P15: Singapur ja Kuala Lumpur - võtab viimast

Hommikul ärkan taas rahulikult, kuid uimerdama siiski ei plaani jääda, on ju õhtul lend ja oleks nii palju, mida veel teha-vaadata. Kui kõik protseduurid tehtud, on aeg kohver kokku pakkida. Selle pean lihtsalt hotelli ootama jätma. Hommikul tšekkan ennast ju hotellist välja. Hommikusöögi teen katusel. Linn paistab hommikul vähe sudus olevat. Ju päeva peale ikka klaarib selgeks. Enne 10 pole mõtet kuskile joosta, seega hommikusöögil on aega siiski pisut uimerdada. 

Kell on saanud vaikselt 10 ja seega, lõpetan hommikusöögi, vaatan toa üle, et miskit maha ei jääks ja suundun oma kodinatega alla, et arved klaariks saada ja siis linna. Eile pikalt mõtlesin ja justkui isegi otsustasin, et kasutan päeva bussiga linnas hop-on-hop-off’ates, kuid täna hommikul on see otsustavus ja tahe minust lahkunud. Seega suundun metroose ja suundun linna poole. Kesklinna seekord ei suundu, vaid sihiks olen võtnud kohaliku nn. Hipsterliku tänava/kvartali. Asub see minu esimese peatuspaiga vahetus läheduses. Tegemist on Haji Lane nimelise tänavaga, kuhu on koondunud toidukohti ja selliseid teistmoodi kaupluseid. Siin võib leida arvukalt käsitööd, mitte maailmakuulsaid luksbrände. Kell on saanud  niipalju, et olen kohal ca 20 minutit enne 11, kuid avastan, et siin hakkab elu suuresti 11st. Jalutan tänava korra läbi ja siis leian endale pesa, kus teha hommikune “lake”. Mööda jalutades hakkas silma küünesalong, no ja muidugi tekkis kiiresti ketserlik mõtte võimalusel teha väike maniküüri-pediküüri peatus. Lõpetan oma joogi ja kell on ka juba selleks ajaks üle 11 käinud, seega asun uudistama. Astun paari pisikesse poodi siin ja seal sisse ja uudistan ringi. Olgu öeldud, et mingeid ostusoove pole. Ni samas meeled avatud, et kui miski ikka jalad alt võtaks, siis...

Päris ägedaid hõbeehteid on näha, samuti nn. Kohalikku disaini, kleite, kotte jne. No ei pane miski päris kiljuma vaimustusest, seega suundun salongi poole, mis mulle ennesilma jäi, et protseduuridele suunduda.  Arsin kohale, avan ukse ja selgub, et pärast kella 2 oleks võimalik 😕. Urr, no niikaua ma siin küll ringi ei tuuselda ja veel vähem viitsin tagasi tulla. Tänan ja sulgen ukse. No mis siis ikka. Suundun edasi ja oh üllatust, uks või kaks edasi hakkab veel teinegi koht silma. No see oli esiti päris hästi peidetud. Ronin trepist üles teisele korrusele ja avan ukse. Kohe tullakse mind ka tervitama. Minu suureks rõõmuks on neil parasjagu minu jaoks vakants pedi’le. Mmõõnus 😁!! Vajun suurde mugavasse nahktooli ja...  Paar tundi hiljem olen valmis lahkuma. Ideaalsit jäid küll näpud puudu, kuid see on juba pisiasi. 

Suundun taas metroosse, et seekord suunduda Marina Bay Sands’i poole (paadiga hotelli ja kaubanduskompleks). Selleks pean seekord korra veel metrooliini vahetama, aga või see nüüd mingi probleem. Kohal. Taas on minu ümber hull brändindus ja luksus. Maja on ise muidugi uhke, pole midagi öelda. Mingi kosmeetikabutiig8 uksel püütakse mind kinni. Ikka antakse väike kingitus, eesmärgiga klient kinni püüda ja liimile meelitada. No lasen siis noorhärral, kelleks seekord on keegivägagi euroopajuurtega klanitud pisut peenutsevate kommetega tegelane, ennast siis pisut meelitada. Seltsimees demonstreerib mingit nahka puhastavat toodet. Tulemus on muidugi muljetavaldav, aga arvestades, et butiik sellises asukohas, pakub umber 20 purgikest-pudelikest, siis ma tegelikult ka ei taha teada, mis ulmelist hingehinda küsitaks. Noorsand on väga üllatunud, kui ma selgelt ja kiiresti vastan eitavalt ta küsimusele, et kas ma hinda tõesti ei tahagi teada? Endal seejuures silmad imestusest rõngas. No tegelikult ka ei taha. Tänan teda meeldiva pingutuse eest ja lahkun. ( olgu siinjuures siis tunnistatud, et uudishimu saab minust ikkagi võitu ja hiljem natuke netis nuusin ringi ja tuvastan, et see konkreetne puhastustoode maksis ei rohkem ega vähem kui 400 dollarit. Ahjaa, tegemist oli imepisikese taaraga, no nii 50 ml. Tänan väga, ei jääb veelg8 kindlamalt kehtima. Aga tore oli seltsimehe proovimist ja vingerdamist vaadata. Kuidas ta küll ikka ära ei jaganud kohe, et mul polnud vähimatki kavatsuse poega ostlema hakata! 🤓). 

Astun paari butiiki sisse, kuid valdavalt tegelen ikka vaateaknashopinguga. Vaikselt juba virvendab. No need sisseastutavad uksed on sellised, kust saaks kas kingi või kotte. Ei ühtki ostu. Ja siis püüab mu pilgu teepood. 😁 Sirgelt jalutan sisse ja nüüd on küll põlved all kergelt värisemas. Siine valik võtab hinge kinni. Eks neil turistide püüdmiseks on siin muidugi ka teepakke, kuid nendega ma oma aega ei raiska. No ja püüa leida enam kui 500 teesordi sees seda “oma”.... nagu ikka välistan musta tee ja lasen ennast siis mõnede variantidega meelitada. Mõned valikud jätan ootele, et siis lõpuks ehk miskit isegi kaasa osta. Teed ei saa minusuguse teehooliku kodus ju kunagi küllalt olla. Valin lõpuks välja paar sorti ja jään jälgima kaalumise ja pakkimise protseduuri. Ka selles on on kõik viimistletud ja peen. Ahjaa, klienditeenindajad on riietatud kõik musta ülikonda, valge särgiga, mis on nii valged, et silmadel hakkab valus 😊. Leti taga oleval noorhärral on pintsak maha visatud, mis paljastab ja särgivarrukate ümber kummid, mis hoiavad varrukaid paigal, et need ette ei jääks toimetamisel. 

Valmis, ost sooritatud, patseerin edasi. Suundun toidukohtade poole. Käes juba täiesti korralik, vaata et hiline lõunaaeg ja nii valingi endale välja ühe hiinaka. Valin endale seekord, vasikalihaga nuudlisupi, liha ja krevetiga dim summid ja alustuseks veel ühe aasiapärase pisikese salati. Joogiks sidrunheina joogi. Olen taas sattunud maitseteparadiisi. Rohkem ei oska miskit öelda. Tund ja kopikad lendavad nagu sõrmenips, maksan arve ja jalutan edasi. Kell on saanud nii juba lõpuks 5. Peagi on aeg ennast lõplikult minekule sättida, kuid pragu on veel aeg nautlemiseks. Leian ennast oma külastatud teepoe kohvikust. Maandun sinna ja tellin endale 5-lehelisest teemenüüst umbes ühe rohelise tee. Kõrvale tee-jäätise ja jään huviga ootele. Jäätis saabub esimesena, kaunistuseksjuurde serveeritud värske maasikas. Tee tuuakse lauda kuldses kannus. Kui pead pööran ja ringi vaatan, siis avastan, et kanne on erinevaid. Valdav enamus küll kuldsed, kuid tilad-sangad erinevas toonis. Teed, mille sees on teelill, need on serveeritud klaaskannus, no e5 oleks seda avanevat ilu ka ikka näha. Äge. Maitsev on nii jäätis kui ka tee. Mõnulen siin mis ma mõnulen, aga olen viimaks lõpetanud. Ja et nüüd mitte selle keskuse üledoosi saada, marsin sirge seljaga siit välja ja suundun tagasi Boat Quay poole. Teel orienteerun taas kõrgete tornide vahel. Kellkuulutab oarasjagu tööpäeva lõppu ja vot siin on palju, tõsiselt palju jooksjaid, võimlejaidja teisi oma tervise eest hoolitsejaid. Nende vahel sagivad kontorirotid. Äge on vaadata, et siin on tõsiselt kombekspärast tõõpäeva koguneda spetsiaalsetesse baaridesse joogile. Küll hakkab silma neid baare, kus on ta alised lauad sees, siis on sellsieid, kus on nn. püstijalabaar. Tühi pole neist praegusel kellaajal küll ükski. 

Leian endale jõe ääres koha, kus pisut istuda ja veel viimaseid hetki kõike sega endassi talletada. Linn hakkab juba õhtuks valmistuma, väljas juba hämardub ja meel on korraga lausa nukker. Kõik on ju hästi, aga teadmine, et puhkus läbi ja Singapur vaja kohe selja taha jätta, teeb nukraks. Märkamatult on kell saanud 8, seega on tagumine aeg öelda Singapurile aitäh lahke võõrustamise ja ilusa puhkuse eest ning lahkuda. Silm pisut niiske, vaatan veel viivuks selja taha ja siis seal sammud kindlalt metroo poole. 

Hotellist vahetan ennast pisut juba rohkem sõiduvormi ning panen seljas olnud asjad kohvrisse. Palun endale takso tellida. Kuigi saab ka metrooga lennujaama, kuid neid viimaseid vaateid,  neist pole valmis loobuma.

Lennujaamas sujub kõik kiiresti ja lihtsalt. Kohver ära antud ja passikontroll läbitud. Leian endale koha ja sean ennast sisse ootama oma lendu. Kõik on kenasti on-time. Lennukis muidugi on pisut jahe, kuid tekk ja sokid, mida Finnair pakuvad Lennul, seljatavad ka selle probleemi. Seekordse lennu teeb tüütu,s asjaolu, et minu istme juures olevas meelelahutuskeskuses on a8nult nn. uued kuid täitsa mõtetud filmid. Samas on nii öö, et kiunuma ei viitsi ka hakata. Panen ekraan8 tagasi käetoe sisse ja nihelen istmes, kuni leian endale parema asendi magamiseks. Seekord magan kokkuvõttes isegi rohkem kui minnes. Kuid viiamsed 3 tundi on küll juba suhteliselt tool8 maitse suus. 

Helsinkis lennukilt maha tullles, olen jätkuvalt paljaste varvastega. Marsin Tallinna lennu värava taha ja siis lõpuks allun väljas olevale ilmale, või noh, kui õhukesi tenniseid saab sellesse kategooriasse paigutada. Jumekaid nägusid paistab täna hommikul mitmeid Tallinna piole suundumas. Pikal lennul oli ka eesti keelt kuulda, kuid kindlasti tuli puhkuselt naasjaid ka teistelt pikkadelt lendudelt.  Lühike lend ja kodus. Kodu, kallis kodu - ka siin on hea olla.  

Singapur, jään igal juhul igatsema ja huviga ootama hetke, kui me teed taas kohtuvad. Aitäh! ❤️

P14: Singapur ja Kuala Lumpur - päev kirju nagu...

Ärkan hommikul nagu ikka, 9 ja miskit peale. Hommikusööki pakutakse hotelli katusekorrusel. Mitte et see teab kui kõrge oleks, aga hommikuses värskes õhus on päris tore ärgata. Olen õhtul veel korra mõttes läbi raalinud, et mis on need kohad, vaatamisväärsused, millega tutvust tahaks teha, enne kui olen sunnitud varvad kodu poole pöörama. Otsustan alustada Jurong Bird Park’ist. Selle pilet juba koos loomaaia ja teiste seitud atraktsioonide olemas. 

Marsin pärast hommikusööki taas metroo peale ja saan rohelise liiniga täitsa arvestatavalt sõita. Äkki isegi 13 peatust, kui mälu mind alt ei vea. Aga see pole veel kõik, nüüd on vaja veel linnaliinile nr 194 ümber istuda, et 2 peatust veel sõita. Õnneks toimub igal pool üks ja see sama transpordikaart, mille esimesel päeval soetasin. Otsin telefonist taas oma pileti välja ja uudistama. Esimesena keeran ennast sisse pingviinide koopasse. Siia on neid päis mitut sorti kokku toodud. Oh neid Lolosid ja Piigosid. Vaata ja lusti. Ma ei näe ju pingviine esimest korda, aga m8nd ikka ja jälle hämmastab, kui erinevad nad oma liikumisvõimelusega on maal ja vees. 

Pingviinidekoopast taas päevavalguses, on kohe atraktsioon - papagoidega pildistama. Mhh, antakse kätte toigas, mille peal papagoi istub. No nii ei lähe mitte. Marsin edasi. Teele jääb kulliliste esinemise areen, aga hetkel siin mingit etlrpemist ei toimu. Möödun suurest laste mänguväljakust. No kas see park nii lahjaks jääbki.  Seejärel flamingotiik, pelikanitiik, luigetiik. Siis aga olen otsapidi jõudnud papagoide sektsiooni. Oohh. Neid värve, seda uhket kisa. Kõrvatropid oleks pidanud kaasa võtma. Päikseprillid ei teeks ka paha, et kog7 see vikerkaar ei pimestaks 😁. Punane, sinine, kollane, roheline, valge, no ja kõik nende variatsioonid nii koos kui eraldi. 

Siis külastan kullide-kotkaste kollektsiooni. Üle saavad ka vaadatud veelinnud, kelle hulgas ka tõsiselt uhkeid ja värvilisi. Nende puhul värvi tonaalsus küll üllataval kombel seal punaste otsas. Peala papugaajade on siin minu arust teine parim kollektsioon keist suurte ja võ8msate nokkadega tuukanitest ja sarnastest isenditest. Ilma eraldava aiata nendega küll kohtuda ei tahaks. Kuna etendused ja söötmised on siin jas hommiku” päris avamise järgsed, kuhu ma muidugi ei jõudnud (mnjah, ei üritanudki jõuda), või siis juba kaugelt pärastlõunased, siis asutan ennast linna poole tagasi . 

Hüppan metroost maha Hiinalinnas taas. Sealt edasi siht jõe äärde. Hiinalinnas jääb hing kinni, sellist rahvamassi võid meil ehk laupupeol kohata. Siin aga tavaline pühapäev. Võtan sihi siinsele hawkerile. On ju tegemist taas sisuliselt “must” külastusega. Kui keegi otsib tärnidega restorani, siis siia ei maksa tulla. Kuid kui eesmärgiks on kohalik, ülimaitsev ja odav toit ning lisaks äge elamus, siis voilá - see just õige koht. Proovin siin ära mereandidega nuudlid ja dim sumid. Mmmm 😁. Kokku on siin üle paarisaja kioski. Enne kui kuskile maha istusid kulutasin uudistamisele märkamatult üle tunni. Aga süüa rohkem ei jaksa, seega lahkun siit. Tänavatel on liikumiskiirus ikka selline, et tigude võiduajamine edeneks tempokamalt 😋. Satun ühte poodi, kus on igasugu variantides pulki. Küll puust, erinevatest sortidest, küll luust, küll portselanist. Hinnad algavad pea olematutest summadest kuni sadade tugrikuteni välja. Eh, ei tule meeldegi, kas olen maininud, et Singapuris on kasutusel Singapuri dollar. Kurss hetkel euro vastu umbes selline, et ühe euro eest saad 1,6 dollarit. 

Lisaks söömise pulkade on siin imeilusaid teetassikesi ja kanne. Uudistan ja valin pikalt, lõpuks hakkab siiski kaine mõistus tööle. Miks mul vaja sõrmkübarat kui minu teejoomiseanumaks on peaaegu ämber 🤓. Seega pärast pea kolmveerandtunnist silmade ja ilu meelte nuumamist lahkun tühjade kätega. 

Suundun nüüd taas kaide piirkonda ja uitan siin ringi. Kasutan juhust ka pisut uidata tornide vahel. Neid on siia tòsiselt palju kokku kuhjatud. Üks kõrgem ja klaasisem kui teine. No ja pole ju saladus, et suur osa neist on täiedtud pankade ja muude finantsmaailma hiidudega. Jõuan tagasi kai äärde ja leian koha mereandide restoranis. Istutan ennast maha ja rõõmustan ennast laksaga. See on kohalik roog, mida peab proovima. Mõnusalt tuline, kuid vastu tuult pole vajadust jooksma hakata. Naudin oma rooga, ümbrust, hetke ja iseennast selles. Kell on juba saanud 6. Kuna täna on siiski viimane õhtu siin, siis nüüd hotelli ja pessu ning siis tagasi linna kokteilile ja õhtust linna endasse ahmimas, kuniks veel saab. 

Hitelli on ainult paari oeatuse jagu vaja sõita ja siis ehk nii pool kilomeetrikest astuda. Igal juhul kiire ja valutu. Hotellis teen kiire pesu. Seni kuni kuivan, vaatan kriitilise pilguga ka üle oma varanduse, mida ja kuidas on vaja pakkida või ümber pakkuda, et teele asuda. No koormama ma ennast pakkimusega hetkel siiski ei vaeva. Riidesse  ja taas linna. Otsustan jätta oma kolmanda silma seekord maha, seega ei pea oma tavalist suurt sumadaani kaasa vedama, vaid saan oma pisikese ridiküliga minna, kuh7 sisuliselt mitte miskit oeale telefoni ja metrookaardi miskit mahugi. 

Tulen taas metroolt maha kaide juures ja sean sammud veel kaugemale suure vee poole. Minu kõndimistempo on seekord kohalikega suhteliselt võrdne, sest on ju vaja taas pidevalt kaela keerata ja uudistada, ei saa ju varba ette vaadata, kuhu astud. Väljas on selleks ajaks ju juba täiesti pime ja tuled ja viled kõik peale keeratud. Leian endale pesa Fullerton Bay hotelli terrassil. Minu ja paadiga hotelli vahele ei jää mitte midagi muud kui ainult jõgi. Kompleks on kenasti tuledes. Tellin ndale kokteili ja istutan ennast terrassil paika. Nüüd pole enam kiire, kuskile pole vaja enam tormata, saab lihtsalt olla. Samas on väike nukrus hinge pugemas, sest vaja ju kohekohe lahkuma hakata. Kell on saanud 8 ja järsku kustutatkase paadihotelli ees kõik tuled... See pimedus on ainult hetkeks, sest kohe hakkab mängima muusika ning algab ka siin purskkaevude ja valguse mäng. Lihtsalt äge, muud ei oska kosta. Lisaks nimetet komponentidele sekundeerib etendusse ka hotell ise laserite ja tipust suuvatavate prožektorite valgusvihkudega. Kogu see kompott kestab 20 minutit. Uhke. 

Unelen oma mugavas korvtoolis ja naudin. Tellin endale uue kokteili. Seekord mojito, kafrilaimiga 🙂. Tegemist on minu jaoks uue maitsetaimega. Õnneks inimene saab õppida ka kogeda kogu elu. Mojito nagu ikka, kuid pisikese uudse nüansiga. Kell on vahepeal ületanud juba järgmise täistunni tähise ja 20- minutiline etendus kordub taas.  

Lõpuks hakkab mu kokteilide karikas täis saama, maksan arva ja võtan veel viimast. Ja veel viimast. Tagasi jõe äärde liikudes, on kuulda mõlemal kaldal elavat muusikat. Sean ennast oma kalda poolel sisse ja võtan viimast. Lõpuks tuleb ennast siiski kokku pakkida ja liikuda. Tõele au andes on mul veel ka homme peaaegu täispäev linnas, enne kui vaja lennujaama suunduda. Häid unesid. 

P13: Singapur ja Kuala Lumpur - tutvun linnasüdamega

Hommikul ärkan rahulikult, ei mingit kiiret. Päev tõotab tulla kuidagi hakitud, sest pean täna kodu vahetama. Uus hotell pole küll kaugel aga ikkagi kolin. Kuna tavapäraselt peab ju ühest enne vãlja kolima kui teisesisse saab, siis olen endale tekitanud tänaseks hilise välja tšekkimise. Siis saan otse teise sisse kolida. See aga võimaldab mul ennast mõneks hetkeks bassu äärde lebosse visata. Nagu tellimise peale on hommikupoolikul pilvitu ilm. Bassu ääres ilutseb suur ja mõnus lavats, kuhu võiks tegelikkuses ikka mitu inimest mahutada. Kuna muid kandidaate hetkel ei paista, siis  vallutan selle. No ehk 40 minutit kestan ja siis on vaja enast vette kasta. Järgmise vee pausi i ei kulu išegi nii palju aega. Aga see pole ju kaugel. 1 paiku pakin ennast kokku ja tuppa. Kodinad kokku ja arved klaariks. Kuk varem uuest hotellist mööda jalutades olin suhteliselt kindel, et vahetan ennast uude hotelli tipatapa, aga nüüd kohver järel lohisemas, ei leia ma kuidagi seda tahtmist, et marssida. Seegaootan taksot ja sõidame uhkelt (äkki) 4 minutit uue hotellini ja seda koos fooride taga ootamisega 🤓. 5 raha küsitakse, mille eest 3 on sisseistumistasu 😁. 

Saan toa kiiresti kätte ja kõik vajalikud instruktsioonid ka. Ja see võimaldab mul nüüd oma tegelike päevategemiste juurde asuda. Marsin lähima etroo peatusesse ja hüppan rongile. Võtan sihiks seekord taas kultuuri, Aasia tsivilisatsiooni muuseumi. Muuseumihoone asub vanade, kuid selle eest majesteetlike hoonete kogumis. Ümbruskond juba on tõsiselt apetiitne, kuid see peab pisut ootama. Enne kultuur ja siis muu lust 😁. 

Lunastan pileti ja siis asun uurima. Taas saan kiiresti pahviks löödud, sest keraamika, mida siin näha võib, suuresti valmistatud kuskil aastal 1600 kopikatega.  Nojah, olgen täpsed, tegemist pole keraamika vaid ikka tõelise portselaniga. Milline detailsus ja küllus. Tegemist pole mingite saviplönnidega vaid tõsiste meistriteosega. Valdavas osas on need esemed valmistatud kõik Hiinas, kuid kui sajandi keskel selle suuna kraanid kinni keerati, hakati Jaapanis ja pisut ka Euroopas, eelkõige Hollandis sarnast käsitööd tegema. Väljas on ka sama ajastu  Indias valmistatud nõusid, kuid olgem ausad, need ei kannata siiski võrdlust. Eriti kui oled neid meistritoeseid juba näinud. 

Samuti on väljas ajastu maale. Vot sellise kunstiga olen ma sõber, mitte modernsete teosega, kus on juskui kana jalgu pidi värvi sisse kastetud ja siis uitama saadetud 😊. Selle aja maalid, kui üldse midagi uriseda, siis ehk seda, et kuigi maal ise on igati draamatu, siis värvide tonaalsus on suhtelislt tume. Jalutan muudkui aga edasi, ühest saalist teise ja uudistan. Kui India nõud olid algelised (võrreldes. 8 gi ma muude dünastiate aegsete  eistritesostega Hiinast), siis mööbel, mis Indias valmistatud... ooh. Seejuures pole mingi hullu kulla-ja-karraga tegemist, vaid ausa puutööga. Edasi jõuan usu ja religiooniga seotud näitusesaali. Mina, Pagan, vaatan selle üle, kuid värinat see ei telita. Aga uhke on see siiski, ei makse nüûd arvata, et lahja väljapanek. Kindlasti mitte. 

Külastan ka teadlaste ja õpetlaste saali. Siin ootab mind ees imepeen joonistuste väljapanek, mida teadlased Mingi dünastia hiilgeaegadel nikerdasid. See imepeenike ja detailne täpsus. No kuku pikali! Kuidas see võimalik oli? Mul oleks luupi ja krt teab mida veel vaja, et nii imepisikest ja peenikest detaili joonistada. No ja ärme isega alusta, et joonistusoskus on mul lasteaialapse tase el, mitte isegi 1. klassi jütsi oma. Nojah...

Ring peale tehtud, suundun uudistama ümberkaudseid naabreid. Kõrvalon kohe Victora teater. Hoome olla ehitatud India kuninganna Victoria käsul. Täna on siin teater sees ja hetkel on käimas viiulite festival. Korra tekkis mõte, aga piletutele pihta siiski ei saa. Victoria teatri taga on endine parlamendihoone, kus täna on kunstimuuseum sees. Selle taga kohe on uus parlamendihoone. Üle tee ülemkohtuhoone koos linnavalitsusega. No ja muidugi on ka selles majas vaatamata sellistele ametiasutustele, veel hulk galeriisid ja väljapanekuid. Sellel hetkel kui mina astun kohtuhoone all olevasse halli, on seal käimas kontsert. Jään seda mõneks minutiks nautima ja siis taas tänavale. Jõe äärest avaneb vaade paadiga hotellile ja mitte ainult... tiirutan ringi ja naudin. Külastan ka Clark kaid. Aegu tagasi käis nende kaide äärest kogu kaubandus, mis vett mööda liikus. Siin olid toona laod. Tänaseks on piirkonnas muidugi poed ja restoranid-baarid. Seega kõik vajalik mõnusaks äraolemiseks ja ajaveetmiseks.  

Jõuan Clark kai juurest Boat Quay (paadikai) juurde ja leian endale seal mereandidele spetsialiseerunud restorani ja maandun. Proovin seekord ära laksa. Tellin väikese portsu.  Illegipärast arvan saavat meil umbes misosupi suuruse kausikese, seega olen juurde veel ka röstitud pardi, õnneks väikese tellinud. No ja kui siis mereandidega laksa ette tuuakse... hea, et istun 😁. Aga laksa on, vabandust väljenduse eest, aga ilgelt maitsev. Mõmisen selle kausi ääres. Nauding. No jõuan ka pardini... Pisut 😊. Taas maitsev. Laksa siiski ületab selle. 

Toibumine võtab omajagu aega, enne kui suudan taas jalga jala ette tõsta ja liikvele minna. Lõpuks on see aeg siiski käes ja liigun. Nojah, mitte kaugele, tervelt 10meetrit, sest siis on mu teel paadisõidule mineku piletiputka. Lunastan pileti ja ootan veesuksut. Õues on juba hämardumas ja linn hakkab vaikselt tuledes särama.  Paat on peagi varsti kohal ja väike paadisõit. Võib alata. Ega me ülearu kaugel paaruta, kuid just parasjagu linnasüdamus, kus on kõike rohkelt ja uhkelt. Lasen meeltel taas puhata ja naudin. Juba tean ka! Et enne kui lahkun, tulen siia veel tagasi. 

Õhtu lõpetan täna peaaegu et taeva all.  Imelt mõned kokteilid 63. korrusel. Selleks et üles pääseda, peab lunastama pileti, mises on siis sees juba üks kokteil. Olen sellega juba varasemalt tuttav. Lumastan oma pileti, saan käele helendava templi ja lifti. Esmalt saan 62-le korrusele ja siis tuleb lifti vahetada, et veel korrus kõrgemale sõita. Kohel, leian endale imek9m el koha ja istutan ennast. Vaade ülevalt on veetlev, aga mis siin poleks? Saan oma kokteili kätte. Pisut magusa õitu minu jaoks, aga ei hullu. No ja ega üks teise ega kolmandatagi jää. Kuigi need viimased on juba teist marki. Pakinennast lõpuks kokku,sest üllatusüllatus, jahe hakkab ja isegi sall õlgadel ei ravi mu jaheduse tunnet. Aga koht on kokku õttes tore, imeline vaade. Lisaks mõnusad kokteilid ja  uusikavalik. See on justkui 2st erinevast maailmast. Esmalt mõnus klubiline muss ja siis tuleb peale live bänd, mis teeb just m8nu maitsele asju. No kõik on seejuurestuntud hittide coverid. 

Iga pidu saab kord otsa, kell on juba üle südaöö ja nii võtan suuna kodu poole. Rahvast on liikvel veel hoolega, kuigi kaide äärsed baarid on ennast juba tänaseks kinni pakkinud. Ilma igasuguste vahemuhtumiteta kodus. Veel kiire pesu, pisut uudiseid ja udedele. Homme ootavad mind uued emotsioonid. Nukker meel on ainult selle üle, et puhkus siin hakkab vaikselt otsa saama 😏... Aga kuni seda veel on, võtan mõnuga 😁. Homseni.