Hommikul vean silmad lahti taas poole 10 paiku. Kiire pesu ja sööma. Võtan asju rahulikult ja mekutan hommukusöögi taga lähemale tunni. Tagasi toas, tegelen veel pisut päevakava plaanimise või siis ka plaanimatusega ja siis on aeg teele asuda.
Võtan sammud Petronase kaksikute poole. Pole veel astuda saanudki, kui juba kohal. Keeran ennast ühte ja teispidi, aga kogu seda värki korraga kaadrisse saada on keeruline. Mis seal salata, fotokaga seda monstrumit viisakalt kaadrisse püüda kordades keerulisem. Igal juhul teen igasugu huvitavaid väänlemisharjutusi, seda siis nii läbi kaamerasilma kui lihtsalt niisama. No ja olgu öeldud, et ega ümbritsevad tornid tee vaatlust grammigi lihtsamaks. Tuleb tõdeda, et mul oli millegipärast arusaam, et kaksikud kõrge ad absoluutselt kõigest kaugelt üle siin, aga võta näpust, konkurente iagasuguseid. Võtan aga sammud tornide poole. Eesmärk saab siin ju olla ainult 1 - üles 😁. Sisse pääseb kahe torni vahelt, aga sellega mu tarkus ja osavus ka piirdub praegu. Fuajees tervitavad Mercedez’e F1 masinad. Kas need nüüd päris need originaalid on, millega möödunud hooajal tiitel võeti, kuid või see siis ka nii oluline on. Igal juhul, nina vaatab ülespoole astudes edasi. Autodest möödas, otsivad silmad tornidesse saamiseks mingit viidet. Mida pole, on silt... 🙄
Kuna kiiret pole, siis uudistan edasi. Tornide vahel laiub loomulikult shopping mall. Alustan siis kuskilt pihta, et kuidas ma siis käin siin tiiru ära, kaubandusvõrku külastamata. Tegemist on totaalse brändikaubamajaga, kui välja jätta 0-korrus, kuhu on lihtsamaid märke ka ikka paigutatud. Muus osas on Guccid-Muccid reas. Osadest kaubamärkidest pole ma elus miskit kuulnud, aga kindlasti ei saa mind ka mingiks brändiguruks lugeda. Lihtsalt pile. Inu maailma. Paari poodi, kus kotte näen müügil, siis,i astun sisse, no veel uhkem on asjaolu, et paari väljaannet isegi katsun 😁. Ei hakka mingi sisemine vibra tööle. Olen vist ikka lootusetu... samas tuleb mulle teravaltmeelde, et üks ost on mul vaja ju siin riigis siiski sooritada. Ilma kruusita ei saa ju lahkuda.
Jalutan kõik need korrused kiiresti läbi. Okeiokei, olles faktitäpsed, jalutan igast korrusestehk viiendiku või veelgi vähem läbi. Pisut rohkem aega kulub kuskil kõrgemal korrusel, kuhu on ennast tehnikakauplused sisse seadnud. Ka siin hakkab silma terve seeria maubamärke, millest ma midagi kuulnud pole, aga sellest ei järeldaks ma küll mitte midagi... Aga see on vähemasti huvitavalt veedetud aeg 🤓.
Kui tehnikakaga ühel pool, hakkan vaikselt allapoole tagasi suunduma. Kuna lõunaaeg ka käes, siis teen peatuse kohvikus. Seekord teen sellise täiesti ebatüüpilise valiku, olles ise Aasias, et astun sisse Harrodsi kohvikusse. Teenindajad kõik küll kohalikud, aga lahedalt britilikult riidesse pandud, muuhulgas peas (äkki 30ndatest) ümarad, kuid samas ka kandilise vormiga kübarad. Tellin endale piparmünditee ja Ceasari salati. Salat tuuakse ette suhteliselt ebatüüpiline võrreldes harjunuga. Kuid seeeest maitseb see imeliselt. See ebatüüpilisus seisneb selles, et taldrikult suudan tuvastada ainult rohelise, suitsulõhe, riivitud juustu, salatikastme ja ka paar anšoovise fileed. Minu õnneks ei ole keegi sinna rasvast läbiimbunud saiakrutoone toppinud. Luban endale ka klaasikese Pino Grigio’t ja mõnulen. Kõiks lauanõud kannavad Harrodsi H-tähte. Teenindajad on üliviisakad ja siin nurgas on imekombel päris vaikne. Well, aga siia ei saa endale juuri alla kasvatama jääda, pean ju lõpuks siiski tornidesse saama.
Sean sammud tagasi sissekäigu poole ja loen. Nüüd pisut hoolsamalt silte. Nii jõuan ette fuajeesse, kust enne olin nina üles vormelite poole suunatud, lihtsalt märkamata jätnud kenasti viitavad sildid. Saan eskalaatoriga korruse allapoole sõita ja siis selgub, et polegi see torni külastamine nii lihtne. No et ostad pileti ja lähed... 🙄
Tuvastan, et külastaminekäib kellaaaegDe järgi. Iga 15 minuti järel algab uus grupp. No ja uur osa kellaaegu on välja müüdud. Vaatan saadaolevaid aegu ja pean kiiresti iseendaga plaani ja jõuan kiiresti selgusele, et lähen üles 7:30. Ostan pileti ja saan kaasa juhtnöörid, et kohal tuleb olla 15 minutit varem. Kui nii siis nii. See aga jätab mull parasjagu augu päevakavasse sellise, et saan kenasti koju minna, pesus käia ja siis dringi paar teha ning ka kerge õhtusöök teha. Mõeldud-tehtud.
Hotellis tagasi,ootab mind toas kaunilt serveeritud šokolaadikommidega tervitus. Sulan 😁. Imetletud ja üks komm ka põses, alustan pesust. Mmm, taevas. Seista jaheda vee all. Kuna see on tõesti hea, siis võtan mõnuga ja ei kiirusta veel alt kuskile. Lõpuks kipub nahk selga ikkagi numbri võrra väikseks jääma, seega keeran vee kinni ja asun järgnavatele protseduuridele. Õige pea olen valmis päevaga jätkama. Sean ennast lounges sisse. Taas on võimalus headparemat proovida ja klaasike paar valget veini mekkida. Kui mõnus on olla, siis ju aeg kipub lendama. Peagi on kell 7 saanud ja see tähendab, et pean ennast kaksikute poole teele asutama, et oma kellaaege mitte maha magada. Saabun just õigel ajal. Piletile lisaks antakse ka kaela pael. Minuga samal ajal torni minevatel on kõigil kaelas kollane pael. Kõik see lõhnab selle jarele, et meid jooksutatakse m8nutilise täpsusega tornist läbi ja pole siin mingit omaette uudistamist 🙄. No nii ongi...
Esmalt pakitakse meid lifti ja sõidutatakse 41 korrusele. Oluliselt rohkem kui korruse number ütleb asjaolu, et sellel tasemel on siis see sild kahe torni vahel. Sild on maapinnast 170m kõrgusel. Kuna grupp ülearu suur pole, siis leiab igaüks endale ka koha, kust välja uudistada, pilte klõpsutada ja soovi korral isegi oma mõtteid mõelda 🤓. Vaated on ilusad. Ja nüüd linna vaadates tuleb tõdeda, et kaksikud ikka kõrguvad üle muude tornide küll linnas. Hommikune vaade alt üles, keeras reaalsustaju kõrguste eristamise osas lihtsalt pisut pea peale. No aga oliline, et tegelikud gabariidid tornidel ikka paika loksunud mu peas. Arsti aetakse meid taas lifti ja jätkame teekonda üles. Seekord peatume 83. korrusel. Aga ka see pole veel kõik, vahetame lifti ja sõidame veel mõnekorruse. Sedapuhku kannab see numbrit 87. Üldse kokkuöeldakse tornis ole at 88 korrust, seega oleme võtnud sisuliselt maksimaalse kõrgus. Nüüd on väljas juba pimedaks läinud ja linn kenasti tuledes säramas. Tegin õigesti, et tulin kellaajal, mil pimedaks minemas oli ja üleva” olles juba lausa pime. Pai mulle nutikuse eest 😁! Klõpsutan pilteteha, uudistan niisama ringi ja lihtsalt naudin vaateid.
Poole. Teel üles hakkas silma all purskkaevude bassus kuba värvilised tuled. Seega ku8 tornist alla saan, siis lähen neid ka uudistama. See, et tornide taga purskkaevud on, olin avastanud juba päeval, veel enne kui ennast kogusin, et mallis ringi tiirutada. Päeval puskkaevud tegid ka mustreid, kuid nüûd ku8 väljas juba kottpime, olid juurde lisatud veel muusika ja valgus. Istun bassu äärde maha ja lasen endal vaatemängu nautida. Olen selliseid purskkaevude showsid näinud varem ka erinevates riikides, kuid see siin on erilisem, või siis tundub kõige värskema emotsiooni tõttu nii 😁. Tegelikult küll mitte. Sin kestis see aatemäng üle 2 ja poole tunni. Igapaari mi uti järel Lgas uus voor. Mitteüksli muusikapala ei kordunud õhtu jooksul ning ka joonistatud mustrid ja valguslahendused ei kordunud. Kõik see kokku on lihtsalrvõimsalt äge, pole midagi muud rohkem öelda. Fantastico... 🌟
Varsti arg tagasi hotelli poole jalutada, homme taas päev, mida saab ilusate hetkedega sisustada 😁.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar