TAN-ETH P10: Kas tõesti vihmapüha? Ei, siiski mitte.

Tänaseks päevaplaani polnud. Tegemist vabakavaga. Silm läks lahti paiku pool 8. Kiire pesu ja hommikusöögile. Kuna tegemist on korraliku hotellikga, siis on ka hommikusööki valida. Erineva valmistusmeetodiga munad, st keedetust alates ja praemuna või omletiga lõpetades. Omleti puhul on lisandite valik samuti, milleks on seened, sibul, erinevad piprad, juust. Kõrvale lihaollus, milleks täna hommikul olid loomalihast pallid mõnusalt vürtsika kastmega. Siis pannkoogid, oad, puder, helbed, puuviljad jne jne.. 

Mina piirdusin omleti, pisikese jogurti ja laadungi puuviljadega. Lisaks passioonivilja mahl ja kaks kannu rohelist teed. Kuna polnud ju kuskile kiiret, vötsin rahulikult. Istusin, nosisin, lugesin ja vaatasin aknast välja. Ega mul ju veel üleliia suurt arusaama pole, kus hotell täpselt asub, või mis siin naabruses on. Tean ainult, et linnasüdames olen, muu vajab alles avastamist. Aga aega selleks on. Üleüldiselt ei tea ma Dar es Salaamist palju. Esimesel korral magasime Eretiga esimese päeva totaalselt maha, sest olime pikalt reisinud ning enne seda kodus tööga ennast ikka totaalselt rihmaks tõmmanud. Ja siis juba linnast minema. Safarilt ja Zanzibarilt tagasi saabununa meil üks õhtuke oli ja pool päevakest oli, millest päevaksese kukutasimekohalike kommide otsimisele, mis osutus peaaegu missioon impossibleeks :). 

Eelmisel aastal sai siin ainult viisa tehtud ning lennujaamast kaugemale ei saanud, sest kasutasime Dari ainult edasilendudeks.

Ehk siis sellel korral tean pisut enam, mis siin on või pole. Autoga sõites olen ma ju pisut siiski näinud. Samas äärelinnadel ja kesklinnal on kardetavasti päris suur vahe. Ülearu korralikke tänavaid ja ammugi tänavate märgistusi siin pole, kuid kui jälgid, siis silm õpisb siiski kiiresti haarama silte. 

Hotell asub sadama lähedal. Hommikusöögi toast välja vaadates näen paari suurt laeva, kraanasid ja muid sadamaehitisi. Mõlemal pool kõrval käib ehitustöö. Paremal asuv hoome on kõrguse juba saavutanud ja juba pannakse klaase paika (just, ka siin toimub klaasmajade võidupüstitamine nagu meil koduski). Vasakul pool oleb maja on alles ca 7 korruse kõrguse saavutanud ja alles kerkib. Ja siis nende vahele jääb mõningaid madalamaid maju. 

Hotell on selline tore hotell, kus reception asub 11ndal korrusel. Minu tuba on samal korrusel. Restoran-baar, välibassein, jõusaal ja businesscenter aga 9 korrusel. Seega on põhiliselt vaja liigelda 2 korruse vahel. 

Kella 10 paiku, kui oma eriti rahuliku hommikusöögi lõpetasin, tagasi tuppa. Nihverdasin miskit vannitoas peegli ees, kui järsku läks lahti jube kohin. Uurima tulles avastasin, et väljas sajab lahinal, valge sein paistab aknast. Selline vihm on siin esimene mida näen. Aga seda on väga vaja. Kõik on nii kuiv ja tolmune. 

Panin juba vaimu valmis vihmapühaks, sest taevas paistis ikka madal ja üleni hall olevat. Liiga kauaks seda rõõmu siiski ei jagunud. 15 minutit ja vihm oligi üle jäänud. Hall ja märg siiski. 

Kuna on juba nädal aega loksutud safaril, siis on tekkinud märgatav kogus musti riideid. Sest iga päev kulub vähemasti üks särk, vahest ka kaks. Vanade eestlaste joogilaulu ei saa siiski laulde, sest kolme rõivakomplekti päevas pole veel kulunud. Selge on aga see, et pesupäev on vaja korraldada. Kuna ilm oli nagu ta oli, siis polnud ennast üleliia vaja sundida, et pesupäevaga algust teha. Suureks abimeheks kodust kaasa võetud pesuseep, mis küll lõhnab kergelt tõrva või millegi muu kummalise järgi, kuid toimib juba alates sügavast nõuka ajast. 

Pesen ja pesen ja pesen ning kui lõpuks hakkab ots peale saama ja pesu kuivama saab, on kell märkamatult saanud juba üks. Pisike siesta ning siis tuvastasin, et akna taga rõdul mingi seltskond tunkedes onusid jalutab. Küll toetavad seljaga vastu akenlt küll kõnnivad mööda. Loba käib kõva saateks. Aeg-ajalt tarisid nad mingit suurt metallkolakat ühest kohast teise. Ja siis kinnitasid seda ja vastupidi. Tundus, et sellega kinnitatu ja julgestati  aknaid puhastavat tegelast või ta siis parandas seal miskit, ei näinud ma üle ääre ju, kes seal oli ja mida tegi.

Ühel hetkel said see tegevus seal siiski otsa ja vaikus saabus ja saabus ka koristaja, kes tahtis tuba kraamida. No mis mul selle vastu saaks olla. Oma vajalik kaadervärk kaenlassening bassu äärde lebosse.  Vot see on puhkus!  Ei,ei see eelnenud nädal,oli kaa puhkus ja isegi rohkem. St kui peaksin valima, kas selline lebopuhkus heas hitellis või metsikutes laagrites, kohati nigelate pesemisvõimalustega ning päevad läbi autos loksudes, siis vastus on 110%, et metsikult looduses. Andke andeks või pange pahaks, aga selle vastu ma ei saa :). 

Ilm oli selleks ajaks suhteliselt tuuline, kuid vahelduva pilvega, kord päike, siis pilv.

Nädalaga safaril olen saanud pisut värvi kehale, aga see on ikka totaalne joodikupäevitus. Mitu särki on seljas ja samuti on autos istumisest põlved ja kintsud eestpoolt saanud pisut värvi, muidu ikka totaalselt valge :) Äge :). Ehk õnnestub olukorda pisut parandada, aga pole ju eesmärk omaette.

Kui ühel hetkel nina raamatust tõstsin, hakkas juba hämaraks kiskuma, seega oli kell juba 6 tuuris õhtul. Pakkisin ennast kokku, tuppa pessu ja peatselt oligi aeg õhtusöögiks. 

Täna kostitasin ennast indiapärase kana ja naaniga (india leib), kõrvale valge vein ja elu ilus :). 

Huvitav rütm tekib siin maal olles. Õhtud on lühikesed ja hommikud varajased. Eks see tuleb ka sellest, et hommikul pool 6 läheb juba ju valgeks ja õhtul kell seitse on kottpimedus väljas. Päeva pikkus varieerub aasta jooksul pisut vähem kui tund. Tänavavalgustusega kipub olema kehvasti. Kesklinnas veel nii hull pole aga suures plaanis see lihtsalt puudub. 

Homme taas päev, ehk siis oskan juba rohkemat linnast arvata.

TAN-ETH P9: Lõputu sõitmine

Hommikul taas kiired toimetused ja asjad kokku ning autosse. Täna siis see kurvavõitu päev, kus pean lahkuma safarilt, st suunduma tahasi inimeste keksele ning ei saa enam uudistada lõputult mööda savanni ja erinevaid loomi uudistada.

Autot pakkides, olid meie naabriteks austraallased, kes liiklesid mööda Tansaaniat 2 tsikli ning mitte just üleelusuuruse jeebiga. Neil sama trass ees, st õhtuks Dari välja. Üks tsiklitest oli mingil hetkel õnnetusse sattunud, mingi veoautoga pisut jõudu katsunud. Juht ise õnneks terve, ratas oli siiski pisut kannatada saanud, kuigi liikus. Soovisime neile head teed ja asusime teele.

Ei taha minna linna. Aga no nii kurb kui see ka pole, ei saa ma siis alatiseks jääda, isegi kui tahaks. Kummaline on see, et püsimatu loomuga nagu olen väiksest peale olnud, ei tüdine autoga safaritel loksumisest vist mitte kunagi. Igal juhul pole seda veel selle kolme reisi jooksul juhtunud. 

Tänane kilometraaž on ca 500 km. Siinsetel teedel tubli tööpäeva jagu istumist. Ei ole see kulgemine siin sugugi kõige lihtsam. Tansaanias on mingi eriline suhe lamavate politseinikega, neid on siin erinevaid tüüpe ja must tuhat, igal sammul ja mitte siis ainult üks, vaid ikka mitmeid järjest. Osad on sellised, kust saad auto rappudes lihtsalt üle sõita, kuid siis on sellised mäed, millest hooga üle sõites viskaks auto ikka korralikult lendu. No ja siis veel selliseid, kuhu ajuga peale sõites käiks nina või saba mööda maad. Varsti võiksin olla igal juhul lamavate politseinike ekspert ning hakata konsultatsioone jagama, killised kõige efektiivsemad on :). 

Tee äärtes on hakanud mulle juba massiliselt silma põlenud maastikud. Tegemist pole neil mingite suurte põlengutega, vaid nüüd gramm enne vihma põletavad nad siin teadlikult maapinna klaariks, et vihma saabudes, oleks rohelisel lihtsam ja kiirem tärgata. Aga selle kuumuse ja kuivuse juures on  muidugi omaette teema, kuidas nad põletades kõike paljaks ei põleta, aga puud põõsad on väga valdavas osas kõik kenasti säilinud ja ei mingit probleemi sellega. 

Ennelõunane tee tõi meid mägedesse. Tõsine kannatus peab selleks siin olema, sest suured veoautod venivad kohati lausa kuni 20 km tunnis kiirusega ja pole lootusti, et nad kuskilt enamat suudaksid. Ühel hetkel mähedes kruvides ilmusid meile sappa  hommikul hotelli juures kohatud austraallased. Tükk aega sõitsid nad meil sabas, mööda ei kippunud. Aga üks härra oma tsiklil muutus, varsti siiski rahutuks ja nii lasime kogu selle kolmese kolonni enast lihtsalt viisakalt mööda. Lihtsalt lehvitasin neile veel enne, kui nende seljad hakkasid meist üha eemalduma. 

Ühel hetkel jäi autode tigurivi täiesti seisma. Põhjuseks oli risti keset teed olev tõstuk, mis üritas hakata teelt ja otsapidi mäenõlvast alla sõitnud veoautot välja sikutama. Liiklus seisis nii umbes pool tundi ja ega seda autot tõstuk sealt kraavist siiski kätte saanud, kuid kuna ootamas olid ka bussid ja saba oli juba muidu ka pikaks veninud, siis tõstuk loobus sikutamast ning korjas ennast kuidagi kokku. Siis sai saba liikuma, kuid isegi see oli veavaline, sest saba polnud ju normaalne saba, vaid kõik kel vähegi sentimeeter ruumi või ülbust rohkem oli oma nina teisest ikka ettepoole sättinud ja teise teekonna nii kinni pannud. Meie poolelt minna oli lihtsam, sest lisaks 2le trügivale bussile ja ühele väiksesele autole olid teised juhid kuidagi viisakamad. Pealegi olime suunaga mäest alla poole minema. Meie ansaks hädaks oli vastutuleva suuna juhid, kes olid oma järjekirra suutnud erikujundeid täis luua ning pealegi veel kitsal teel umbes kolmmes reas seista. No ja siis  olid nad ju ka veel vahed kinnis sõitnud ning kui siis said liikuma, käis totaalne hullumaja, et kohalt saada nii, et mitte teisi veel ära retsida ning mitte kellelegi selga vajuda, siis käis üks otsatu signaalitamine, gaasitamine ja tõmblemine. Liikuma me sealt siiski saime ja jätkasime oma teekonda. Paar minutit sõitu ning tegime oma esimese pausi. Mina sain oma hommikusel viljad ja paar tassi rohelist teed. Kergendusministeeriumi peatus samuti ja taas tagasi autosse. 

Täna sõitsime taas läbi Mikumi rahvuspargi. Mh, loomi oli täna trassi äärtes kordades vähem, kuid miskit siiski. Näitasid ennast, kirjakud, sebrad, impaalad, paavianid ning piisonid. Rohkem autosõidul neid silma ei torganud. 

Tee ääres hakkas silma veel arvukalt politseinikke. Õnneks on neil sageli rohkem tegemist oma telefoni näppimisel kui millegi muuga, kuid liikluse võtab see igakord kohe venima. Lisaks käib teedel meeletu tuledega vilgutamine ja viipekeeles kõnelemine vastutulevate või siis möödasöitvate juhtidega, justkui kõik oleksid kõigiga sõbrad :).  Ja selles virvarris aru saada, kas tegemist on lihtsalt tervitamisega või politsei eest hoiatamise või millegi kolmanda võ kolmekülmne seitsmenda põhjusega -vot selles mina orienteeruma ei suutnud hakata. Ja nii huvitav see mulle ka ei tundunud, et küsida selgitusi. 

Meie teele juhtus täna üks kolmejalgne paavian. Tundus et mehike oli oma ühest ilma jäänud juba mõnda aega tagasi, sest haav oli täielikult paranenud ja ta suutis ka suhteliselt kabedasti oma toimingutega hakkama saada. 

Kella 3ks olime saabunud taas Morogorosse, et haugata siin kiire lõuna ja siis jätkata oma teed. Toit oli ok, kuid vot nüûd sain oma esimese kultuurišoki. Nagu ikka oli plaan enne liikuma minemist teha ka tehniline timeout ning kirjandusministeeriumi külastus ette võtta. Aga midagi sellist pole mu silmad siin veel näinud. Igasugune tunne, et tahaks sel midagi teha või et üldse hetkel midagi teha, kadus ära. Ots ümber ja minema. Ainuüksi mõte ajab taas südame läikima.  Jäägu see nii, sellist pilti pole rohkem kohanud ja paneks lausa küünla, et rohkem ka ei peaks.

Kui söömast saabusime, olid isehakanud businessmanid meil auto kallal, svammid ja lapid sogase veega kõrval. Töötab see siis nii, et nemad muudkui pakuvad teenust ja sina teenuse saanuna maksa, olgugi, et sa antud teenust tellinud polnud :). Enamus kordadel pidid nad siiski loodetud rahast ilma jääma, sest ega kõik ikka päris lollid ka pole. Aga teenuse eest kollase lipiku hinnaga olid nad juba kojamehe vahele torganud. Kuna nägin seda meie aotol alles siis, kui olime juba liikumas, siis jäi see sealt ka ära võtmata. Seega küsitud hinna suurust ei tea.

Nüüd jäi Darini veel ca 200 km. Oleks eeldanud, et ca 6 paiku võiksime linna jõuda.

Trass kulges enam-vähem normaalselt, suured veokad jäid esiti iga hetke tagant jalgu, kuid ei häda, saab ka neist mööda. 

Mingil hetkel ütles Salim, et sõidab gramm pikemat kuid kiiremat teed pidi linna. Tuleb tõdeda, et see nii ka oli. St kui põhi teelt maha keeras, siis trakkide vool kadus peaaegu täielikult. Sõitsime piirkonnas, kus kasvatatakse suurtes kogustes ananasse, mangosid, arbuuse ja veel muidki vilju. Ananassi hooaeg on otsa saamas, aga need väljad teede ääres. Pange mind siin palun maha ja jätke maha mõneks ajaks. Need ananassid, mida siin saanud olen, on ulmeliselt mahlased ja ei mingit kiudu pole tunda. Suus sulavad, mmmmm...

Mango hooaeg on seevastu just algamas ja esimesed mangod juba tõeliselt head. Arbuusid, mis teede ääres müügil, on sellised heledat tooni hallikas rohelised ja väiksed. Lisaks on viljad linnast väljas lähes 2-4 korda odavamad, sõltub viljadest. Kui teaksin, et ma saan neid vilju hotellis hoida ja kuidagi puhastada-tükeldada, võtaksin siit kaasa nii mõnegi ananassi ja arbuusi, segga ka mango või paar. Tundus, et hakkas juba looma ja olime Dari läheduses 6 kopikatega. Aga võta näpust. Linna sisse sõitmine pole siin lihtsate killast ning ammugi nõrkadele. Stusin oma istmel, käed istmeservadest kinni hoidmas ja sõrmed istmeposltsisse kramplikukt kaevunud kustkui hamaarsti tooli kämetoesse, kui arst parasjagu ilma tuimestuseta närvi puurib. 

Väljas hakkas hämarduma, radasid teedel pole maha märgitud, suur osanautosid sõitab ilma tuledeta, keeravad peale ja maha nii nagu jumal juhatab. Kui suurel maanteel tundus kohati, et miks liiklus venib, siis Daris hetkel kui saab kuskilt paisu tagant liikuma, siis on 80 ja enamgi rauas. Ahjaa, tänavad ise on seejuures ju valgustamata ning inimesed jooksevad üle tee nagu toimuks kevadisel ajal konnade ränne.  Vot see oli kõhe kogemus ja mul on tõesti esimest korda hea meel, et ma ei pea siis autoroolis olemisega kokku puutuma. Kui eeslinna jõudsime, palus Salim mul uks lukustada ning kott, mis seni oli enda kõrval istmel, ka maha tõsta. Melu ja rehvaste paabel on siin ju täiesti sõge. Aga sealt läbi sõites oli õues veel valge, seega ei miskit hullu.

Kohale me igal juhul jõudsime ja pealegi veel terve nahaga :). Minu koduks järgmiseks 5ks päevaks on hotell Dar es Salaami kesklinnas, Harbour View Suites. Minu kodinad tõsteti autost maha ning oligi aeg öelda aitäh ja head aega nädala jagu minu eest head hoolt kandnud Yahayale ning Salimile. Mh, see oleks juba nagu sõpradele head aega ütlemisega, sest olin nendega ju ringi kolamas juba kolmandat korda. Tore oli ja aitäh, härrased minu eest hästi hoolitsemast. 

Tegin hotelli check-ini ja suundusin tuppa. 

Minu käsutada on pisike apartment 11ndal korrusel. Igal juhul mu esimene kodu Tallinnas oli pisem kui siinne hotellituba. Mul on olemas ka oma kööginurk, kui peaksin endas leidma soovi kokata :). Tuba oma meeldivalt ruumikas, puhas, vaikne ja mõnus, et annast siin nüüd vahepealsed päevad hästi tunda.

Käisin pesus ja seadsin ennast sisse, et vaadata ka järele, mis maailmas vahepeal toimunud on. 

Kaua ei kulu, enne kui see 12 ja pisut peale tundi autos loksumist endast väga tugeva jälje jätab ning Mati koos oma liivaga kohale saabub.

TAN-ETH P8: seikleme Ruaha jõe kaldal

Hommikul läks mul luuk lahti 6:41.

Tänane öö oli esimene kõikide mu Aafrika käikude osas, kus ma kogu öö jooksul ei kuulnud ühtki looma. Ja seejuures oli mu banda aken avatud. Sääskede eest peitsin ennast õhtul sääsevõrgu sisse ja nii ei saanud ka need mind öösel järama. 

Kark alla ja pessu. Pärast väike hommikusöök, milleks klassikaliselt puuviljad, milleks seekord imemahlane ananass, mmmõnus mango ja apelsin :). 

Autosse, katuseluuk lahti ja jahile :). 

Täna, kui Ruaha pargis oma game drivele asutasime tuli mulle just meelde see, kuidas ma esimesel korral imestasin, et Aafrika nii roheline on. Aga see oli pärast vihmaperioodi ja siis ongi kõik nii roheline kui võimalik. Nüüd aga olen siin pisut enne vihmade algust ja sisuliselt on kõik nii krõbe kui üldse olla saab. 

Esiti tundus, et äkitsi tuleb täna nigel päev, aga esimesed esinejad ei lasknud siiski ennast kaua oodata. Meie tänase päeva esimesteks külalisteks olid šaakalid või noh tegeliult küllpaavianid, keda uudistama jäime ja siis jäi silm peale teistmoodi liikuvale kujule põõsas. Ja siis liikus teinegi kuju ja kolmaski. Lõpuks tulid velled ka põõsaste vahelst sahistamast nähtavale. Olidki šaakalid, mis šaakalid. Mis tuletab mulle siinjuures kohe meelde, et eile õhtul laagri õuel istudes, nähin ühte sellist kamraadi meie õuel edasi-tagasi heegeldamas. Šaakaleid ülearu sageli näha pole, aga neist kolmest justkui polnud veel vähe, autost teisel pool teed oli veel kaks. Seega korraga 5 on pisike saavutus.  

Mõne aja pärast vurasime edasi, sest avastamist ju veel palju. 

Tegime pisikese tiiru suurte kivirahnude juurde, enne kui jõe kaldale suunduda. Neid kivimürakaid olen oma esimesel reisil näinud. Neil armastavad pesitseda pisikesed, minu arvates roti moodi, hyraxid(taas ei tea ma eesti keelset nime, häbi oeaks mul olema, kuid ei tunne. Keele tundidega tegelen hiljem). Lisaks soojendas kõige kõrgemas tipus veel ka suur sisalik. Sisalikuisand oli justkui kivikuju, et lasknud ennast autost üldse segada.

Taas teele. Kirjak nosis rahumeelselt hommikusööki. Ja nagu ikka impaalasid justkui enam ei pane tähelegi, kui suursugune "tulevärk" on ümberringi käimas. Impaaladega seonduvalt niipalju, et erinevalt Seloust siin neil pisikesi poegi pole. Märkad küll noori, kuid mitte tillu-tillusid. Ilusad tegelased on nad oma kolme triibuga taguotsaga, millest üks triip, st saba on liikuv :). 

Sõitsime edasi ja meie silmi rõõmustas elevantside pisike pere, see küll vähe kaugemal, mitte päris käe ulatuses, kuid siiski.  

Tänase päeva soovunelmaks oli leida üles gepard. Seni pole see mul vabas looduses õnnestunud. Aga tahaks ju väga.  Ja unistus sureb ju viimasena.

Oi vaata sebrad, näe siin veel kaelkirjak ning sealpoole veel üks. Selline näeb välja siin ringi vuramine. Haruldasemate tegelaste nägemise osas mul muidugi endasse eriti suurt uski pole, sest minu silm on selles osas ikka päris tühm, aga õnneks istub mu kõrval roolis kotkasilm, kes märkab loomi lisaks sellele maastikule autoga jahmerdamisele. 

Sõitsime mööda jõe kallast, mida küll hetkel tuleks valdavalt nimetada jõesängi kaldaks, sest veega on hetkel keerulised lood. Kogu jõgi päris kuiv veel pole, aga valdav osa sellest küll. Nii keerutades ja sik-sakitades tabasime noore londiste põõsast norsimast. Elevandid on jõe ääres suurema osa puid ära hekseldanud. Kui neist mõned veel aasta kaks kestavad on hästi, aga pikemaks ajaks seda pidu enam siiski pole. Puid on lihtsalt kooritu, on murtud, on puitu ennast mõnuga haugatud. See on päris jõhker vaatepilt. 

Vurasime aga edasi, taas rõõmustasid mu silmi kirjakud ja sebrad ning arvukad impaalad. Sekka ka taas paaviane. 

Kurv vasakule ja kurv paremale, justkui miskit ei juhtu. Linnuke siin ja teine seal. Linnukesed muidugi saavad minult ülekohtuselt vähe tähelepanu, isegi piut piinlik on, aga mis teha. Olen lihtsalt loomainimene. Aga linnud on tõsiselt värvikirevad ja ilusad ning neid on palju. Linnuvaatlejate jaoks on siin ilmselt paradiis. Ega minulgi täiuslikust õnnest peale gepardi puudu pole :). 

Ja siis hakkas põõsas sahisema või õigemini maha langetatud puu. Väike vants ja teine, oluliselt suurem sahistasid puu sees ja nosisid. Väike, ehk 3 aastane, rõõmuga nosis ja sikutas puult manti, mida põske pista.suur vants puges üha enam ja enam lausa puu sisse , et paremaid palakesi haugata. Elevandid tunduvad olevat rahulikud, aeglased, aga kui vaja, hakkavad kõrvad hoogu juurde lehvitama ning saba samti ja minekule. See kiirus on tegelikult päris suur, mida nad oma suurest kerest suudavad välja pigistada. Aga ei meie neile konkreetsetele nosijatele huvi pakkunud. Pisike pätu paaril korral vaatas meie poole, kuid see ei pannud teda hetkekski oma einet unustama. 

Soovisin vantsidele head isu ja edasi. Tee jätkus ikka jõe kallastel. Ahvid tegid endast pisikese väljanäituse. Istusid päris mitmekesi põõsas, mina sain läbi autoakna muudkui uudistada ja pilti teha. Need ahvid olid härra Nilssoni sarnased, armsad. Mitte paavianite moodi suure punase taguotsaga. Ju ma ühel hetkel ei pakkunud enam ahvidele huvi, sest minema ma nad lõpuks auto kõrval oleva põõsa juurest turnisid. Paar põõsast hiljem tundis ennast segatuna mangustite pesakond, kes seepeale kiiremad liigutused tegi.

Kogu see piirkond, kus jõe ääres kurvitasime, peaks olema minu arusaamist mööda selline ala, kus lõvid ennast meeleldi võiksid lebosse visata ja päevakuuma mööda magada. Bingo!

2 lõvipoissi külitasid palmi all ja muidu silmale täiesti nähtaval, ei mingit põõsast ega oksa vaadet segamas. Samuti polnud nägemiseks vaja auto katuseluugistpoolest saati vaja õues kõõluda. Sain rahulikult autos istuda ning vaadet imetleda. Autojuht sai kiiresti aru,et nüüdpoleenam tükk aega kuskile minekut, pani auto seisma ning seal me siis koha sisse võtsime. 

Lõvipoiste näol oli tegemist noorte isaste isenditega, kes pidid olema sama pesakonna kutsikad. Sest muul juhul kaks isast lõvi niimoodi koos ei olevat, ainult sama pesakond. Üks neist oli kasvult vähe suurem kui teine. Ka lakk tundus suuremal vennasel vähe võimsam olevat. Aga tubli poisu oli, iga natukeseaja tagant muutis poosi ja ei pidanud ka paljuks ennast pildi jaoks vajalikku poosi seada. Mariti meel on rõõmus selle peale.

Tunnike hiljem ütlesin lõvipoisudele head aega, oli meil ju siiski vaja veel gepard üles leida ning veelgi hiljem pargist tagasi tsivilisatsiooni poole teele asuda. Ja olgu öeldud, et suuresti pimedas siin maa ei sõideta, vähemasti safaritel mitte. 

Piison, vaata veel üks ja veel ja veel ..... Neid oli oma 400 tükki. Nii suurt karja korraga ei pidavat ülearu sageli nägema. Minul on see korra ka varem õnnestunud. Aga see on võimas vaatepilt. Milline ürgne jõud vaatab sulle vastu. Piisonid uudistavad ja on sellise moega, et pole enam aega jalaga maadki kraapsata, enna kui amokki hakkavad jooksma, kuid tegelikult asjad siiski nii hullud pole. Nad lihtsalt ongi pisut sellise hirmutava moega. Karjas oli ka omajagu noori ringi siiberdamas näha. Sellist karja ja nii lähedalt näha mõjub kuidagi ärevalt.  Samas tuleb tõdeda, et see üleüldine värin ja närv, mis esimesel aastal kogu aeg peal oli, on kadunud. Nüüd lihtsalt uudistad ja naudid, aga ei karda. Ja ega see minu kartmine nagunii midagi annaks. Selleks on autojuht, kes on proff, et ära tunda ja lugeda loomade hoiakuid, meeleolusid ja võimalikke ohuolukordi, et vajadusel kiiresti uttu tõmmata.

Edasisel teekonnal esitlesid ennast taas vantsid ja taas vantsid. No kus te seni olite, et olen pidanud enamasti imetlema londisteid kaugelt eemalt või siis läbi tiheda põõsastiku.  Ühel hetkel panime tähele, et kui a jõesängi põhjas oli koha sisse võtnud üks safari seltskond. Nüüd oli piknikuplats püsti löödud. Lähemale jõudes selgus, et tegemist oli pisut sunnitud pausiga, sest auto oli ennast liiva sisse suutnud sisse istutada. Auto kõrval oli näha labidas, kuid juht ise hetkeks istet võtnud oma reisijate juures. Selles karmis olustikus, minnakse üksteisele ikka appi, kui  hädas ollakse. Jõe kallas ise oli päris järsk ja meie teise jeebu vedamiseks, keerasime sellest alla minema taguots ees. Köis kinnitatud, tegutsema. Ma istusin oma istmel kui hiir, ei julgenud piiksatadagi. Mitte et see muidu nii hirmus oleks, aga sellist suurt kolakat lahtisel pehmel liival vedada, võib lõppeda sellega, et ühe kinni istuva auto, oleks neid nüüd kaks olnud. Kuid need juhid siiski teavad ja tunnevad olusid piisavalt, lisaks enda ja autode võimeid. 3 korda juristamist, siis käis Salim veel rehvide juures miskit seadistamas (midagi selleks, et ratas tühjalt ringi ei hakkaks käima, vaid ikkagi veaks), siis hõikas teisele juhile veel miskit ja uus katse, millega oleks võistlus võidetud. St välja ta selle teise auto vedas ja koos me jõe kaldast üles jõurasime. Vot sellisel hetkel tunned, milline monstrum selle auto näol tegelikult sul taguotsa all on. Muudel juhtudel tundub lihtsalt, et suur jeep (sõidan ka sellel aastal Toyota Land Cruiseriga ringi. Meie tänavatel ja teedel pole ma selliseid jaurameid kohanud).  

Teise jeebu juht tänas viisakalt ka mind, et ma lubasin meie auto talle appi :). Minu juht küll enne korra küsis, et kas see ikka on ok, kui appi läheme, mida ma jube enne imestasin, kuid kui teine eraldi tänas, oli see eriti naljakas. Kuid siiski, tuleb meelde esimesest korrast jah see teenindav alandlikkus. See on mulle nii võõras. Ja, mu eest on vaja hoolt kanda selle reisi ajal, kuid kummardada ja teenindada justkui kuningat, siiski mitte.

Edasi suundusime veel gepardi otsingutele. Mnjah, ka sellel korral lõppes see tulutult :(. Tundub, et pole mulle määratud gepardit looduses näidata. Nuuks :(

Aga vaadakem asja positiivse poole pealt, lõvide arvu ei suuda enam kokku lugeda, igal juhul üle 10 ja leopard samuti nähtud, seega on kiisude skoor niivõi naa positiivne :). 

Tagasi laagris, ootas mind soe lõuna, milleks sellel korral oli taas ugali koos loomaliha kastmega. Kõrvale taas see imemaitsev soe kapsasalat ning ka kurgi-tomati salat. Kõht täis tangitud, oli vaja laager kokku pakkida ja Iringa poole teele asuda, et seal siis öömajale jääda. Asutasime ennast teele kella poole nelja paiku. Sõites värava poole, nägin veel kirjakut ja kahte pesakonda vantse. Naljakas muidugi asja juures see, et mina märkasin neid, mitte autojuht. Viimase vantsipere juures pidurdas ta pea, et rattad blokki. Vabandused ette ja taha. No ega sellest ju veel miskit juhtu, kui tal ükskord mingi loom nägemata jäi.

Sisuliselt kogu tee Iringasse oli kruusatee, mõnusasti treppis. Keelt ei maksnud igal juhul hammastele ülearu lähedal hoida, muidu veel saab koju minna mõnevõrra kärbitud variandiga :). Pisut pärast 6t jõudime Iringasse kohale. Hotellks seekord Neema Craft Guest House. See maja on asutatud ca 2011, kui mu mälu mind ei peta ühe briti poolt, kes rajas selle hotelli, kohviku ja käsitöö koja, et leida rakendust kohalikele puudega inimestele. Valdav enamus on kurdid ja/või tummad, kuid on ka puuduvate jäsemetega inimesi. Kõigile on leitud oma õige koht. Tegemist on lihtsa, kuid aemsa kohaga. 

Kuna minu hotelli kohvik oli selleks ajaks oma uksed juba sulgenud, siis tuli minna ja linnast kuskil õhtusöök leida. Kuna tegemist polevat liiga suure linnaga ja häid söögikohti jalaga segada, siis tuli enne maad kuulata, kus sobiva kohe leida võiks.

Info ammutatud, teele. See oli autoga minnes ca 4 minutit, kui sedagi, kuid kuna linnad on siin pimedal ajal kottpimedad, siis me je sellest ei räägi, et läheks jala nagu Euroopas see reeglina käib.  Leidsime ühe lähedaloleva hotelli juurest toitla. Menüü oli pikk ja põhjalik. Valisin seekord endale menüüst pepper steigi. Ütleme nii, et nimi ei valetanud. Esimese suutäiega oli tunne, et tahaks vastu tuult minna lahtise suuga  jooksma. Õnneks külm kohalik Kilimanjaro õlu aitas ka hästi kaasa. Edasised suutäied tõid juba ka mõnusa hapukuse välja, mida oli kastme juures kasutatud. Liha oli ehk mikrogrammi võrra vintske, mida ja loomalihaga juhtub sageli. Tegemist oli taas maitsva einega. Mulle tundub, et ma oleksin üllatunud, kui siin saaks kehva toidu. 

Kõht täis, hotelli ja tuttu. Hommikul start 8 tuuris. 

TAN-ETH P7: Pea 10 tundi sõitu, kuid auhinnaks kiisu nr 2

Tänane hommik oli varajane, sest auto pidi mind hotellist üles korjama juba kell 7. Sõiduks täna siis Morogorost läbi Mikumi ja Iringa Ruahasse.

Hommik oli pisut raske, aga ei midagi päris konti murdev, igal juhul olin mina õigel ajal hotelli lobis olemas, kuid autot veel mitte. Aga ei tulnud sedagi liiga kaua oodata. Mulle see isegi sobis, sai veel kahe viimase päeva blogi avaldada, sest tubasesse võrku nende kood igal sisse ei võimaldanud logida ja lobis siis toimis eraldi võrk. Täpselt õigel ajal sain hakkama :). Start. 

Esmalt kulgesime läbi Mikumi rahvuspargi. See tähendab siis seda, et sina sõidad asfaldil ja vasakul ja paremal rõõmustavad silmi impalad, tüügassead, kaelkirjakud, paavianid. Lahe. Klõpsutasin taas pisut kaameraga, ja tundsin ennast hästi. Kuna täna kulgesime, vähemalt esialgu, asfaldil, siis polnud mu seljal ka millegi üle kurta. Huvitav on see, et kui Selous tegin tähelepaneku, et reeglina on kirjakud üksi liikumas, siis Mikumis ütlesid mu vaatlustulemused miskit muud, nimelt oli mitu gruppi 5-6 pealine. 

Teine vaatluse tulemus ütles, et teed ületades on kõigil juba palju aega, lausa aeg-luubis käib see liikumine. Siis jõuab tegelane üle tee, auto lähedale ja no otseloomulikult hakkab siis seltsimehel jube kiire. Seega võid pildile saada veel pruuniks kuivanud kõrte või põõsa raagude vahele. Ja nii jääb sul vaid üle kiruda ning ennast manitseda, et teinkord liiguta siis ennast kiiremini. Ja siis kordub olukord sisuliselt üks ühele sama moodi, ja taas samamoodi ja nii jätkuvalt. 

Olen teinud selge järelduse, et loomadele meeldib oma "ilusamat" poolt näidata. No aga ma tahaks siiski silmnägu näha, mitte taguotsa :(. 

Kokkuvõttes ei oska midagi tahtagi, kui lihtsalt lösutad autoistmel ja show käib sisuliselt käe ulatuses. Täitsa sürr.  Mina olen võis :)

Kui Mikumi oma arvukate vaadetega läbi sai, siis saime veel pikalt-pikalt sõita, enne kui Iringasse saabusime. Iringa oli planeeritud lõunatamiseks ja turul toiduvarude täiendamiseks. Lõunaks tellisin endale küpsetatud kartuli, täidetud kuuma tuunikala kastmega ning kõrval värske tomati-kurgi-paprika salat. Kurja, see oli maitsev. Ahjaa, koht ise on selle poolest eriline, et teenindajad, aga ilmselt ka kokad ja muu personal on kurt-tummad. Seega tellimine ja suhtlemine käib ainult kirjutades. Müts maha, kes sellise koha käima pani. Annaks kõik oma viis tugrikut hinge tagant ära. Juba korra ette rutates saan öelda, et homme ma ööbin samas hotellis. 

Kui mul punu täis pargitud, siis otsisime turu lähistelt üles Yahaya, kes oli meie toiduvarusid täiendanud. Täna õhtuks pidi valmima küpsetatud banaanid loomalihaga. Kõrvale kas siis ugali või riis. Mul süljenäärmed juba ette hakkasid tööle. Tegemist pole banaanidega, kida me poest võime kodus osta, vaid eraldi sort küpsetamiseks. 

Ekipaaž kõik peale pakitud ja edasi Ruaha poole teele. Sõitsime trassil, kui meie ette jäi onu tsikliga, taha kinnitatud korv, milles sees - üllatus-üllatus - siga. Meile hästi teada-tuntud notsu, mis maal vanaema juures laudas on. Notsu oli korvis jalad taeva poole ja jäi mulje, et ta päris rahul sellise sõiduga, kuid ma karda, et tema elupäevad õigepea läbi saamas on. Isanda loomaaed on siiski kirju :). 

Tsiklid, ilmselt meie tsikilistid tunneksid ennast hingepõhjani solvatuna, kui nad näeksid, mida ma nimetan siis tsikliks :).  Võrdlus võiks olla  ehk selline, et mobiiltelefon aastast 2001 on endale peale kleepinud õuna märgi ning nüüd kutsub ennast ifööniks:). Aga ju siis Hiinas selliseid valmistatakse. Ja neid on siin tõesti palju. Üks on muidugi pannim kui teine aga ühtne joon on neil see, et peale monteeritud neile kõigile mölafon. Nii on juba kaugele kuulda, kui mõni kohalik rullis nokaga lähenemas on :).  

Küladest läbi sõites näed veelkord, kui vähe on tegelikult vaja, et ära elada ja ka enam-vähem rahul olla. Mitte et ma ise sellistes tingimustes tahaks elada, aga surres-rohkem-asju-omamise-meistrivõistlused pole ka minu jaoks. Tore, et see kell ikkagi vahetevahel selliselt heliseb :). Aitäh, must manner selle reaalsuskontrolli eest.  Majad on ehk kokku ca 10ruuduse pinnaga ja parasjagu sellist värvi, milline on pinnas, millel inimesed elavad. Seega olen näinud punaseid maju, halle maju ja pruune maju.  Kui vihm selle katuse läbi leotab, siis tuleb ju uus hütt kõrvale ehitada, mitte olemasoleva katust parandada. 

Inimesed tunduvad olevat sageli mustad, kuid ruleb tõdeda, et sellest saan ma aru, sest igal õhtul olen ma siin samasugune põrsas. Kuna on kuiv, siis kõik tolmab kohutavalt.  Kohalikud kannavad palju kirevaid värve ja mustreid. Ja see sobib neile, sest pane tõmmu naha peale ilus värv, on see ilus - nii lihtne see ongi.  Täna tee ääres nägin muidugi ka moeröögatust. Nimelt promeneeris tütarlaps, sirelililla satäänist öösärk üll ja allpool paistsid veel mingid retuuside moodi püksid. See pilt pani küll mu naerust pisut puksuma :). No aga kõigile ei pidavat olla antud ning kuidas tema võis teada abipaki saabumisel, et keegi hea annetaja oli öösärgi saatnud. Teine ju ilus ja särav riidetükk, järelikult selga.  

Viimane ots Ruahasse oli taas treppis kruusatee ja seda ikka jagus. Aga sõitsime veel viimastest küladest läbi ja siis olime pargi väravas. Ametlikud toimingud tehtud, asusime oma laagri poole teele. Teel nägime impaalasid ja kudusid. Misjärel jõudsime sillani, kust sai imetleda all peesitavaid krokodille ja jõehobusid. Krokusid hakkas silma päikest võtmas ca 9, kuid jõevees oli neid kuhjaga veel.  Ühe saarekese peal keset jõge lebotasid kõrvuti hippo ja kroku :). Nagu parimad sõbrad. 

Kui meie sillal lugesime all vees pesitsevaid tegelasi kokku, siis sõitis meist mööda üks päevinäinud kruzavik, kes Salimiga minutikese juttu puhus. Tuli välja, et onu kruzaviki roolis oli trassi ääres leopardi näinud ja meie sellest rahulikult mööda paarutanud.  Otsus tuli kiirelt, ots ümber ja tagasi leopardi otsima. Juhatus muidugi oli huvitav. Selle elevantide poolt ãra näritud baobab puu kõrval on veel teine ning selle oksa peal leopard ongi.  Möödudes olime küll ühte värskelt räsitud puud näinud, seega ei saanud see olla ei kaugel ega ka keeruline.  Aga võta näpust, ülesanne ikka päris nii lihtne nüüd ka ei olnud. See puu, mida meie mõtlesime, oli üksi seisev, ühtki päris läheduses olevat teist puud polnud. Seega oli ülesanne muutunud keerulisemaks, kuid allaandjad me ju ometi pole :). Vurasime edasi ja lõpuks me ta leidsime, mu kiisu nr 2. Juhhuuuu! Magasteine puuvõra vahel nagu ma ei tea mis. Kuidagi üle oksa oli röötsakil, aga meie rõõmuks sell otsustas vahepeal oma une pooleli jätta ning ka meid uudistada. Siis tegi taas nägu, et ta magab ning siis uudistas meid taas. Lahheee. Ma kuidagi moodi ei tahtnud lahkuda, aga kuna päike hakkas vaikselt juba allapoole vajuma, siis polnud ju miskit muud ka teha. Tuli leopardi juures otsad kokku tõmmata ja tänaseks lahkuda ja sisse seada ennast tänases laagris, Msembe bandades. See on ainus laager, kuhu oma Tansaania retkede jooksul olen sattunud teist korda, aga siiski mõnus rahulik ja omamoodi tore tunne taas tagasi olla. 

Laagri läheduses on airstip, mille otsast leidsime ühe eriti omamoodi lennuriista. Kas ja kuidas see õhku saab, seal püsib või maandub, jäi minu jaoks arusaamatuks ning ka kuldraha eest poleks ma nõus sellisega kuskile minema.

Homme taas game drive'le, enne kui õhtupoole tagasi Dar-i poole hakkame liikuma.

Olen nüüd valmis ja ka ära teeninud ühe gepardi metsikus looduses. Inimese poolt hoiutid gepardiga olen lausa jalutams käinud, aga see pole ka ikka päris see.

Seega, gepardid, pange ennast palun minu jaoks valmis ja ritta, kui ma homme saabun.

Head ööd!

Ps. Eret, kui juhtud lugema, siis viimane pilt on tervitus Sulle meie bandast, mis on ainsana uuema kuue saanud:)

TAN-ETH P6: punktist A punkti B, valuliselt

Hommk algas ca 7-8 vahel. Hommikune päike jba nii kõrgel, et ajas mul luugud lahti ja kuna hingata ka suurt polnd, siis pessu. Õues oli igal juhul parem õhk kui mul telgis.  Kui pesust saabusin, oli Yahaya, kuldne köögihaldjas mitu tundi köögis toimetanud ja samuti oli mu teevesi juba valmis. Mõnus.

Küll aga pilnud mõnus see, et selg kakles minuga juba terve öö ja nüüdseks pidin talle alla vanduma. Isegi toit käis suus ringi ja ei tahtnud alla minna.  Valuvaigisti sisse ja tegudele.

Möödunud öö oli tegelikult rahulik, hippod jäid mõõdukasse kaugusesse ja hüaanidel polnud samuti meie laagrist miskit tahta.

Täna hommikul oli kogu laager vaja kokku ja kaasa pakkida, sest Selous'ga olen ühel pool. Täna vaja pargist välja sõita ja õhtuks peaksime saabuma Morogorosse.  Saan taas üle mitme öö voodis magada :). Mitte, et mul muidu telgiga probleeme oleks, kuid sellise seljaga on see päris tore.  

Siin valitseb huvitav süsteem parkidega. Nimelt peab olema väljunud konkreetseks ajaks. See sõltub sisenemisest. St, kui parki sisse registreerid ennast hommikul kell 7, siis vastavalt veedetud päevade arvule, lahkuma pead ka kella 7ks. 

Kui pargist väljas ja veel natuke sõidetud, siis näitas silt Morogorosse 142 km.  Ei tohiks ju hull olla. Esiti polnudki, pisut hüplik, kruusatee. Ühel hetkel tegi auto peatuse, mis tähistas lõunaaega. Varjuandvaks puuks oli seekord suur hiiglane, millel olid küljes kaunad, justkui oleks tegemist puuvillatupsudega, afa puuvill see siiski pole. Ja oma tüûtuselt tundub pigem kategoriseeruvat papliga samasse tüütusse seltskonda. Igal juhul oma lõna me seal haukasime. Minu lunch-boxis täna oli eriti sibulane riivitud kartuliga omlett, lisaks kergelt aurutatud porgandid, kurki ohtralt ja keedumuna. Kana oli ka pakitud, aga selleni enam ei jõudnud. Pealegi, suudavad nad kana nii kurjama kuivaks küpsetada, et murra või hambad ära ja küsimus pole mitte minuga kaasas oleva koka oskustes, vaid see siin nii käibki. Samas, kui kana panevad kastmesse, on see väga pehme ja mahlane.

Ja siis pärast lõunat läks lahti. Kiiruseks oli ca 35 km tunnis ja löökauk löökaugus kinni. Esiti polnudki veel nii hull, aga mida edasi seda kehvemaks mu seljal seal loksudes läks. Urrrr.  Ma juba mõtlesin, et küsin ca poole tunnist pausi, et natukegi leevendust leida. Aga siis hakkas Morogoro siiski juba paistma ja see kannatusterada selleks korraks läbi.  Hotelli tsekati mind sisse. Käisin pesus ja siis on mul täitsa vaba õhtu, ei miskit minna ega teha. Saab voodisse pikali visata ja rahulikult olla. Vast on homme juba oluliselt parem. Muidu on küll vähe essu maitse siin loksuda.

Homme hommikul on äratus varem, kui tavaliselt, sest kell 7 peaksime juba teele asuma.

TAN-ETH P5: päev metsikult safaril

Tänase hommiku algus on üks asi, kuid sellele eelnev öö iseasi. No murtsemiseks siiski pole põhjust, kuid huvitav oli see kindlasti.

Kuna olema oma Tanalala laagriga järvede keskel, siis on neis ju ka arvukalt jõehobusid. Kuna need päeval veest väljas ei käi, vähemasti mitte kaugel, siis pärval kuuleb neid aeg-ajalt häält tegemas. Öösel kajab ju kõik oluliselt paremini, siis pimada saabudes läheb trall lahti. Möirgamine ja röhkimine, aga kuni veel seda kostub, on kõik hästi, vaiksks jãäb ja nohinat hakkab kostuma, siis on nad kardetavasti su vahetus läheduses. Nii ka täna öösel oli vähemalt üks kamraad paar tundi mu telgi kõrval suupoolist otsimas, kuigi pele eriti ära kuivanud kõrte ju miskit muud veel pole. See aga omakorda tähendab, et kui oleks tahtnud öösel pissile minna, siis pigem oleksin ilmselt hetke sooja voodit nautinud, kui telgist üle öue kempsu jalutanud.

Lisaks uitasid kuskil ümbruses ka paar hüaani ja veel keski kassi moodi tegelane, kelle nime ma pole veel selgeks saanud. Selline pika triibulise sabaga ja suhteliselt jultunult jalutab laagris.

Aga hommikul läks luuk lahti seitsme tuuris ja möne hetke pärast ajasin ennast ka jalgele. Duši alla ja siis tegudele. Ahjaa, vesi, mis siin kraanist on asi omaette. Pruunika alatooniga ja lõhnab kummaliselt.  Ma ütleks, et kerge mädamunalõhnaline on teine, aga päevaga selga kogunenud tolmukihi peseb maha ja muud justkui ei oskagi tahta. 

Mu telk on kivise pinna peal, sest igal pool mujal tolmab korralikult, aga mu seljale see kivi üleliia mokka mööda küll pole, aga siin ainult kaks ööd ja saame hakkama, ehk. Ja kui ikka ei kära, siis palun oma telgi tolmu sisse panna. Sest see paari sendine poroloon madrats seda kivikõvadust ikka ei parenda :(. No ega see surmahäda pole.

Hommikused viljad koos paari kruusi teega alla loputatud, panime päevasele game drivele ajama. Laagrit kokku ei pakkinud, sest üks öö veel samas kohas.

Hommikul tervitasid meid esimesena taas kirjakud. Need reeglina liiguvad üksi, vahest kahekesi ja paaril korral olen näinud kolme isendit korraga. Igal juhul suurte karjadena neil kombeks pole liigelda. Järgmisena tervitas meid üksik elavandinooruk, kel vanust profi hinnangul ( kelleks otseloomulikult ei olnud mina :)) nii 12-15 aastat. Võhad vaatasid sellil suhteliselt erinavatesse ilmakaartesse. Seal tema siis patseeris ja esitles ennast, küll eest, küll tagant, küll küljelt - noh turist, vaata ja pildista mind nii kuis jaksad :). No ega ma lasknud endale seda siis ka kaks korda öelda.  Klõbistasin taas kaameranuppu :). 

Täna seiklesime Selous'i järvede vahel, sest need on paigad, kus hetkel veel loomi võib näha. Järvedeks on neid poriseid lompe muidugi suhteliselt palju nimetada, kuid mingi veesilmake siiski. Ja neid on seal päris mitmeid.

Sinka-vonkaseal kulgesime. Meile esitlesid ennast taas arvukalt impaalad, kes praegusel ajal on näha päris pisikeste poegadega. Need sellid on looduse poolt sunnitud seisma suhteliselt peenikestel jalgadel, no ja mida me veel siis äsja sündinud poegadest räägime. Need on kui tõelised tallesabad, muudkui värisevad.  Aga edasi need pisikesi tegelasi igal juhul kannavad ja päris kiiresti kui vaja.

Uljalt kepsutavad ringi ka nodzud, sabad seljas püsti. No tahad või ei taha, Lõvikuninga multikas tuleb silma ette, ei saa ma sinna midagi parata. Sealne Pumba on ikka päriselust 1:1le maha viksitud :). 

Sebrad näitasid ka ennast täna päris mitmel korral. Taas tekkis meil vestlus, et mis värvi sebra tegelikult on ja millist värvi triibud peale siis joonistati. Igal juhul jäime arvamusele, et looja (kes iganes ta siis ka poleks) võttis lõuendi, ja siis parema idee puudumisel tõmbas vaba käega triipe ja sebra endale kasuka saigi. Kui korra peale vaadata, tunduvad nad kõikühesugused, kuid lähemal uurimisel, see nii siiski pole. Iga sebra on oma unikaalse mustriga, ei ühtki korduvat isendit :). 

Ja siis ja siis, fanfaarid taas ärevalt puhuvad, leidsime kiisud, lõvid. 2 tükki paistis palmipõõsa all olevat. Ja sinna me siis ennast pea et unustasime. Ma ju ei saa neist kiisudest küll. Arvaks, et päeval lõvi lihtsalt magab, aga tegelikult on neil pool silma ja kõrva kogu aeg valvel. Lisaks nihelevad iga minuti-paari pärast.  Lahe! 

Pärast tundi kopikatega avastasime, et ilmselt peaks lõuna tegema. Lahkusime siis lõvilõrride juurest, mul pisike okas hinges, kuid Salim pea et tõotas, et pärast lõunat tuleme tagasi ja kui nad veel alles, siis võime jätkata.

Lõunapaik, see oli ehk napp 300 meetrit lõvide tudulast edasi, kus selja taga poriloigus mõnsatasid ja üksteise kallal tänitasid hippod. Teisele poole vaadates möödusid meist justkui aegluubis kari ( ja seejuures veel mitut pidi, ikka edasi ja tagasi) sebrasid, vürtsitatud gnuude ja kaelkirjakutega. Elu nagu filmis:). 

Lõunaks oli Yahaya meile valmistanud kaasa kartulisalati, mitte küll koduse koorega, kuid omamoodi ja maitses hää. Kõrvale tomati-kurgi salat ning lõpetuseks peale haugata banaane, millega mina taas hakkama ei saanud.

Lobisesime veel pargist ja loomadest ning tunnike oligi taas haihtunud. Enne veel kui autonina tagasi lõvide juurde pöörati, tegima lähema vaatlusega peatuse ka hippode mudatiigi ääres. Oi neil oli seal peale suurte ja pirakate ka üks eriti nummi beebi :). Teine oli ikka 4-5 korda pisem kui suured jurakad.  

Ja taas tagasi lõvilasse:). Seekord parkisime ennast teisele poole  ja seal oli pikutamas 3 lõrri. Üks poisslaps ja kaks tüdrukut. Kogu see pere oli võrreldes eilsega pisut räsitum. Mudased, mis on küll mööduv nähtus, kuid ka nähtavalt lahjemad. Üks lõvitüdruk ei tundnud ennast kardetavasti hästi, otsis ja otsis asendit, siis tõusis püsti ja katsetas lausa robertit hõigata, kuid ka see ei tahtnud tal hästi välja tulla. Lausa appi oleks tahtnud minna, või siis vähemasti doktor-ai-boliti kutsuda. 

Taas tuletas Salim mulle meelde, et vaja liikuma hakata, sest muidu ei jõua me valges laagrisse tagasi.  Teel esitlesid ennast neile ka uhkesti kudud. Sarved on isasel liigiesindajal võimsalt pikad. Sain teada, et eluesimestel aastatel, kasvab iga aastaga üks keere, kuid pärast neljandat aastat sarved enam ei kasva. Samuti ei vaheta ta sarvi nagu kodumaised sarvelised. Kudu tõmbab puu või põõsa sarvega allapoole ja siis seni nikerdab, kuni selle ära murrab, et siis rahulikult nosida saaks.  

Enne laagrisse jõudmist tegime veel ühe peatuse ja salim korjas õhtuks ja ööks küttematerjali.  See hoiab, või pidavat hoidma kurjade mõtetega loomad laagriplatsilt eemal. No loodame et see nii ka on.

Igal juhul algus just paljulubav polnud, st laagriplatsi ääres sitsis hüaan, hambad irevil.  Ei no keda veel oodata on, kas mu jumaldatud lõvid või? Õhtu edenedes hakkas hüaani ininat igal juhul järjest kaugemalt kostma. Hipod oma mudavannis mörisesid jätkuvalt. Ja siis külastas meis taas see kassi moodi tegelane, triibuline pikk saba selgas. Teda igal juhul ohtlikuks ei peetud.

Õhtusöök söödud, milleks täna oli kana juurikatega kastmes, riis ja siis kapsa-porgandi soe salat. See viiane tahtis mul igal juhul keele kaasa viia, mmm. 

Kell oli selleks ajaks ehk kümme saanud, kui andsid sööbikule-pisikule säru ja siis põhku.  Loodame, et täna on rahulik öö, ja laagriplatsile kutsumatud neljajalgsed külalised ei tule.

Head ööd!