Pool tundi oliveel lahkumiseni, kui arbuusi haugates märkasin, et minu safarijeebuke oli juba valmis ennast pannud :). Maiustasin omad viljad rahulikult lõpuni, võtsin toast kodinad ning asusin teele.
Uksel tervitasid varasemast ajast tuttavad Yahaya ja Salim, kes siis selle nädala jooksul vastavalt ametites kokk ja giid-autojuht.
Peaaegu esimese asjana uurisid nad, et kuidas ma sellise hotelli leidsin? No aga internet on kõikvõimas. Tuba oli igati vinks-vonks :). Vannitoa aknad lausa maalingutega ja kuidu ka terve tuba sinduslik. Ainsa asjana maadlesin eile õhtul stepsliga. Neil ju teineotsik võrreldes Euroopaga. Õnneks on ka. Sellekaoks trikk, mille me Eretiga eelmisel aastal avastasime, või õigemini meile õpetati. Seeg sain taas kõik vajalikud mänguasjad leatud ja võib põõsastessesuunduda. See et kohalikud ise linna ei tunne, pole ju minu probleem:). Ega neilegi, kuigi kohale saabumiseks olid nad siiski kaarti vajanud.
Nagu ikka, ei ole selles linnas edasijõudmine justülearu kiire, aga nüüd see hetk enam ei loe. Tänavatel vuravad siin suures osas autod, mida meie teedele liikuma ei lubataks. Kohatu tuleb elavat tuld sumpsist, kord vajab see Fred Flinstone'i autojuhiks, nii roostes on need. Lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal aga liiguvad :)
Tegime veel tankimispeatuse poes, et toiduvarusid täiendada ning edasi teele. Siin ei saa tegelikult arugi, kui linn lõpeb ja külad algavad. Igal pool on asmikud ja kauplemine. Esimene paar tundi kulus tutvuse ja mälestuste uuendamisele ja kiiresti sisseelamisele. Kaanisin oma istmel vett ja uudistasin ümbruskonda. Väljas on 30 kraadi ja vahelduv pilvisus. Mõnus. Pisut halenaljakas oma lähes sinakasvalgeid jalgu ja käsi siin vaadata. Aga loodetavasti saab jume siiski näkku, enne kui tagasi koju vaja tulla.
Kulgedes lõuna poole läbi pisikeste külade tundsin taas ennast justkui mõni jääkaru puuris vaatamiseks ja näpuga näitamiseks:). Minu puuriks seekord siis jeep, mille aknast mina välja ja nemad sisse vaatasid.
Teel tegime lõuna kohalikus toidukohas. Mina konsumeerisin ühe omleti koos värskega. Kõht täis ja meel hea, edasi.
Ei saa öelda, et liiga palju oleks siin muutunud, kuid miskit siiski. Dari on jätkuvalt uusi hooneid siginenud, nagu kombeks igal pool, klaasist. Aga väljapool linna oli tekkinud mitmeid-mitmeid väiksemaid töökodasid tekkinud, kus ehitusblokke valmistati. Mõnede jaoks olid masinad ja mõnel pool vormiti neid päris vanamoodsal moel. Ja siis oli näha arvukalt kerkimas seniste hüttide kõrvale uuemaid ja eeldatavasti ka pisut püsivamaid maju. Teine suur muudatus oli see, et hetkel veetakse teede äärde elektriliine. Esialgu ei saanud ma aru, miks pikalt-pikalt oli teede ääres langetatud puid, neid ainsaid, mis neile pisutki kaitset päeva kuuma päikese eest kaitset pakuksid. Igal juhul asjad liiguvad. Täna on veel kindlasti külasid, kes pole seni lambivalgust elu seeski näinud.
Pühapäeval toimuvad siin presidendivalimised. Igal pool on näha valimisplakateid. Ilmselt suur osa ei oska ka seda lugeda, kuid see ei takista ju kampaania tegemist. Huvitav, kuidas kirjaoskamatud valimas käivad. Allkirja asemele nad ju kolme risti kirjutada ei saa?
Kella 3 paiku saabusime oma tänasesse peatuspaika. Seadsime ennast sisse ja hetkeks mõnsatama ja siis kella 4 tuuris paadiga jõele. Tundus esiti, et tänaseks saagiks võib jääda teel nähtud paarsada lehma, paarkümmend kitse, kuked-kanad ja ühes külas üksinda uitamas nähtud paavian :). Salim õhtusöögi lauas väljendas imestust, et miks need lehmakarjade omanikud elavad väga saastades tingimustes, kuid endal on 50-60 pead karjas ja ühe lehma hind on ca 500000 kohalikku shillingut. Meile arusaadavas rahas on see natuke all 300 dollari. Võiksid nad ju endale mõne lehma arvelt lubada ju küll miskit paremat.
Teine vestlus, mis meil arenes oli rahvusliku lenufirma olemasolu või siis puudumine. Tansaanias see puudub, kuid samas lennujaamu on ehitatud ja laiendatud ja aru ei saada, miks seda vaja kui endal pole ühtki lennukit. Kõlas kuidagi tuttavalt see teema ka meie kontekstis. Hää küll, meil paar lennukikest ju tallis olemas, kuid tervikuna on asi siiski lahja. Kasvõi lõunanaabritega võrreldes. Ja siinjuures tuleb õelda, et kui mul on olnud võimalik Eesti õhuga lennata, siis olen neid ka eelistanud.
Päev loomadega kohutmises osas nii lahjalt siiski ei läinud, kui ennist tundus :). Paadiretkel nägime mitmeid krokusid, valdav osa neist sellised lemmiklooma möötu, keda jõiks koduski pidada :). Üks tegelane oli oluliselt mehisem, see oli juba kole mis kole. Lisaks arvukalt erinevaid linnukesi, kelle nimedega ma isegi ei ürita hakkama saada, ega neid meelde jätta. No ja siis muidugi kallastel nähtud blue monkey'd ja jõehobud. Hippod paaditripi alguses ei tahtnud ennast eriti näidata, kuid kuipäike looja hakkas minema, siis esitlesid ennast päris hoolega. Hipposid oli igas mõõdus, küll väiksemaid, küll suuremaid. Puristasid mis jaksasid. Selle kõige taustav veel ilus päiekeseloojang. Häppi, häppi, häppi.
Tagasi laagris, sai pesus käia. Mull muidugi tu dus, et shampoon jääbki pähe, sest ühel hetkel dušist vesi lihtsalt lakkas jooksmast. Pidasin juba plaani, et kuidas ma nüüd abi ja lahndust otsin, aga kraanist vesi siiski tuli, lihtsalt kehva surve tagajärjel see üles dušini ei jõudnud. Igal juhul taas inimese tunne, sai õhtusöögile asuda. Tänaseks roaks oli pilau, mis on tradistiooniline Aafrika riisiroog. Nämm.
Meie laagris ptegid erinevad ahvid meile meelelahutusprogrammi. Igav siin juba ei hakka :). Ahve oli näha vähemalt 3 erinevat liiki, must valged colobus'ed, blue monkey'd ning bushbaby'd. Trall kestis telgi kohal oleva puu otsas kaua, ja eeldatavasti terve öö.
Ritsikad siristavd terve orkestrina ja kuu on taevas nii ere, mida ma siin varasemast ajast vist isegi ei mäleta, kuid eelmise aasta LAV välja jätta, mille taevas oli ikka klass omaette.
Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar