema tõusuga üldse. Jalg-jala ette, ikka eesmärgi poole. Vahepeal lõõtsutan ja edasi. Tõusu on täna vaja kokku võtta  500m, laagri 2800 pealt 3200le. Tunnen küll, kuidas juba eile vaevama hakanud põlv juba eriti huvitavaid tundeid tekitab. Murekorts kulmude vahel, jätkan aeglast ronimist. Spordiklubi on juba mehiselt ees. Ilm on tuuline ja suhteliselt jahe, seega ootamispausidel peab neil juba kuratlikult külm olema. 

Ootamatult saabume ühe vana karavanserai juurde. Selles sees paistavad suureed lumekuhjad. Uudistame ringi, imetleme meile avanevaid vaateid. Lummav. Tuul puhub küll jäiselt, aga pageda pole kuskile. Kui meie karavanserai ümber kolame, saabub kohale ka meie saatejeebu. Ali roolis ja kõrvalistmelt  ronib välja Ali Rasa, kes pidi meile küll laagrist lahkudes 10 minuti pärast järele silkama. 

Kuna laskumine on alati kepsudele kurnavam, siis otsustan sellest seiklusest loobuda. Uurin küll enne raske südamega Ali Rasalt, kui järsk on laskumine. Ta näitab mulle rada ja küla, kuhu jõudma peame. Kommentaar kaasa on hirmutav, st esimene poole järsk ja siis juba laugem. Aga nähes juba siinseid nurki, on mu otsus lihtsam. Autosse. 

Teised hakkavad laskuma, mina ja Ali suundume jeebus tagasi külla, kust hommikul lahkusime. Kuna meie tänane laager on lihtsalt laagriplats, siis õhtusöögi teeb meile kaasa pere, kes meid viimasel kahel toidukorralgi toitnud on. Teel alla ootame korra ühe kose juures, mis üle tee jookseb, kuid mittee selle pärast et üle ei saaks, vaid teisel pool on ennast üks auto põiki teele parkinud ning mei lihtsalt ei mahu mööda. Juht pole siiski kaugel ja ajab oma masina meil teelt eest. All külas, läheb Ali meie õhtusööki ära tooma, kuid selgub, et see pole valmis. Tuleb oodata. Mis seal siis ikka, ootame. Jään autosse ootama, Ali suundub majja. Mingil hetkel pean plaani ministeeriumit külastada ja niisama pisut ringi vaadata, kuid selgub, et sahmimisega on Ali auto uksed lukustanud 🙂. Kuna häda veel härga kaevu ei aja, siis tukastan veidi, mitte ei hakkaa aknast välja ronima. Öösel ma ju nagunii magada ei saanud, kuratlikult külm oli. Plagistasin terve öö hambaid. Meie magamiskotid olid mõeldud +4 - +8 kraadistesse oludesse. No ja telgid polnud ka kindlasti külmade olude telgid. 

Lõpuks saabub ka Ali toidupotiga. Lisaks kaasas veel mingit nodi ja kohaliku pere papi, kes samuti autosse pakitakse. Saan nüüd kiiresti ministeeriumikülastuse tehtud. Kui sõitma hakkame, teatab Ali et teised on tänases laagripaigas juba kohal. Poole tee peal mäkke, papi lahkub autost. Selgub, et ta on teel lähimasse linna matusetseremooniale ning kaaslased, kellega minema pidi polnud saabunud ning nüüd oli papi kindel, et ta maha juba jäetud oli. Tegelikkuses tema ekipaažlihtsalt hilinemas oli. 

Meie jätkasime oma teekonda. Ali rääkis mägedest ja oma eilsest matkast, mille ta ette võttis. Küsis muljeid Iraani kohta ja nii see teekond meil edenes. 

Jõudsime külla, kus meie tänane laager. Esiti sõitsime alla külla, kuid sealt saatis kohalik vanapapi meid üles, kui paisitis üks valge juskui lubjast ehitatud jurta moodi ehitus. Pöörame nina ringi ja üles. Sõidame kohale, kus eeldatavasti meie laagriplats peaks olema, kuid kedagi seal ei paista. Ronime autost välja. Mina klõpsutan pilte ja Ali üritab raadiosaatja teel ühendust saada, et küsida, kas oleme õiges kohas ja kus grupp on. Igal juhul päädib see sellega, et suundume tagasi alla külla. Ali üritab all külas turnida läbi takistusriba, mis minu arvates ei klassifitseeru küll teeks. Meie ees on pirakas kivi, millest üle jeebu ei saa ja mööda ukerdamiseks peaks jeebu sõitma umbes 30 kraadise (või isegi rohkema) kalde all. Spooky. Ja siis jooksem meile vastu kätega vehkiv ja seletav noorhärra. Tuleb välja, et me oleks sõitnud maja katusele, mis sulaselgelt autot polnud mõeldud kandma.

Ootasime mõne minuti ja siis saab saabus Ali Rasa, kes meid tuli kätt pidi laagrisse juhatama. Seega sõitsime laagriplatsile tagasi, kus enne kedagi polnud, aga nüüd sagimine käib. Jagatakse vajalik varustus laagri püstitamiseks. Iga telkkond otsib oma kohta, platsil. Plats on muidugi mõnusalt kaldu, pealegi kive täis, seega pole koha leidmine ülearu lihtne. Leian meie telgi jaoks koha ja asume telki püstitama. Tuul puhub juba päris mehiselt. Mägede tipud on paksus pilves, kardetavasti on oodata ka vihma. Poole telgi ehituse ajal hakkab juba ka tibutama, no kas tõesti!?  Õnneks see siiski jääb ainult hoiatuseks. Aga tuul siiski puhub ja teeb meie olemise keerulisemaks ja ebameeldivamaks. 

Telklaager lõpuks püsti, asume olesklema. Pikka pidu siin siiski pole, sest tuul on päris kõva ja mõned telgid teevad juba nägu, et tahavad alla anda ja annavadki. Vestluses selgub, et meiega kaasas olev tohtriproua teibub minusuguseid lombakaid. Kasutan juhust ja palun ka oma põlv kinni teioida. Äkki aitabki ja saan nii homme matkarajale suunduda, mitte autos lõpuni loksuda. Esiti on tunne hea. Põlv soojab, loodetavasti on abiks ka. 

Õnneks on selle jurtakujulise pühakoja kõrvale veel mingi poolik kuur püsti pandud. Kasutame kohe võimalust ning kolime oma laagriga sinna kuuti. Istumiseks kasutame erinevaid käepäraseid vahendeid. Kuna tee saab kohe valmis, siis teeme ühe poti taimeteed hakkama ning lõpuks saab alata Wenna juba ammu planeeritud ja välja kuulutatud luuleõhtu. Tegemist on Iraani poeedi eesti keelde tõlgitud luuleridadga, millest tänaseks eriliseks puhuks on valitud välja konkreetse teemaga seotud luuleread. Teemaks täna vein 😃. Neid värsse pole vähe. Sügav kummardus kultuurse vahepsla eest. Ahjaa, Ali (meie saatejeebu juht) rääkis sissejuhatuseks veel pikalt värsside autorist. 

Õhtusõõgiks seekord makaroniroog. Huvitav on see, kuidas nad panevad paja põhja kohaliku õhukese leiva. Veelgi parem pidi olema kiht kartulist põhja panna. Igal juhul läks selle põhja pooleldi kõrbeka kihi pärast rebimiseks 😊. Lõpetuseks veel ring teed ja ongi aeg tormi trotsides telki kobida. Loodetavasti pole täna öösel sama külm kui eile. Lootust annab asjaolu, et ööbime ca 300m madalamal.

Iraan P7: Jätkame matkaradadel

Hommikul on ametlik äratus kell 7:30, et siis 8:30 teele asuda. Tegelikult hõikab üks telefon juba pool tundi varem. No aga me ei lase ennast suurt sellest segada ja põõname veel pea pool tunnikest. Kange kuninglik kutse ei lase siiski viimase minutini põõnata. Hommikusöögi ootuses üllatab meie kunnist giid teise korruselt küsimusega, et kas hommikusöök on valmis!? Hmm, minu arusaamist pidi oleks olnud vaja temal seevälja uurida ning meile teada anda. Ahjaa, eile ennelõunal teatas mulle, et kuule sina, jine selle esimese giidi järele kõndima, siis ei oea gruppi kinni. Halloo!!! Olen just nii aeglane kui olen. Saage üle 🤓. Pealegi polnud ma just grupi pidur. Aga las see jääb, tegime noorhärrale selgeks, et ei ole kriitiline, et me kõik ühes liiguksime. 

Liigume mitmes satsis, ikka tasa ja targu. Puhisen jätkuvalt nagu auruvedur. Põlv hakkab aja edenedes natukesehaaval ennast tunda andma. Üles minna kannatab, allatulemisega võib keeruliseks minna. Aga püüan ette mitte muretseda. Tegeleme probleemiga siis kui see seinana ees püsti seisab. 

Kuni lõunani ronime suhteliselt järsku seina üles. Ja siis pisike ja oi kui magus laskumine. Mis asja veelgi ägedamaks teeb on asjaolu, et lõunapaik on kose juures. Kose juures istudes ja oma lõunat süües, on jahutussüsteem vägev. Kosest pritsib imepeenikeste piiskadena vett. Saan kasutada ka elastiku ning tõmban oma põlve kinni, ehk on parem ja seda eriti laskumisi silmas pidades. Loodame.

Pärast lõunapausi asume taas kõrguseid vallutama. Seekord on mul mitte ülearu hea olla, kergelt isegi läigib. Loen muudkui aga samme, et siis taas pisuke paus teha. 

Ühel hetkel läheb tolmune mägi äkitselt roheliseks ja  mis seal salata, minu rõõmuks ka pisut laugemaks. Koos lihtsalt rohelisega ilmuvad ka õied. Värve on erinevaid. Üks õis ilusam kui teine. Rühime edasi, nüüd grupp rohkem koos. Talla all hakkab peatselt vesiseks minema, lausa lirtsuma. 

Pisut veel ja laagris.

Tänane laager on telklaagri moodi laager 🙂.  Kõrguseks on laagril 2800 m üle merepinna. Seega on oodata juba huvitavalt jahedat ööd. Telgid tuleb meil endal üles panna. No asjatundjate käes käivad asjad ju lihtsalt ja kiiresti. Laager püsti ja siis saab sammud võtta laagri juures asuvasse shoppi 🙂. Wend on avanud arve, seega tellime endale teed ja paar julgemat kohvi, milleks on 3-1s lahustuv kohv. Putka, oi vabandust poe õrvale on seatud üles lavatsid, vaibad peal ja katuseks ja natuke nagu seinaks mingi presendimoodi ollus. Ahjaa, kõrvale võtame küpsiseid, tegelikult küll mitmeid pakke. 

Osa suundub telki siestale, kuigi seal on hetkel kuuma päikese käes juba palav. Osa seab ennast lavatsitele sisse. Välja ilmuvad kaardid ja lahti läheb turakas 5-l käel. Mul õnnestub isegi paar mängu võita ja siis õnn pöördub. No mis seal ikka, ega kogu aeg saagi ju vedada... Tuul üritab aegajalt kaasa mängida, st paneb meie kaarte tuuri, kuid ega siis pisikesed takistused tahtjaid ei sega 😊. Kasutame käepäraseid vahendeid nagu minu tahvel ja fotokas, et lehti kinni hoida. Kuna tuul tõuseb ja päike otseselt peale ei paista, siis tuleb soojemaid riideid ikkagi ka selga ajada. Tagasi kaarte mängima. Nüüd on mänguks juba valetamine. Kiunun, et ma ju ei oska valetada. Aga eks paistab... no ei oskagi ju. Alles lõpus kui selg vastu seina hakkan kasutama vassimist. Turakast seega pääsen. 

Telklaagri juures on kohalik kodu, kes meid õhtusöögiga kostitab.  Kohalikke kodusid näha  on päris ebatavaline juhus, vähemasti minul pole seni suurt õnnestunud kohalikke kodusid näha. Selles kodus võetakse meid vastu väga sõbralikult. Minu või siis õigemini meie kõigi õnneks on siin kodus olemas ka diivanid, seega pole meil vaja ilmtingimata põrandal istuda, kui õhtusööki sööme. Toit on taas maitsev ja muudkui kantakse juurde. Otsa ei paistagi tulevat. Seekord pakutakse joogiks virsikuõlut, no ja taas on vaja julgelt ettekujutlusvõimet, et selles joogis õlu ära tunda. Aga pole hullu. Tavapäraselt lõpetab meie õhtusöögi tee. Ahjaa, seekord on laual ka dessert. Tegemist on kahe kausi tarretisega. Üks apelsini ja teine vaarika. Mul toidujaks selleks ajaks otsas, kui magustoiduni jõuame, seega loobun sellest. Küll aga pistan põske tee kõrvale pakutava kommi. Täname oererahvast maitsva õhtusöögi eest ning asutame minekule. Ukse taga on meie papud keeranud ninad kodu poole ning ennast paremini ukse ette ritta sättinud. Sellepeale oskan vaid kosta, et vot siin on mida õppida. 

Tagasi laagris, väljas on juba kottpimedaks läinud. Teeme veel hambapesu ning iga roju oma telk-koju.  Homme ootab meid selle matka kõrgeim punkt. Seega vaja kenasti ennast välja puhata.