Tänane öö oli esimene kõikide mu Aafrika käikude osas, kus ma kogu öö jooksul ei kuulnud ühtki looma. Ja seejuures oli mu banda aken avatud. Sääskede eest peitsin ennast õhtul sääsevõrgu sisse ja nii ei saanud ka need mind öösel järama.
Kark alla ja pessu. Pärast väike hommikusöök, milleks klassikaliselt puuviljad, milleks seekord imemahlane ananass, mmmõnus mango ja apelsin :).
Autosse, katuseluuk lahti ja jahile :).
Täna, kui Ruaha pargis oma game drivele asutasime tuli mulle just meelde see, kuidas ma esimesel korral imestasin, et Aafrika nii roheline on. Aga see oli pärast vihmaperioodi ja siis ongi kõik nii roheline kui võimalik. Nüüd aga olen siin pisut enne vihmade algust ja sisuliselt on kõik nii krõbe kui üldse olla saab.
Esiti tundus, et äkitsi tuleb täna nigel päev, aga esimesed esinejad ei lasknud siiski ennast kaua oodata. Meie tänase päeva esimesteks külalisteks olid šaakalid või noh tegeliult küllpaavianid, keda uudistama jäime ja siis jäi silm peale teistmoodi liikuvale kujule põõsas. Ja siis liikus teinegi kuju ja kolmaski. Lõpuks tulid velled ka põõsaste vahelst sahistamast nähtavale. Olidki šaakalid, mis šaakalid. Mis tuletab mulle siinjuures kohe meelde, et eile õhtul laagri õuel istudes, nähin ühte sellist kamraadi meie õuel edasi-tagasi heegeldamas. Šaakaleid ülearu sageli näha pole, aga neist kolmest justkui polnud veel vähe, autost teisel pool teed oli veel kaks. Seega korraga 5 on pisike saavutus.
Mõne aja pärast vurasime edasi, sest avastamist ju veel palju.
Tegime pisikese tiiru suurte kivirahnude juurde, enne kui jõe kaldale suunduda. Neid kivimürakaid olen oma esimesel reisil näinud. Neil armastavad pesitseda pisikesed, minu arvates roti moodi, hyraxid(taas ei tea ma eesti keelset nime, häbi oeaks mul olema, kuid ei tunne. Keele tundidega tegelen hiljem). Lisaks soojendas kõige kõrgemas tipus veel ka suur sisalik. Sisalikuisand oli justkui kivikuju, et lasknud ennast autost üldse segada.
Taas teele. Kirjak nosis rahumeelselt hommikusööki. Ja nagu ikka impaalasid justkui enam ei pane tähelegi, kui suursugune "tulevärk" on ümberringi käimas. Impaaladega seonduvalt niipalju, et erinevalt Seloust siin neil pisikesi poegi pole. Märkad küll noori, kuid mitte tillu-tillusid. Ilusad tegelased on nad oma kolme triibuga taguotsaga, millest üks triip, st saba on liikuv :).
Sõitsime edasi ja meie silmi rõõmustas elevantside pisike pere, see küll vähe kaugemal, mitte päris käe ulatuses, kuid siiski.
Tänase päeva soovunelmaks oli leida üles gepard. Seni pole see mul vabas looduses õnnestunud. Aga tahaks ju väga. Ja unistus sureb ju viimasena.
Oi vaata sebrad, näe siin veel kaelkirjak ning sealpoole veel üks. Selline näeb välja siin ringi vuramine. Haruldasemate tegelaste nägemise osas mul muidugi endasse eriti suurt uski pole, sest minu silm on selles osas ikka päris tühm, aga õnneks istub mu kõrval roolis kotkasilm, kes märkab loomi lisaks sellele maastikule autoga jahmerdamisele.
Sõitsime mööda jõe kallast, mida küll hetkel tuleks valdavalt nimetada jõesängi kaldaks, sest veega on hetkel keerulised lood. Kogu jõgi päris kuiv veel pole, aga valdav osa sellest küll. Nii keerutades ja sik-sakitades tabasime noore londiste põõsast norsimast. Elevandid on jõe ääres suurema osa puid ära hekseldanud. Kui neist mõned veel aasta kaks kestavad on hästi, aga pikemaks ajaks seda pidu enam siiski pole. Puid on lihtsalt kooritu, on murtud, on puitu ennast mõnuga haugatud. See on päris jõhker vaatepilt.
Vurasime aga edasi, taas rõõmustasid mu silmi kirjakud ja sebrad ning arvukad impaalad. Sekka ka taas paaviane.
Kurv vasakule ja kurv paremale, justkui miskit ei juhtu. Linnuke siin ja teine seal. Linnukesed muidugi saavad minult ülekohtuselt vähe tähelepanu, isegi piut piinlik on, aga mis teha. Olen lihtsalt loomainimene. Aga linnud on tõsiselt värvikirevad ja ilusad ning neid on palju. Linnuvaatlejate jaoks on siin ilmselt paradiis. Ega minulgi täiuslikust õnnest peale gepardi puudu pole :).
Ja siis hakkas põõsas sahisema või õigemini maha langetatud puu. Väike vants ja teine, oluliselt suurem sahistasid puu sees ja nosisid. Väike, ehk 3 aastane, rõõmuga nosis ja sikutas puult manti, mida põske pista.suur vants puges üha enam ja enam lausa puu sisse , et paremaid palakesi haugata. Elevandid tunduvad olevat rahulikud, aeglased, aga kui vaja, hakkavad kõrvad hoogu juurde lehvitama ning saba samti ja minekule. See kiirus on tegelikult päris suur, mida nad oma suurest kerest suudavad välja pigistada. Aga ei meie neile konkreetsetele nosijatele huvi pakkunud. Pisike pätu paaril korral vaatas meie poole, kuid see ei pannud teda hetkekski oma einet unustama.
Soovisin vantsidele head isu ja edasi. Tee jätkus ikka jõe kallastel. Ahvid tegid endast pisikese väljanäituse. Istusid päris mitmekesi põõsas, mina sain läbi autoakna muudkui uudistada ja pilti teha. Need ahvid olid härra Nilssoni sarnased, armsad. Mitte paavianite moodi suure punase taguotsaga. Ju ma ühel hetkel ei pakkunud enam ahvidele huvi, sest minema ma nad lõpuks auto kõrval oleva põõsa juurest turnisid. Paar põõsast hiljem tundis ennast segatuna mangustite pesakond, kes seepeale kiiremad liigutused tegi.
Kogu see piirkond, kus jõe ääres kurvitasime, peaks olema minu arusaamist mööda selline ala, kus lõvid ennast meeleldi võiksid lebosse visata ja päevakuuma mööda magada. Bingo!
2 lõvipoissi külitasid palmi all ja muidu silmale täiesti nähtaval, ei mingit põõsast ega oksa vaadet segamas. Samuti polnud nägemiseks vaja auto katuseluugistpoolest saati vaja õues kõõluda. Sain rahulikult autos istuda ning vaadet imetleda. Autojuht sai kiiresti aru,et nüüdpoleenam tükk aega kuskile minekut, pani auto seisma ning seal me siis koha sisse võtsime.
Lõvipoiste näol oli tegemist noorte isaste isenditega, kes pidid olema sama pesakonna kutsikad. Sest muul juhul kaks isast lõvi niimoodi koos ei olevat, ainult sama pesakond. Üks neist oli kasvult vähe suurem kui teine. Ka lakk tundus suuremal vennasel vähe võimsam olevat. Aga tubli poisu oli, iga natukeseaja tagant muutis poosi ja ei pidanud ka paljuks ennast pildi jaoks vajalikku poosi seada. Mariti meel on rõõmus selle peale.
Tunnike hiljem ütlesin lõvipoisudele head aega, oli meil ju siiski vaja veel gepard üles leida ning veelgi hiljem pargist tagasi tsivilisatsiooni poole teele asuda. Ja olgu öeldud, et suuresti pimedas siin maa ei sõideta, vähemasti safaritel mitte.
Piison, vaata veel üks ja veel ja veel ..... Neid oli oma 400 tükki. Nii suurt karja korraga ei pidavat ülearu sageli nägema. Minul on see korra ka varem õnnestunud. Aga see on võimas vaatepilt. Milline ürgne jõud vaatab sulle vastu. Piisonid uudistavad ja on sellise moega, et pole enam aega jalaga maadki kraapsata, enna kui amokki hakkavad jooksma, kuid tegelikult asjad siiski nii hullud pole. Nad lihtsalt ongi pisut sellise hirmutava moega. Karjas oli ka omajagu noori ringi siiberdamas näha. Sellist karja ja nii lähedalt näha mõjub kuidagi ärevalt. Samas tuleb tõdeda, et see üleüldine värin ja närv, mis esimesel aastal kogu aeg peal oli, on kadunud. Nüüd lihtsalt uudistad ja naudid, aga ei karda. Ja ega see minu kartmine nagunii midagi annaks. Selleks on autojuht, kes on proff, et ära tunda ja lugeda loomade hoiakuid, meeleolusid ja võimalikke ohuolukordi, et vajadusel kiiresti uttu tõmmata.
Edasisel teekonnal esitlesid ennast taas vantsid ja taas vantsid. No kus te seni olite, et olen pidanud enamasti imetlema londisteid kaugelt eemalt või siis läbi tiheda põõsastiku. Ühel hetkel panime tähele, et kui a jõesängi põhjas oli koha sisse võtnud üks safari seltskond. Nüüd oli piknikuplats püsti löödud. Lähemale jõudes selgus, et tegemist oli pisut sunnitud pausiga, sest auto oli ennast liiva sisse suutnud sisse istutada. Auto kõrval oli näha labidas, kuid juht ise hetkeks istet võtnud oma reisijate juures. Selles karmis olustikus, minnakse üksteisele ikka appi, kui hädas ollakse. Jõe kallas ise oli päris järsk ja meie teise jeebu vedamiseks, keerasime sellest alla minema taguots ees. Köis kinnitatud, tegutsema. Ma istusin oma istmel kui hiir, ei julgenud piiksatadagi. Mitte et see muidu nii hirmus oleks, aga sellist suurt kolakat lahtisel pehmel liival vedada, võib lõppeda sellega, et ühe kinni istuva auto, oleks neid nüüd kaks olnud. Kuid need juhid siiski teavad ja tunnevad olusid piisavalt, lisaks enda ja autode võimeid. 3 korda juristamist, siis käis Salim veel rehvide juures miskit seadistamas (midagi selleks, et ratas tühjalt ringi ei hakkaks käima, vaid ikkagi veaks), siis hõikas teisele juhile veel miskit ja uus katse, millega oleks võistlus võidetud. St välja ta selle teise auto vedas ja koos me jõe kaldast üles jõurasime. Vot sellisel hetkel tunned, milline monstrum selle auto näol tegelikult sul taguotsa all on. Muudel juhtudel tundub lihtsalt, et suur jeep (sõidan ka sellel aastal Toyota Land Cruiseriga ringi. Meie tänavatel ja teedel pole ma selliseid jaurameid kohanud).
Teise jeebu juht tänas viisakalt ka mind, et ma lubasin meie auto talle appi :). Minu juht küll enne korra küsis, et kas see ikka on ok, kui appi läheme, mida ma jube enne imestasin, kuid kui teine eraldi tänas, oli see eriti naljakas. Kuid siiski, tuleb meelde esimesest korrast jah see teenindav alandlikkus. See on mulle nii võõras. Ja, mu eest on vaja hoolt kanda selle reisi ajal, kuid kummardada ja teenindada justkui kuningat, siiski mitte.
Edasi suundusime veel gepardi otsingutele. Mnjah, ka sellel korral lõppes see tulutult :(. Tundub, et pole mulle määratud gepardit looduses näidata. Nuuks :(
Aga vaadakem asja positiivse poole pealt, lõvide arvu ei suuda enam kokku lugeda, igal juhul üle 10 ja leopard samuti nähtud, seega on kiisude skoor niivõi naa positiivne :).
Tagasi laagris, ootas mind soe lõuna, milleks sellel korral oli taas ugali koos loomaliha kastmega. Kõrvale taas see imemaitsev soe kapsasalat ning ka kurgi-tomati salat. Kõht täis tangitud, oli vaja laager kokku pakkida ja Iringa poole teele asuda, et seal siis öömajale jääda. Asutasime ennast teele kella poole nelja paiku. Sõites värava poole, nägin veel kirjakut ja kahte pesakonda vantse. Naljakas muidugi asja juures see, et mina märkasin neid, mitte autojuht. Viimase vantsipere juures pidurdas ta pea, et rattad blokki. Vabandused ette ja taha. No ega sellest ju veel miskit juhtu, kui tal ükskord mingi loom nägemata jäi.
Sisuliselt kogu tee Iringasse oli kruusatee, mõnusasti treppis. Keelt ei maksnud igal juhul hammastele ülearu lähedal hoida, muidu veel saab koju minna mõnevõrra kärbitud variandiga :). Pisut pärast 6t jõudime Iringasse kohale. Hotellks seekord Neema Craft Guest House. See maja on asutatud ca 2011, kui mu mälu mind ei peta ühe briti poolt, kes rajas selle hotelli, kohviku ja käsitöö koja, et leida rakendust kohalikele puudega inimestele. Valdav enamus on kurdid ja/või tummad, kuid on ka puuduvate jäsemetega inimesi. Kõigile on leitud oma õige koht. Tegemist on lihtsa, kuid aemsa kohaga.
Kuna minu hotelli kohvik oli selleks ajaks oma uksed juba sulgenud, siis tuli minna ja linnast kuskil õhtusöök leida. Kuna tegemist polevat liiga suure linnaga ja häid söögikohti jalaga segada, siis tuli enne maad kuulata, kus sobiva kohe leida võiks.
Info ammutatud, teele. See oli autoga minnes ca 4 minutit, kui sedagi, kuid kuna linnad on siin pimedal ajal kottpimedad, siis me je sellest ei räägi, et läheks jala nagu Euroopas see reeglina käib. Leidsime ühe lähedaloleva hotelli juurest toitla. Menüü oli pikk ja põhjalik. Valisin seekord endale menüüst pepper steigi. Ütleme nii, et nimi ei valetanud. Esimese suutäiega oli tunne, et tahaks vastu tuult minna lahtise suuga jooksma. Õnneks külm kohalik Kilimanjaro õlu aitas ka hästi kaasa. Edasised suutäied tõid juba ka mõnusa hapukuse välja, mida oli kastme juures kasutatud. Liha oli ehk mikrogrammi võrra vintske, mida ja loomalihaga juhtub sageli. Tegemist oli taas maitsva einega. Mulle tundub, et ma oleksin üllatunud, kui siin saaks kehva toidu.
Kõht täis, hotelli ja tuttu. Hommikul start 8 tuuris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar