TAN-ETH P4: Kirjakud, pumbad ja simbad - kuid mitte unes vaid ilmsi.

Tommik polnud planeeritud liiga varaseks ja mulle polnud antud isegi ärkamise aega. Aga võta näpust, kui lootsin magada. Eriti hindu keelne inglise keel hakkas üle laagri hõiskama juba kella 6st ja süüa nõudma. Palju ja kõike sellist, mida nende kokal muidugi pakkuda polnud. Just, just igal seltskonnal on oma kokk kaasas, kes oma seltskonna eest siis hea seisab. Minul oma koka üle nuriseda ei tule, kui siis ainult sade, et üritab mind nuumata ja ma järjepidevalt kasvatan teda sellega, et mind pole vaja sellistes kogustes toita, sest see on toidu raiskamine. Aga kõik, mida ette kantakse, on hää. 

Kui telgis ümber oma telje keerlemisest sai küllalt ja kobisin pessu. Mõne aja pärast kõik toimetused toimetatud, istusin kaunist hommikut ja mõnusaid looduse hääli nautima. Selleks ajaks oli valdav osa rahvast juba safarile suundunud ning meil hea vaikne ja rahulik, et sai isegi enda mõtteid kuulata. Tarkade inimestega on ju ikka meeldiv vestelda :). Peagi saabus minu ette mu hommikune roheline tee ja taldrik puuviljadega. Seekord andsid värvi taldrikule papaia, arbuus, apelsin ja banaan ( see kohalik lühikest mõõtu).  Minul meel hea ja asusin maiustama. Ja siis saabus hommikune omlett rohke sibula, ja porgandilaastude ja miski rohelisega. Kõrval vorstike ja üleküpsetatud tomat sibule ja grammi küüslauguga. Vorsti jätsin katsetamata, kuid tomatile andsin valu ja hometist poolega sain ka hakkama. Puuviljad lisaks ja ajage palun käru ette, et mind minema veeretada:). Pakkisime pärast rahulikku hommikueinet oma laagri kokku ja teele.

Õige pea registreerisime ennast parki sisse ja avastusretkele. Ei saanud me kuigi kaua sõita, kui käe saime valgeks pumbaga ( siinne siga, vist tüügassiga) koos põrsastega ja siis veel pesakona ja siis veel. Oi, näe kirjak! Ja nii hakkas see päev kulgema.

Samas pean nüüd tõdema, et nägin nüüd esimest korda ära ka selle tõelise pildi, kuidas näev savann välja kuivaperioodi viimases otsas. Vot see on karm, head kuivuse üle kurtjad koduvabariigis :). 

Kirjakud näitasid ennast arvukalt, üks ikka graatsilisem ja pikema kaelaga kui teine. Ühei ikka tumedam ja laigulisem kasukas seljas kui teisel. Jõudsime varsti jõe äärde, millest polnud ülearu palju järele jäänud, kuid ikkagi arvestatava laiusega, kuid sügavust polnud enam alles jäänud. Selle keskel seisis üks kirjak, kes siiski otsustas jõe ületada ja temast pisut eemal saabusid jõe äärde veel 3 kirjakut. Otsisid siis kohta, aga milleks, jäi esiti selgusetuks. Aga siiski, üks astus esimesi jalgu pidi vette, painutas kaela, kuid ei miskit. Siis tabas oma jalad harki ajada ning siis kaele painutades, ulatus seltsimees jõest jooma.  Teine kirjak tegi sama. Kolmas ennast siiski ei alandanudja lihtsalt hakkas üle jõe marssima :). 

Praegusel ajal on pumbadel ja ka imaaladel pojad nii mõnusalt pisikesed. Neid võikski vaatama jääda. Ma isegi ei taha teada, kui palju ma taas pilte klõbistasin. Aga ainult ennast saab nende rohkuses süüdistada.  Taas ühe veesilma juures, hakkas silma kaldal nosiv hippo. See on tegelikult suhteliselt ebatavaline, sest hippod päevasel ajal päikesega veest välja ei tule, kuna nende nahk kuivab imekiiresti päikese käes ja praguneb ja pidi neile põrgulikku valu tekitama. Aga see seltsimees oli ennast kohe vee äärde sättinud ja seega polnud kaugele minna, kui vaja ennast vees kasta.

Kohe kõrval uudistasid põõsastes kaks kirjakut kaelad õieli, ise pisut arglikult põõsa tagant piiludes.

Ja silmad veelgi rohkem vasakule pöörates ilutses teisel pool veesilma vantside kollektsioon.  Jee.taas üks loom soovitute seast olemas. See endale püstitatud soov täidetud :). 

Lisaks olid veesilma ääres ka paavianid. Seega arvan, et selleveesilma ääres oleks Navitrollal jagunud tegevust ja inspiratsiooni oma maalidele pikaks ajaks. 

Paarutasime veesilma ääres edasi põigates ühele ja siis jälle teisele poole. Ühel hetkel hakkasid silma ühe palmivõsa vahel mitu seisvar jeepu. Selge, midagi lahedat oli meid ees ootamas ja eeldatavasti peaks sellišel tegemist olema mingit tüüpi kiisudega. Ja kuna ümbrus ei olnud sobilik ei gepardile ega ka väga leopardile, siis pidid see olema lõvi. Jeeeiiiiii!!

Ilmselt osutus tõeseks õite kiiresti. Puude all oli lõvilõrride pere. Selels hõimus paistis olevat 2 täiskasvanud isast, ilusate lakkadega. Lisaks kaks emast kellest üks oli täiskasvanud, kuid siiski suhteliselt nooreke ja siis veel kolm alla aastast kutsikat. Pere oli ennast kolme gruppi jaganud, seega vaatamist, imetlemist ja pildistamist jagus pikemaks ajaks.  Mitmed jeebud, mis olid seal enne meid lahkusid. 2 ekipaaži saabus. Samas tuleb tõdeda, et kuna ma ei väsi sellest pildist, siis meil polnud kiiret kuskile.  Vaatlemise käigus tuvastasime, et üks suur isane ilmselt vajaks hambaarsti teenust, sest ühelt poolt olid need kas puudu võ siis murdunud. Nägime seda, kuna ta unes eeldatavasti miskit sõi et suu matsus peas :). See pere oli hästi toitu ud, kuna ühtki ribid püsti tegelast nende hulgas polnud. Lisaks märkasime ka enne palmituka juurde jõudmist piisoni korjust. See olla Salimi hinnangul kõige enam 3-4 päeva vana. Nojah, eks see vähe lehkas küll veel, väkk.  Aga loodus nõuab ju oma.

Tagantjärele vaadates oli see hea, sest lisaks lõvide eneseeksponeerimisele olime me ka tunnistajateks sellele, kuidas ühe teistest eraldi põõnava lõvi tähelepanu (ilmselt hõimu pea) haaras lolli leaga lalisema saabunud paavian. Lõvi oli hetkega stardivalmis ja jooksis paaviani poole. See suues kabuhirmus ronis esimese ettejuhtuva puu otsa ja sealt ta siis kiunus. Lõvi puu all omakorda oli vägagi ründamisvalmis. Ülejäänud hõim oli seepeale ka sekundiga jalgel ja läksid uudistama ja aitama paavianijahti pidama. Kuna see meie silma alt toimus juba väljas, siis polnud meil mõtet enam paigale jääda. Kuidas need kuus põõnavat tegelast kuulsid ühe liikvele minemist, on müstika, sest inimkõrvale ta ühtegi kuuldavat heli ei teinud.  Aga taas uus elamus, mida ma varem näinud pole. Ei tea, kas ma olen nendega nii ära harjunud või on nende nägemine juba omamoodi tavaline, et ma seekorda pulssi mitu korda kiiremas tempos löömas ei tundnudki. Aga see tund kopikatega vaatamist oli igat sekundit väärt, absoluutselt!!

Edasi liikudes näitas meile taamal veel üks vantsikari. Äge, kahjuks mitte ülearu heal pildistamiskaugusel. Aga kindlasti tuleb veel võimalusi :). Ühte üksikut vantsi silmasime teel laagrisse veel. 

Tänane kollektsioon täienes ka elusate piisonitega, seekord 6-pealine seltskond. Kuulsin ka seda, et selline seltskond pidavat olema oluliselt ohtlikum kui suur kari, sest suurel karjal, kus sees ka emased isendid, on alati liider olemas ja piisonite kari ei ründa, kui karjajuht seda ei tee. Aga selline väike isetsevate härrasmeesteklubi pidi olema täiesti ettearvamatu ja kippuvat väga lihtsalt ründama, eriti halbade olude kokkusattumisel ka autot, kuid see pidavat olema siiski ektsreemne olukord.  

Pärast veel mõningat sõitmist saabusime laagrisse. See on täiesti eraldatud ja inimtühi. Pidime tegelikult kaasa saama rangeri, kuid kui ennast parki sisse kirjutasime, siis keda polnud, oli ranger :(.  Eks näis, kuidas kulgeb. Kõhe on, aga Salim ja Yahaja on siin varemgi peatunud ja ka ilma rangerita.

Laagri vahetus läheduses on järvesilm, kus on arvukalt hipposid ja ka krokodille. Laagrisse jalutavat vahetevahel hippod, krokud veest nii kaugel ei liigu. 

Nüüd oitame õhtusööki ja siis telki külili. Kell seitse on siin juba ju kottpime ja kuna oleme maailma otsas, siis peale oma kükloobilambi ja kahe õlilambi mingit valgusallikat pole.

Homme taas terveks päevaks safarile. Kirja järgi samas laagris, aga eks paistab.

Head ööd, hippod, head öödvantsid,head ööd lõvipere ja head ööd kõik teiegi, keda üles lugeda ei jõua. Aitäh ilusate elamuste ja meeldejäävate muljete eest :).