Hommik oli pisut raske, aga ei midagi päris konti murdev, igal juhul olin mina õigel ajal hotelli lobis olemas, kuid autot veel mitte. Aga ei tulnud sedagi liiga kaua oodata. Mulle see isegi sobis, sai veel kahe viimase päeva blogi avaldada, sest tubasesse võrku nende kood igal sisse ei võimaldanud logida ja lobis siis toimis eraldi võrk. Täpselt õigel ajal sain hakkama :). Start.
Esmalt kulgesime läbi Mikumi rahvuspargi. See tähendab siis seda, et sina sõidad asfaldil ja vasakul ja paremal rõõmustavad silmi impalad, tüügassead, kaelkirjakud, paavianid. Lahe. Klõpsutasin taas pisut kaameraga, ja tundsin ennast hästi. Kuna täna kulgesime, vähemalt esialgu, asfaldil, siis polnud mu seljal ka millegi üle kurta. Huvitav on see, et kui Selous tegin tähelepaneku, et reeglina on kirjakud üksi liikumas, siis Mikumis ütlesid mu vaatlustulemused miskit muud, nimelt oli mitu gruppi 5-6 pealine.
Teine vaatluse tulemus ütles, et teed ületades on kõigil juba palju aega, lausa aeg-luubis käib see liikumine. Siis jõuab tegelane üle tee, auto lähedale ja no otseloomulikult hakkab siis seltsimehel jube kiire. Seega võid pildile saada veel pruuniks kuivanud kõrte või põõsa raagude vahele. Ja nii jääb sul vaid üle kiruda ning ennast manitseda, et teinkord liiguta siis ennast kiiremini. Ja siis kordub olukord sisuliselt üks ühele sama moodi, ja taas samamoodi ja nii jätkuvalt.
Olen teinud selge järelduse, et loomadele meeldib oma "ilusamat" poolt näidata. No aga ma tahaks siiski silmnägu näha, mitte taguotsa :(.
Kokkuvõttes ei oska midagi tahtagi, kui lihtsalt lösutad autoistmel ja show käib sisuliselt käe ulatuses. Täitsa sürr. Mina olen võis :)
Kui Mikumi oma arvukate vaadetega läbi sai, siis saime veel pikalt-pikalt sõita, enne kui Iringasse saabusime. Iringa oli planeeritud lõunatamiseks ja turul toiduvarude täiendamiseks. Lõunaks tellisin endale küpsetatud kartuli, täidetud kuuma tuunikala kastmega ning kõrval värske tomati-kurgi-paprika salat. Kurja, see oli maitsev. Ahjaa, koht ise on selle poolest eriline, et teenindajad, aga ilmselt ka kokad ja muu personal on kurt-tummad. Seega tellimine ja suhtlemine käib ainult kirjutades. Müts maha, kes sellise koha käima pani. Annaks kõik oma viis tugrikut hinge tagant ära. Juba korra ette rutates saan öelda, et homme ma ööbin samas hotellis.
Kui mul punu täis pargitud, siis otsisime turu lähistelt üles Yahaya, kes oli meie toiduvarusid täiendanud. Täna õhtuks pidi valmima küpsetatud banaanid loomalihaga. Kõrvale kas siis ugali või riis. Mul süljenäärmed juba ette hakkasid tööle. Tegemist pole banaanidega, kida me poest võime kodus osta, vaid eraldi sort küpsetamiseks.
Ekipaaž kõik peale pakitud ja edasi Ruaha poole teele. Sõitsime trassil, kui meie ette jäi onu tsikliga, taha kinnitatud korv, milles sees - üllatus-üllatus - siga. Meile hästi teada-tuntud notsu, mis maal vanaema juures laudas on. Notsu oli korvis jalad taeva poole ja jäi mulje, et ta päris rahul sellise sõiduga, kuid ma karda, et tema elupäevad õigepea läbi saamas on. Isanda loomaaed on siiski kirju :).
Tsiklid, ilmselt meie tsikilistid tunneksid ennast hingepõhjani solvatuna, kui nad näeksid, mida ma nimetan siis tsikliks :). Võrdlus võiks olla ehk selline, et mobiiltelefon aastast 2001 on endale peale kleepinud õuna märgi ning nüüd kutsub ennast ifööniks:). Aga ju siis Hiinas selliseid valmistatakse. Ja neid on siin tõesti palju. Üks on muidugi pannim kui teine aga ühtne joon on neil see, et peale monteeritud neile kõigile mölafon. Nii on juba kaugele kuulda, kui mõni kohalik rullis nokaga lähenemas on :).
Küladest läbi sõites näed veelkord, kui vähe on tegelikult vaja, et ära elada ja ka enam-vähem rahul olla. Mitte et ma ise sellistes tingimustes tahaks elada, aga surres-rohkem-asju-omamise-meistrivõistlused pole ka minu jaoks. Tore, et see kell ikkagi vahetevahel selliselt heliseb :). Aitäh, must manner selle reaalsuskontrolli eest. Majad on ehk kokku ca 10ruuduse pinnaga ja parasjagu sellist värvi, milline on pinnas, millel inimesed elavad. Seega olen näinud punaseid maju, halle maju ja pruune maju. Kui vihm selle katuse läbi leotab, siis tuleb ju uus hütt kõrvale ehitada, mitte olemasoleva katust parandada.
Inimesed tunduvad olevat sageli mustad, kuid ruleb tõdeda, et sellest saan ma aru, sest igal õhtul olen ma siin samasugune põrsas. Kuna on kuiv, siis kõik tolmab kohutavalt. Kohalikud kannavad palju kirevaid värve ja mustreid. Ja see sobib neile, sest pane tõmmu naha peale ilus värv, on see ilus - nii lihtne see ongi. Täna tee ääres nägin muidugi ka moeröögatust. Nimelt promeneeris tütarlaps, sirelililla satäänist öösärk üll ja allpool paistsid veel mingid retuuside moodi püksid. See pilt pani küll mu naerust pisut puksuma :). No aga kõigile ei pidavat olla antud ning kuidas tema võis teada abipaki saabumisel, et keegi hea annetaja oli öösärgi saatnud. Teine ju ilus ja särav riidetükk, järelikult selga.
Viimane ots Ruahasse oli taas treppis kruusatee ja seda ikka jagus. Aga sõitsime veel viimastest küladest läbi ja siis olime pargi väravas. Ametlikud toimingud tehtud, asusime oma laagri poole teele. Teel nägime impaalasid ja kudusid. Misjärel jõudsime sillani, kust sai imetleda all peesitavaid krokodille ja jõehobusid. Krokusid hakkas silma päikest võtmas ca 9, kuid jõevees oli neid kuhjaga veel. Ühe saarekese peal keset jõge lebotasid kõrvuti hippo ja kroku :). Nagu parimad sõbrad.
Kui meie sillal lugesime all vees pesitsevaid tegelasi kokku, siis sõitis meist mööda üks päevinäinud kruzavik, kes Salimiga minutikese juttu puhus. Tuli välja, et onu kruzaviki roolis oli trassi ääres leopardi näinud ja meie sellest rahulikult mööda paarutanud. Otsus tuli kiirelt, ots ümber ja tagasi leopardi otsima. Juhatus muidugi oli huvitav. Selle elevantide poolt ãra näritud baobab puu kõrval on veel teine ning selle oksa peal leopard ongi. Möödudes olime küll ühte värskelt räsitud puud näinud, seega ei saanud see olla ei kaugel ega ka keeruline. Aga võta näpust, ülesanne ikka päris nii lihtne nüüd ka ei olnud. See puu, mida meie mõtlesime, oli üksi seisev, ühtki päris läheduses olevat teist puud polnud. Seega oli ülesanne muutunud keerulisemaks, kuid allaandjad me ju ometi pole :). Vurasime edasi ja lõpuks me ta leidsime, mu kiisu nr 2. Juhhuuuu! Magasteine puuvõra vahel nagu ma ei tea mis. Kuidagi üle oksa oli röötsakil, aga meie rõõmuks sell otsustas vahepeal oma une pooleli jätta ning ka meid uudistada. Siis tegi taas nägu, et ta magab ning siis uudistas meid taas. Lahheee. Ma kuidagi moodi ei tahtnud lahkuda, aga kuna päike hakkas vaikselt juba allapoole vajuma, siis polnud ju miskit muud ka teha. Tuli leopardi juures otsad kokku tõmmata ja tänaseks lahkuda ja sisse seada ennast tänases laagris, Msembe bandades. See on ainus laager, kuhu oma Tansaania retkede jooksul olen sattunud teist korda, aga siiski mõnus rahulik ja omamoodi tore tunne taas tagasi olla.
Laagri läheduses on airstip, mille otsast leidsime ühe eriti omamoodi lennuriista. Kas ja kuidas see õhku saab, seal püsib või maandub, jäi minu jaoks arusaamatuks ning ka kuldraha eest poleks ma nõus sellisega kuskile minema.
Homme taas game drive'le, enne kui õhtupoole tagasi Dar-i poole hakkame liikuma.
Olen nüüd valmis ja ka ära teeninud ühe gepardi metsikus looduses. Inimese poolt hoiutid gepardiga olen lausa jalutams käinud, aga see pole ka ikka päris see.
Seega, gepardid, pange ennast palun minu jaoks valmis ja ritta, kui ma homme saabun.
Head ööd!
Ps. Eret, kui juhtud lugema, siis viimane pilt on tervitus Sulle meie bandast, mis on ainsana uuema kuue saanud:)
Loomulikult juhtun lugema :) Kas nad on seal mingeid põõsaid ka mha võtnud? Kuidagi lage tundub...
VastaKustuta