Neljapäev, 1. veebruar 2018

P3: Singapur ja Kuala Lumpur - huvitav, kas nii hakkabki olema... (sõnatu)

Hommikul kisun näppudega taas silmi lahti 10 paiku, aga pole ka mitte millegi üle imestada, kui kolme ajal öösel lõpuks vist kustunud olen. Ja mitmel puhul veel vahepeal virgunud. Ma poleks osanud eales arvata, et Aasia poole tulemine mu unele hästi ei mõju. Sulaselge on aga, et unerütm kipub kodune olema. No las see jääb, puhkust ja chillimist ei sega 😊.

Ampsan hommikuks ühe õuna, vaatan et vett oleks kotis paar pudelit olemas ja siis teele. Ringi tiirutan siin hotelli telefonikasutades, millel on kenasti 4G võrk olemas ja oma mobiiliarvet ei kurna. Täna teen tutvust Singapuri metroosüsteemiga. Tuleb välja, et minu raamatusolev kaart ei ole tänasel päeval enam päris toimiv, nad on siin seda võrku kenasti parandanud, mis teeb elu oluliselt lihtsamaks, st ühest punktist teise jõudmiseks peab arvatust vähem ümber istuma. Jee 😊.  Hotellist on metroojaama napp 300 meetrit ehk, kaarti tudeerides leain, et sobivaks liiniks täna hommikul on Downtowni liin. Jälgin silte ja suundun aga sügavamale maa alla. Piletiautomaate esialgu silma küll ei hakka, no aga küllap needki kuskil on. Leian klienditeeninduse just metroo läbipääsuautomaatide juurest ning sellega saab lahendatud ka minu transpordikaardi küsimus. Ostan kaardi ja lasen sellele raha peale laadida, et saaks kohe hullama hakata. Saan kohe ka selgeks, et ülearu viisakas ei saa siin olla, juhul kui tahad ise muidugi ikka kuskile sõita, mitte aega metroojaamas veeta. Sest rongil on oma aeg peatuses ja pole head juhti, kes jälgiks, millal reisijad maha või peale saavad. Ühesõnaga, esimest sobivat rongi näen saabumas ja lahkumas, kuid ilma minuta... 😂

Tänane siht on Gardens by the Bay. Metroost välja tulemiseks on vaja ainult taas silte jälgida ja kohal, ei mingit muret ega suuremat orienteerumist. Ostan pileti ja sisse. No enne kui kuskile jõuad, on aeg oma silmaga ka uurida puurida Singapuri ilmaimet, Marina  Bay Sands hotelli. Mnjah, on võimas, pole midagi öelda. Kõrgub teine uhkelt üle kõige muu ümbritseva siin. Samas, kodutööd tehes ja hotelli bronnides, ei tõusnud küll minu käsi mitte kuidagi seda kulutust tegema. Nii palju ühe basseini külastamise eest ei raatsi maksta, isegi, kui see on ühe hotelli 3 torni katusele paigutatud. Ja siin pole viinamarjad hapud, vaatepilt on võimas. No vaatab, kas ja kuidas see atraktsioon mulle hingele jääb 😋. Kui jääb, tuleb asju parandada, muuta...

Suundun edasi, minu tegelik siht siiski ju aiad. Parki on püsti pandud päris uhked monstrumid puud. Teades, et need õhtul on ka valgustatud, tähendab, et siis on avanev vaatepilt veelgi ägedam. Praegu aga suundun ringi uudistama. Esmalt suundun puude vahele mõnekümne (vististi 34m maapinnast) meetri kõrgusele ehitatud sillale, kust on suurepärased vaated Singapurile. Kuna kiiret pole, võtan rahulikult ja uudistan kõik ilmakaared üle  vaadata. Eile tekkinud sümpaatne tunne linnast ainult süveneb. Lõpuks laskun siiski tagasi maapinnale ja guljaitan aga edasi. Edasi suundun hallide poole, kuhu ühte on vihma ets tehtud ja teine lillemaailm.  

Sisenedes on esmane tunne kohe jahedus. Tõmban silmad rõngasse, sest pähe tekib küsimus, et kas ja millal kampsunit oleks vaja 🤓. No tegelikkuses muidugi asi nii hull pole, ega ka lähe... sõidan liftiga üles ja sealt hakkab vaikselt siis laskumine. No ja nüüd on nii, et olen saamatu, lihtsalt saamatu, sest kui väga ma ka tahaks seda ei oska ma kirjeldada. Jalutan suu ammuli peas ringi. Äge. Äge, ütlen ma. Seekord laekun ilmselt tagasi tavapärase pildialbumiga no ja siis ulmelise lillede albumiga.  Ja siin pidi veell vähe olema orhideesid...

Pärast paaritunnist kalakuivalnäoga ringi sammumist, võtan metsa hallist suuna lillemaailma poole ja panen vaimu valmis millekski... ei tea, kas olen ennast üle häälestanud või miskit muud, kuid lillede maailm jätab mulle oluliselt lahjema mulje.  Kuidagi liiga tavalised lilled on. Metsikult paistab erinevaid sorte jorjeneid ja nartsisse ja muid  selliseid. Siiski, üllatun siin varsti ka, sedaphku on peategelasteks erinevad ratsuritähed. Vot need on muljetavaldavad. Kui võimsad ja paljude õitega need lilled ka olla võivad 😁. 

Lillehallist väljas, istun kohvikusse maha ja luban endale klaasi veini, salati ja lõpetuseks veel ka tükikese šokolaaditorti. Mmm. Sellel ajal kui mina kohvikus mõnulen, hakkab eemal juba kõmisema. Esiti ei tundu nagu eriti ähvardavat. Kuskil eemal kõmiseb. No mis siis ikka. Kui olen oma lõunapausiga lõpetanud, suundun edasi parki avastama. Mnjah, ülearu kaugele ma küll ei kulge, sest lisaks välkimisele ja mürinale, mida on juba tund ja peale kuulda-näha olnud, hakkab nüüd juba ka vihmakest vaikselt tulema. Astun mõned kiiremad sammudja suundun tagasi hallide juurde, kus on katusealused, et see vihm üle elada. Ise märjaks saada ei ole suur asi, aga kogu mant õlakotis, sellega ei tahaks küll kuidagi riskida. Kohal, leian endale koha pingi peal, kuid see nii sügaval katuse all, et vaade minu ees lahtirulluvale showle jääb piiratuks. Seeda võtan oma kodinad ja suundun otsima kohta trepil, kust avaneb vaade ... Vaade äikesele. N9 ja siin on, mida vaadata. Ulme. Ma olen ikka edevaid äikeseid näinud (kohe meenub üks Tansaaniast, mille eeliseks oli muidigi asjaolu, et see oli pimedal ajal. Teine kord Hispaaniast, kus action samuti pimedal ajal toimus, lisaks hull vihm ja mina samal ajal autoroolis paani peal. Sellel korral ei näinud eriti teed,i, seega äikest polnud aega liiga palju vahtida), aga see täna, siin ja praegu. See lihtsalt ületab kõik. Tõsiselt. See äike ei plaani kuskil taamal, vaid siin ja praegu. Kui lööb välku, siis tekib tunne, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud - just sellise agressiivsusega on piksenooled. Lisaks pole sekunditki vaikust kogu selle aja jooksul. Kõrvadel hakkab tasapisi juba valus lõpuks. Äike möllab kokku oma paar tundi (alates sllest ajast kui sadama hakkas). Praeguse seisuga tuleb tõdeda, et see oli eluäike...🌩⛈⚡️.

Lõpuks lähen siiski liikvele, kuid tegelikkuses siiski sajab ikka veel, kuid enam ei tule seinana vett alla. Võtan suuna ühe suure puu juurde, mille tipus restoran. Sõidan üles, leian endale koha ning mekutan oma joogiga, samal ajal jälgides, kuidas õues p8medaks läheb ja linn öise ilu omandab. Ilus. Lihtsalt lummav vaade. Lõpetan rohelise teega ja asun kodu poole teele. 

Täna saab suhteliselt varakult õhtule. Kell on 10 kopikatega, kui tagasi hotellis ja pessu saab. Selja taha on jäänud lummav päev. Homme vahetan riiki mõneks päevaks, kuid ei jõua juba naasmist ära oodata. Tõeline nälg on... Singapuri järele.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar