Täna teen silmad lahti, pisike ootusevibra juba sees. Ees ootab nimelt botaanikaaed ja orhideedeaed. Nii paljud, kes ise käinud, vaat et andsid sisuliselt käsu kaasa sinna minna. Olen juba hommikustelt ettevalmistustest valmis ja liikumas enne 10 pisut. Viskan ennast kand ja varvas metroo peatusesse. Hotelli olen suutnud paigutada nii, et ühtki metroopeatust alla kilomeetri pole 🙄, aga mis on üks kilomeeter.
Saan hakkama ainult ühe liiniga hakkama. Metroode süsteem on lihtne ja loogiline. Kui oled juba maa all ja tead oma peatust, mida vaja, siis valesti on päris keeruline sõita. Varsti kohal. Kohe sissekäigu juures on putka, kust saan endale pargi kaardi ja paar soovitust, mida vaadata. Asun teele. Esimese asjana panen tähele, et siin on meeletult jooksjaid ja koerajalutajaid (need 2 ei käi reeglina kokku).jooksjad on enamasti europiidse välimusega, asiaate või ammugi hindusid hakkab väga tagasihoidlikult silma.
Esimesepikema kõrvalpõike teelt orhideede poole teen evolutsiooniaias. Ossa, on siia aga ägedaid puid ja taimi, kive kokku paigutatud. Tervik koos kaaslugudega on äge. Täitsa kohe päris realistlik ettekujutlus tekib, kuidas ennemuiste kõik oli ja kuidas tollased elanikud, kes iganes nad siis olid, ringi metsas toimetasid. Ring peab, jalutan edasi.
Olen nagu jänes pargis, teen hakke siia-sinna, kuid siht on siiski ainult üks. Lõpuks kohal ma ka olen. Lunastan pileti, ohkan sügavalt ja olen alustamiseks valmis 😁. No saan ikka väga loetud sammud astuda, kui läheb see virrvarr silmade ees lahti. Nagu varem tõdetud, pole hetkel peamine õitseaeg, kuid juba olemasolev paneb hinge kinni. Mis siis veel juhtuks, kui oleksin siis põhiõitsemise ajal. Ilmselt kõnniksin ring8 täitsa koomas ringi. Praegune seisund tekitab suurest ahhetamisest juba kergeid hingamisraskuseid 😊. Fotokas on pidevalt silmade ees. See on muidugi omajagu fenomen, sest olen avastanud, et näen asju läbi kaamera hoopis teisiti. Ikka täitsa napakas, piireb oma vaatevälja, aga nii on. Nii mõnedki asjad ilmselt jääksid nägemata, kui vaataksin niisama.
Uhke, see kõik on lihtsalt sõnulseletamatu ja võimas. Kuskil hakkab veel silma, kuidas mõnda sektsiooni uuendatakse. Kärus on orhideed, ilma meie jaoks tavapäraselt juurteta, varre küljes on muidugi õhujuured. Need siis pannakse otsapidi maha. Ei neid ei topita mulla sisse, vaid lihtsalt maa peale. Selliseid peenraid, kus on sildid juures, et toimub juurdumise protsess, hakkab silma päris mitmel pool. Mhh, saaks kodus ka nii lihtsa vaevaga orhideed kasvama, kasvatada.
Värve on seinast seina, samuti suuriseid ja õitekujusid. Panen tähele, et kõige vähem on näha meil enim levinud valgeid orhideesid. Neid muidugi on, aga kuidagi eeldasin eid rohkem eest leida. Igal juhul võtab siin ringi vaatamine mitmeid tunde. No ei väsi ära. Vip’de allel on sordid, millele on antud aega külastanud vipi nimi. Palju on seal muidugi erinevaid kuninglikke kõrguseid aasia ja araabiamaadest. Aga hakkavad silma ka Briti kuningliku pere esindajad, Michelle Obama, paar Bollywoodi näitlejat jne.
Kõik see on uhke. Kui olen mõnele rjale pargis juba ka teise tiiru peale teinud, siis hakkan. Aikselt enanst siiski kokku pakkima. Abastav, et olen pargis, orhideeaias, ringi unistanud ei rohkem ega vägem kui 3 ja pool tundi. Käes on pikalt juba lõunaaeg. Kohe kõrval on ing eriaed. Või noh, vürtsiaed. Enne veel kui sinna ennast sisse kaevan, istutan ennast maha restoriani (äkitsi oli nimeks Halia). Kuna see siin ingveriaia veerel on, siis on enamus toite ingveri või selle lähisugulastega maitsestatud. Tellin endale alustuseks värskendava joogi ( ei sisalda alkoholi); küll aga on selles, mustikaid, laimi, münti. Mm, töesti maitseb hästi. Toiduks tellin endale ingveri-soja kastmes küpsetatud hiidlesta filee, paberis külsetatud. Ossaraks, neelasin just keele alla. Seega ei saa seda maitseteplahvatust mu suus kirjeldada. See on lihtsalt jumallik. Kuna olemine on zen ja kiiret pole, istun naudin no ja mis seal salata, kirjutan ka pisut, siis luban endale kõige krooniks ka magustoidu. Selles samuti ingverit sees ning tuleb tõdeda, et tugevamalt kui praes. Magustoidus on lisaks veel ka kookost, ananassi ja siis mitmeid elemente, mida ei oska isegi tuvastada. Igal juhul on kogu kooslus taas taevalik. 😇
Nagu ikka saab iga pidu ükskord otsa. Maksan arve ja jätkan avastusretke. Lõpetuseks olen sattunud juba linna poolsemasse otsa ja seega ei pöördu enam algusesse tagasi, et metroosse minna vaid jalutan. No ja jalutuskäik maandub ei kuskil mujal kui shoppinguparadiisis, Orchard roadil. Taas 😋. No otsustan, et olen tubli ja astun paari butiiki ja kaubamajja sisse. Minu silmi ei köida suurt muud kui kingad ja kotid. Kingadega on haprasti. Numbreid neil min7 suuruseid ülearupalju pole ja teiseks siin oma kergelt rulli käidud jalga kingi proovida... Eksole. Või noh, proovida ju võib, ostma pigem ei hakkaks. Mäletan hästi, et NYs olen ma korra sellise proovimisega ostu teinud ja tulemuseks oli see, et otsisin neile uut omanikku kodus. Ise sain neid ainul5 eemalt imetleda. Seega kingi pidem ei osta. Aga siiski, pean ju kohe jagama. Minu jalakesed proovivad ühes kaubamajas Manolosod 😁👠👼. Mulle lubatakse ka ilusat allahindlust, kuid well, seekord jääb Manolo Blahnik küll teist ostjat ootama.
Kotte on suuruste, kujude, kaubamärkide kaupa. Virvendab. Aga oi kurja kui ilusaid neid siin ikka on. Mitte piiratud valik nagu kodus. Halleluuja!!! No jalutan korruse, mis peaasjalikult ainult kotte täis läbi, tõmban otsustavalt hinge ja lahkun. Vähemalt tänaseks. Eks ma ikka ühe pühendatud shoppamise päeva teen, nii et pritsib... 😋. Jalutan veel pisut ja siis sean sammud kodu poole.
Pärast värskendavat pesu, väkskendan ennast longes paari klaasi kihiseva kääritatud viinamarja mahlaga ja seejärel teen veel ühe väikese jalutuskäigu jõe ääres. Tagasi jõudes vannun taas kurja, toas on nii niiske, et kui linade vahele ronid, on tunne, et need on just masinast 10minutit tagasi välja võetud ja voodisse pandud, no ja loomulikult ilma kuivatamata 😯. Aeg tuduks, homme uus päev koos uute elamustega, aga täna öösel näen uhkeid ja värvilisi orhideesid, see on kindel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar