TAN-ETH P1: Veedan aega lennujaamades

Äratus oli hommikul 3:50. Õhtul oli juba korra tekkinud ketserlik mõte üldse mitte magama minna. Aga mõistus õnneks siiski säilis ja nii eile õhtul voodisse siiski kobisin. Samas muidugi kella 2 paiku hakkasin juba vaikselt kella vaatama. Kuna viimased päevad või õigemini nädalad on nii hullud olnud, siis üleväsimus on oma võtnud.

Aga jäägu see nüüd minust maha :). Minu peas nüüd ainult zen mõtted. 

4:30 ootas mind takso, et lennujaama sõita, lend ise 6:20. Kuna üle pika aja taas pagasiga reisimine, siis ei saanud minekut päris viimasele hetkele jätta.

Minu seekordne marsruut kukub siis välja järgmine: Tallinn-Frankfurt-Milaano-Addis Ababa-Dar es Salaam. Loodetavasti sujub kõik kenasti.

Lennuk Tallinnast oli pilgeni täis. Aga kõik õigel ajal ja hästi. Lennukis üritasin ka tukkuda, oli ju ka väljas veel meeldivalt pime. Ülearu hästi see mul muidugi välja ei tulnud, seda enam, et minu kõrval istusid meditsiinivallas töötavad tegelased, kellel juttu jagus kogu teekonnaks :). 

Frankfurdis oli aega lähes 3 tundi transfeeriks. Jalutasin terminaalis ja siis otsisin endale vaikse nurga, kus sai jalad seinale lükata ja juhtme seina panna ning uudiseid lugeda - kardetavasti viimased enne tagasiteele asumist :). 

Lend Milaanosse oli samuti võrdlemisi täis, aga vabu kohti siiski oli. Lend ise kestab ja vaid ca tunnike ja kohal.

Kui Milaano lennu värav oli välja kuulutatud, seisis selle värava juures suur kahekorruseline bojeng :). Ei saa ju olla, et Euroopa siselennul selline monstrum liigub. Aga seal ta seisis. Ja siis hakati meid peale panema ja oh üllatust, meid pakiti hoopis bussi, mis viis põllul oleva teraslinnu juurde :).  Plaan oli ennast taas unele sättida, kui lennuk juba õhus oli, aga kus sa saad, kui all on vaade Alpidele oma lumiste tippude ja kõik see omakorda pilvetupsudega ilustatud. Muljete ja elamuste kollektsioon sellel reisil avatud :)

Kui Milaanos (Malpensa) lennujaamas lennukilt maha tulime, hakkas silma põrandakate, mida nad seal kasutanud on. Juskui oleks mõni mimmu ennast pidurüüse riietanud, et kluppi minna :) sädeles ja sätendas see rada. No aga mida muud veel moepealinnalt tahta :). 

Lend saabus ja kodinad sain kätte 2 paiku ja lend edasi minemas õhtul kell 9. Lõbus :(. Seda eriti, et kuna olin alles paar kuud tagasi sattunud sinna, siis oman kogemust, et nad oma check-ini ja pagasi loovutamist ei kipu enne 2 tundi avama. Ja järel vedada oma suurt seljakotti tundide kaupa ning seejuures meelelahutuseks ainult kaks toidukohta, siis ei tõotanud need tunnid üleliia huvitavaks kujuneda. Aga mis siis ikka, ka selles olukorras saab võtta parima :). Maandusin siis ühte neist kahest toidukohast ning kostitasin ennast pühvlimozzarella salati ja punase veiniga. Saatjaks raamat, mille lugemisel pole vaja mõelda ning aeg lendas. 

Minu üllatuseks avati seekord check-in isegi 3 tundi enne väljalendu.  Kui lennuk startis Milaanost oli see sisuliselt täiesti tühi. Meel oli juba lausa rõõmus, et kuna tegemist on öise lennuga ja reisijaid vähe, siis saab ennast üle mitme istme külili visata ja äkitsi isegi tukkuda. Lendi Addis Ababasse oli vahepeatusega Roomas. Kuna Milaanost väljudes istusin akna all ja lennukis polnud liiga soe ja isstme seljatoe püstine asend tundus mulle ettepoole kaldu olev, siis kasutasin ära enda ja kõrvalistme padjad-tekid ning olin istmel justkui laiskloom Sid, pidevalt niheledes. Lootus oli, et kui Rooma peatus tehtud ja läheb pikemaks lennuks, siis viskan ennast külili. 

Ja siis hakkas reisijaid peale tulema ja tulema ja tulema. Arvan, et mu nägu sellel hetkel küll mingit rõõmu ei väljendanud :). Aga....

Õnnejumal pidi seekord minu poolt olema. Nimelt minu kõrval olev iste jäigi tühjaks. Jeee.

Jätkuvalt nihelesin ja otsisin mõistlikku asendit, kuid see käis siiski läbi pool-une.

Esimene päev lendamisi ja ootamisi seljataga ja valmis peagi taas ter ütlema mustale mandrile :).