Autot pakkides, olid meie naabriteks austraallased, kes liiklesid mööda Tansaaniat 2 tsikli ning mitte just üleelusuuruse jeebiga. Neil sama trass ees, st õhtuks Dari välja. Üks tsiklitest oli mingil hetkel õnnetusse sattunud, mingi veoautoga pisut jõudu katsunud. Juht ise õnneks terve, ratas oli siiski pisut kannatada saanud, kuigi liikus. Soovisime neile head teed ja asusime teele.
Ei taha minna linna. Aga no nii kurb kui see ka pole, ei saa ma siis alatiseks jääda, isegi kui tahaks. Kummaline on see, et püsimatu loomuga nagu olen väiksest peale olnud, ei tüdine autoga safaritel loksumisest vist mitte kunagi. Igal juhul pole seda veel selle kolme reisi jooksul juhtunud.
Tänane kilometraaž on ca 500 km. Siinsetel teedel tubli tööpäeva jagu istumist. Ei ole see kulgemine siin sugugi kõige lihtsam. Tansaanias on mingi eriline suhe lamavate politseinikega, neid on siin erinevaid tüüpe ja must tuhat, igal sammul ja mitte siis ainult üks, vaid ikka mitmeid järjest. Osad on sellised, kust saad auto rappudes lihtsalt üle sõita, kuid siis on sellised mäed, millest hooga üle sõites viskaks auto ikka korralikult lendu. No ja siis veel selliseid, kuhu ajuga peale sõites käiks nina või saba mööda maad. Varsti võiksin olla igal juhul lamavate politseinike ekspert ning hakata konsultatsioone jagama, killised kõige efektiivsemad on :).
Tee äärtes on hakanud mulle juba massiliselt silma põlenud maastikud. Tegemist pole neil mingite suurte põlengutega, vaid nüüd gramm enne vihma põletavad nad siin teadlikult maapinna klaariks, et vihma saabudes, oleks rohelisel lihtsam ja kiirem tärgata. Aga selle kuumuse ja kuivuse juures on muidugi omaette teema, kuidas nad põletades kõike paljaks ei põleta, aga puud põõsad on väga valdavas osas kõik kenasti säilinud ja ei mingit probleemi sellega.
Ennelõunane tee tõi meid mägedesse. Tõsine kannatus peab selleks siin olema, sest suured veoautod venivad kohati lausa kuni 20 km tunnis kiirusega ja pole lootusti, et nad kuskilt enamat suudaksid. Ühel hetkel mähedes kruvides ilmusid meile sappa hommikul hotelli juures kohatud austraallased. Tükk aega sõitsid nad meil sabas, mööda ei kippunud. Aga üks härra oma tsiklil muutus, varsti siiski rahutuks ja nii lasime kogu selle kolmese kolonni enast lihtsalt viisakalt mööda. Lihtsalt lehvitasin neile veel enne, kui nende seljad hakkasid meist üha eemalduma.
Ühel hetkel jäi autode tigurivi täiesti seisma. Põhjuseks oli risti keset teed olev tõstuk, mis üritas hakata teelt ja otsapidi mäenõlvast alla sõitnud veoautot välja sikutama. Liiklus seisis nii umbes pool tundi ja ega seda autot tõstuk sealt kraavist siiski kätte saanud, kuid kuna ootamas olid ka bussid ja saba oli juba muidu ka pikaks veninud, siis tõstuk loobus sikutamast ning korjas ennast kuidagi kokku. Siis sai saba liikuma, kuid isegi see oli veavaline, sest saba polnud ju normaalne saba, vaid kõik kel vähegi sentimeeter ruumi või ülbust rohkem oli oma nina teisest ikka ettepoole sättinud ja teise teekonna nii kinni pannud. Meie poolelt minna oli lihtsam, sest lisaks 2le trügivale bussile ja ühele väiksesele autole olid teised juhid kuidagi viisakamad. Pealegi olime suunaga mäest alla poole minema. Meie ansaks hädaks oli vastutuleva suuna juhid, kes olid oma järjekirra suutnud erikujundeid täis luua ning pealegi veel kitsal teel umbes kolmmes reas seista. No ja siis olid nad ju ka veel vahed kinnis sõitnud ning kui siis said liikuma, käis totaalne hullumaja, et kohalt saada nii, et mitte teisi veel ära retsida ning mitte kellelegi selga vajuda, siis käis üks otsatu signaalitamine, gaasitamine ja tõmblemine. Liikuma me sealt siiski saime ja jätkasime oma teekonda. Paar minutit sõitu ning tegime oma esimese pausi. Mina sain oma hommikusel viljad ja paar tassi rohelist teed. Kergendusministeeriumi peatus samuti ja taas tagasi autosse.
Täna sõitsime taas läbi Mikumi rahvuspargi. Mh, loomi oli täna trassi äärtes kordades vähem, kuid miskit siiski. Näitasid ennast, kirjakud, sebrad, impaalad, paavianid ning piisonid. Rohkem autosõidul neid silma ei torganud.
Tee ääres hakkas silma veel arvukalt politseinikke. Õnneks on neil sageli rohkem tegemist oma telefoni näppimisel kui millegi muuga, kuid liikluse võtab see igakord kohe venima. Lisaks käib teedel meeletu tuledega vilgutamine ja viipekeeles kõnelemine vastutulevate või siis möödasöitvate juhtidega, justkui kõik oleksid kõigiga sõbrad :). Ja selles virvarris aru saada, kas tegemist on lihtsalt tervitamisega või politsei eest hoiatamise või millegi kolmanda võ kolmekülmne seitsmenda põhjusega -vot selles mina orienteeruma ei suutnud hakata. Ja nii huvitav see mulle ka ei tundunud, et küsida selgitusi.
Meie teele juhtus täna üks kolmejalgne paavian. Tundus et mehike oli oma ühest ilma jäänud juba mõnda aega tagasi, sest haav oli täielikult paranenud ja ta suutis ka suhteliselt kabedasti oma toimingutega hakkama saada.
Kella 3ks olime saabunud taas Morogorosse, et haugata siin kiire lõuna ja siis jätkata oma teed. Toit oli ok, kuid vot nüûd sain oma esimese kultuurišoki. Nagu ikka oli plaan enne liikuma minemist teha ka tehniline timeout ning kirjandusministeeriumi külastus ette võtta. Aga midagi sellist pole mu silmad siin veel näinud. Igasugune tunne, et tahaks sel midagi teha või et üldse hetkel midagi teha, kadus ära. Ots ümber ja minema. Ainuüksi mõte ajab taas südame läikima. Jäägu see nii, sellist pilti pole rohkem kohanud ja paneks lausa küünla, et rohkem ka ei peaks.
Kui söömast saabusime, olid isehakanud businessmanid meil auto kallal, svammid ja lapid sogase veega kõrval. Töötab see siis nii, et nemad muudkui pakuvad teenust ja sina teenuse saanuna maksa, olgugi, et sa antud teenust tellinud polnud :). Enamus kordadel pidid nad siiski loodetud rahast ilma jääma, sest ega kõik ikka päris lollid ka pole. Aga teenuse eest kollase lipiku hinnaga olid nad juba kojamehe vahele torganud. Kuna nägin seda meie aotol alles siis, kui olime juba liikumas, siis jäi see sealt ka ära võtmata. Seega küsitud hinna suurust ei tea.
Nüüd jäi Darini veel ca 200 km. Oleks eeldanud, et ca 6 paiku võiksime linna jõuda.
Trass kulges enam-vähem normaalselt, suured veokad jäid esiti iga hetke tagant jalgu, kuid ei häda, saab ka neist mööda.
Mingil hetkel ütles Salim, et sõidab gramm pikemat kuid kiiremat teed pidi linna. Tuleb tõdeda, et see nii ka oli. St kui põhi teelt maha keeras, siis trakkide vool kadus peaaegu täielikult. Sõitsime piirkonnas, kus kasvatatakse suurtes kogustes ananasse, mangosid, arbuuse ja veel muidki vilju. Ananassi hooaeg on otsa saamas, aga need väljad teede ääres. Pange mind siin palun maha ja jätke maha mõneks ajaks. Need ananassid, mida siin saanud olen, on ulmeliselt mahlased ja ei mingit kiudu pole tunda. Suus sulavad, mmmmm...
Mango hooaeg on seevastu just algamas ja esimesed mangod juba tõeliselt head. Arbuusid, mis teede ääres müügil, on sellised heledat tooni hallikas rohelised ja väiksed. Lisaks on viljad linnast väljas lähes 2-4 korda odavamad, sõltub viljadest. Kui teaksin, et ma saan neid vilju hotellis hoida ja kuidagi puhastada-tükeldada, võtaksin siit kaasa nii mõnegi ananassi ja arbuusi, segga ka mango või paar. Tundus, et hakkas juba looma ja olime Dari läheduses 6 kopikatega. Aga võta näpust. Linna sisse sõitmine pole siin lihtsate killast ning ammugi nõrkadele. Stusin oma istmel, käed istmeservadest kinni hoidmas ja sõrmed istmeposltsisse kramplikukt kaevunud kustkui hamaarsti tooli kämetoesse, kui arst parasjagu ilma tuimestuseta närvi puurib.
Väljas hakkas hämarduma, radasid teedel pole maha märgitud, suur osanautosid sõitab ilma tuledeta, keeravad peale ja maha nii nagu jumal juhatab. Kui suurel maanteel tundus kohati, et miks liiklus venib, siis Daris hetkel kui saab kuskilt paisu tagant liikuma, siis on 80 ja enamgi rauas. Ahjaa, tänavad ise on seejuures ju valgustamata ning inimesed jooksevad üle tee nagu toimuks kevadisel ajal konnade ränne. Vot see oli kõhe kogemus ja mul on tõesti esimest korda hea meel, et ma ei pea siis autoroolis olemisega kokku puutuma. Kui eeslinna jõudsime, palus Salim mul uks lukustada ning kott, mis seni oli enda kõrval istmel, ka maha tõsta. Melu ja rehvaste paabel on siin ju täiesti sõge. Aga sealt läbi sõites oli õues veel valge, seega ei miskit hullu.
Kohale me igal juhul jõudsime ja pealegi veel terve nahaga :). Minu koduks järgmiseks 5ks päevaks on hotell Dar es Salaami kesklinnas, Harbour View Suites. Minu kodinad tõsteti autost maha ning oligi aeg öelda aitäh ja head aega nädala jagu minu eest head hoolt kandnud Yahayale ning Salimile. Mh, see oleks juba nagu sõpradele head aega ütlemisega, sest olin nendega ju ringi kolamas juba kolmandat korda. Tore oli ja aitäh, härrased minu eest hästi hoolitsemast.
Tegin hotelli check-ini ja suundusin tuppa.
Minu käsutada on pisike apartment 11ndal korrusel. Igal juhul mu esimene kodu Tallinnas oli pisem kui siinne hotellituba. Mul on olemas ka oma kööginurk, kui peaksin endas leidma soovi kokata :). Tuba oma meeldivalt ruumikas, puhas, vaikne ja mõnus, et annast siin nüüd vahepealsed päevad hästi tunda.
Käisin pesus ja seadsin ennast sisse, et vaadata ka järele, mis maailmas vahepeal toimunud on.
Kaua ei kulu, enne kui see 12 ja pisut peale tundi autos loksumist endast väga tugeva jälje jätab ning Mati koos oma liivaga kohale saabub.
Väga lahedad pajatused. Jätka samas vaimus.
VastaKustuta