Kuna olema oma Tanalala laagriga järvede keskel, siis on neis ju ka arvukalt jõehobusid. Kuna need päeval veest väljas ei käi, vähemasti mitte kaugel, siis pärval kuuleb neid aeg-ajalt häält tegemas. Öösel kajab ju kõik oluliselt paremini, siis pimada saabudes läheb trall lahti. Möirgamine ja röhkimine, aga kuni veel seda kostub, on kõik hästi, vaiksks jãäb ja nohinat hakkab kostuma, siis on nad kardetavasti su vahetus läheduses. Nii ka täna öösel oli vähemalt üks kamraad paar tundi mu telgi kõrval suupoolist otsimas, kuigi pele eriti ära kuivanud kõrte ju miskit muud veel pole. See aga omakorda tähendab, et kui oleks tahtnud öösel pissile minna, siis pigem oleksin ilmselt hetke sooja voodit nautinud, kui telgist üle öue kempsu jalutanud.
Lisaks uitasid kuskil ümbruses ka paar hüaani ja veel keski kassi moodi tegelane, kelle nime ma pole veel selgeks saanud. Selline pika triibulise sabaga ja suhteliselt jultunult jalutab laagris.
Aga hommikul läks luuk lahti seitsme tuuris ja möne hetke pärast ajasin ennast ka jalgele. Duši alla ja siis tegudele. Ahjaa, vesi, mis siin kraanist on asi omaette. Pruunika alatooniga ja lõhnab kummaliselt. Ma ütleks, et kerge mädamunalõhnaline on teine, aga päevaga selga kogunenud tolmukihi peseb maha ja muud justkui ei oskagi tahta.
Mu telk on kivise pinna peal, sest igal pool mujal tolmab korralikult, aga mu seljale see kivi üleliia mokka mööda küll pole, aga siin ainult kaks ööd ja saame hakkama, ehk. Ja kui ikka ei kära, siis palun oma telgi tolmu sisse panna. Sest see paari sendine poroloon madrats seda kivikõvadust ikka ei parenda :(. No ega see surmahäda pole.
Hommikused viljad koos paari kruusi teega alla loputatud, panime päevasele game drivele ajama. Laagrit kokku ei pakkinud, sest üks öö veel samas kohas.
Hommikul tervitasid meid esimesena taas kirjakud. Need reeglina liiguvad üksi, vahest kahekesi ja paaril korral olen näinud kolme isendit korraga. Igal juhul suurte karjadena neil kombeks pole liigelda. Järgmisena tervitas meid üksik elavandinooruk, kel vanust profi hinnangul ( kelleks otseloomulikult ei olnud mina :)) nii 12-15 aastat. Võhad vaatasid sellil suhteliselt erinavatesse ilmakaartesse. Seal tema siis patseeris ja esitles ennast, küll eest, küll tagant, küll küljelt - noh turist, vaata ja pildista mind nii kuis jaksad :). No ega ma lasknud endale seda siis ka kaks korda öelda. Klõbistasin taas kaameranuppu :).
Täna seiklesime Selous'i järvede vahel, sest need on paigad, kus hetkel veel loomi võib näha. Järvedeks on neid poriseid lompe muidugi suhteliselt palju nimetada, kuid mingi veesilmake siiski. Ja neid on seal päris mitmeid.
Sinka-vonkaseal kulgesime. Meile esitlesid ennast taas arvukalt impaalad, kes praegusel ajal on näha päris pisikeste poegadega. Need sellid on looduse poolt sunnitud seisma suhteliselt peenikestel jalgadel, no ja mida me veel siis äsja sündinud poegadest räägime. Need on kui tõelised tallesabad, muudkui värisevad. Aga edasi need pisikesi tegelasi igal juhul kannavad ja päris kiiresti kui vaja.
Uljalt kepsutavad ringi ka nodzud, sabad seljas püsti. No tahad või ei taha, Lõvikuninga multikas tuleb silma ette, ei saa ma sinna midagi parata. Sealne Pumba on ikka päriselust 1:1le maha viksitud :).
Sebrad näitasid ka ennast täna päris mitmel korral. Taas tekkis meil vestlus, et mis värvi sebra tegelikult on ja millist värvi triibud peale siis joonistati. Igal juhul jäime arvamusele, et looja (kes iganes ta siis ka poleks) võttis lõuendi, ja siis parema idee puudumisel tõmbas vaba käega triipe ja sebra endale kasuka saigi. Kui korra peale vaadata, tunduvad nad kõikühesugused, kuid lähemal uurimisel, see nii siiski pole. Iga sebra on oma unikaalse mustriga, ei ühtki korduvat isendit :).
Ja siis ja siis, fanfaarid taas ärevalt puhuvad, leidsime kiisud, lõvid. 2 tükki paistis palmipõõsa all olevat. Ja sinna me siis ennast pea et unustasime. Ma ju ei saa neist kiisudest küll. Arvaks, et päeval lõvi lihtsalt magab, aga tegelikult on neil pool silma ja kõrva kogu aeg valvel. Lisaks nihelevad iga minuti-paari pärast. Lahe!
Pärast tundi kopikatega avastasime, et ilmselt peaks lõuna tegema. Lahkusime siis lõvilõrride juurest, mul pisike okas hinges, kuid Salim pea et tõotas, et pärast lõunat tuleme tagasi ja kui nad veel alles, siis võime jätkata.
Lõunapaik, see oli ehk napp 300 meetrit lõvide tudulast edasi, kus selja taga poriloigus mõnsatasid ja üksteise kallal tänitasid hippod. Teisele poole vaadates möödusid meist justkui aegluubis kari ( ja seejuures veel mitut pidi, ikka edasi ja tagasi) sebrasid, vürtsitatud gnuude ja kaelkirjakutega. Elu nagu filmis:).
Lõunaks oli Yahaya meile valmistanud kaasa kartulisalati, mitte küll koduse koorega, kuid omamoodi ja maitses hää. Kõrvale tomati-kurgi salat ning lõpetuseks peale haugata banaane, millega mina taas hakkama ei saanud.
Lobisesime veel pargist ja loomadest ning tunnike oligi taas haihtunud. Enne veel kui autonina tagasi lõvide juurde pöörati, tegima lähema vaatlusega peatuse ka hippode mudatiigi ääres. Oi neil oli seal peale suurte ja pirakate ka üks eriti nummi beebi :). Teine oli ikka 4-5 korda pisem kui suured jurakad.
Ja taas tagasi lõvilasse:). Seekord parkisime ennast teisele poole ja seal oli pikutamas 3 lõrri. Üks poisslaps ja kaks tüdrukut. Kogu see pere oli võrreldes eilsega pisut räsitum. Mudased, mis on küll mööduv nähtus, kuid ka nähtavalt lahjemad. Üks lõvitüdruk ei tundnud ennast kardetavasti hästi, otsis ja otsis asendit, siis tõusis püsti ja katsetas lausa robertit hõigata, kuid ka see ei tahtnud tal hästi välja tulla. Lausa appi oleks tahtnud minna, või siis vähemasti doktor-ai-boliti kutsuda.
Taas tuletas Salim mulle meelde, et vaja liikuma hakata, sest muidu ei jõua me valges laagrisse tagasi. Teel esitlesid ennast neile ka uhkesti kudud. Sarved on isasel liigiesindajal võimsalt pikad. Sain teada, et eluesimestel aastatel, kasvab iga aastaga üks keere, kuid pärast neljandat aastat sarved enam ei kasva. Samuti ei vaheta ta sarvi nagu kodumaised sarvelised. Kudu tõmbab puu või põõsa sarvega allapoole ja siis seni nikerdab, kuni selle ära murrab, et siis rahulikult nosida saaks.
Enne laagrisse jõudmist tegime veel ühe peatuse ja salim korjas õhtuks ja ööks küttematerjali. See hoiab, või pidavat hoidma kurjade mõtetega loomad laagriplatsilt eemal. No loodame et see nii ka on.
Igal juhul algus just paljulubav polnud, st laagriplatsi ääres sitsis hüaan, hambad irevil. Ei no keda veel oodata on, kas mu jumaldatud lõvid või? Õhtu edenedes hakkas hüaani ininat igal juhul järjest kaugemalt kostma. Hipod oma mudavannis mörisesid jätkuvalt. Ja siis külastas meis taas see kassi moodi tegelane, triibuline pikk saba selgas. Teda igal juhul ohtlikuks ei peetud.
Õhtusöök söödud, milleks täna oli kana juurikatega kastmes, riis ja siis kapsa-porgandi soe salat. See viiane tahtis mul igal juhul keele kaasa viia, mmm.
Kell oli selleks ajaks ehk kümme saanud, kui andsid sööbikule-pisikule säru ja siis põhku. Loodame, et täna on rahulik öö, ja laagriplatsile kutsumatud neljajalgsed külalised ei tule.
Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar