Esmaspäev, 12. veebruar 2018

P14: Singapur ja Kuala Lumpur - päev kirju nagu... 

Ärkan hommikul nagu ikka, 9 ja miskit peale. Hommikusööki pakutakse hotelli katusekorrusel. Mitte et see teab kui kõrge oleks, aga hommikuses värskes õhus on päris tore ärgata. Olen õhtul veel korra mõttes läbi raalinud, et mis on need kohad, vaatamisväärsused, millega tutvust tahaks teha, enne kui olen sunnitud varvad kodu poole pöörama. Otsustan alustada Jurong Bird Park’ist. Selle pilet juba koos loomaaia ja teiste seitud atraktsioonide olemas. 

Marsin pärast hommikusööki taas metroo peale ja saan rohelise liiniga täitsa arvestatavalt sõita. Äkki isegi 13 peatust, kui mälu mind alt ei vea. Aga see pole veel kõik, nüüd on vaja veel linnaliinile nr 194 ümber istuda, et 2 peatust veel sõita. Õnneks toimub igal pool üks ja see sama transpordikaart, mille esimesel päeval soetasin. Otsin telefonist taas oma pileti välja ja uudistama. Esimesena keeran ennast sisse pingviinide koopasse. Siia on neid päis mitut sorti kokku toodud. Oh neid Lolosid ja Piigosid. Vaata ja lusti. Ma ei näe ju pingviine esimest korda, aga m8nd ikka ja jälle hämmastab, kui erinevad nad oma liikumisvõimelusega on maal ja vees. 

Pingviinidekoopast taas päevavalguses, on kohe atraktsioon - papagoidega pildistama. Mhh, antakse kätte toigas, mille peal papagoi istub. No nii ei lähe mitte. Marsin edasi. Teele jääb kulliliste esinemise areen, aga hetkel siin mingit etlrpemist ei toimu. Möödun suurest laste mänguväljakust. No kas see park nii lahjaks jääbki.  Seejärel flamingotiik, pelikanitiik, luigetiik. Siis aga olen otsapidi jõudnud papagoide sektsiooni. Oohh. Neid värve, seda uhket kisa. Kõrvatropid oleks pidanud kaasa võtma. Päikseprillid ei teeks ka paha, et kog7 see vikerkaar ei pimestaks 😁. Punane, sinine, kollane, roheline, valge, no ja kõik nende variatsioonid nii koos kui eraldi. 

Siis külastan kullide-kotkaste kollektsiooni. Üle saavad ka vaadatud veelinnud, kelle hulgas ka tõsiselt uhkeid ja värvilisi. Nende puhul värvi tonaalsus küll üllataval kombel seal punaste otsas. Peala papugaajade on siin minu arust teine parim kollektsioon keist suurte ja võ8msate nokkadega tuukanitest ja sarnastest isenditest. Ilma eraldava aiata nendega küll kohtuda ei tahaks. Kuna etendused ja söötmised on siin jas hommiku” päris avamise järgsed, kuhu ma muidugi ei jõudnud (mnjah, ei üritanudki jõuda), või siis juba kaugelt pärastlõunased, siis asutan ennast linna poole tagasi . 

Hüppan metroost maha Hiinalinnas taas. Sealt edasi siht jõe äärde. Hiinalinnas jääb hing kinni, sellist rahvamassi võid meil ehk laupupeol kohata. Siin aga tavaline pühapäev. Võtan sihi siinsele hawkerile. On ju tegemist taas sisuliselt “must” külastusega. Kui keegi otsib tärnidega restorani, siis siia ei maksa tulla. Kuid kui eesmärgiks on kohalik, ülimaitsev ja odav toit ning lisaks äge elamus, siis voilá - see just õige koht. Proovin siin ära mereandidega nuudlid ja dim sumid. Mmmm 😁. Kokku on siin üle paarisaja kioski. Enne kui kuskile maha istusid kulutasin uudistamisele märkamatult üle tunni. Aga süüa rohkem ei jaksa, seega lahkun siit. Tänavatel on liikumiskiirus ikka selline, et tigude võiduajamine edeneks tempokamalt 😋. Satun ühte poodi, kus on igasugu variantides pulki. Küll puust, erinevatest sortidest, küll luust, küll portselanist. Hinnad algavad pea olematutest summadest kuni sadade tugrikuteni välja. Eh, ei tule meeldegi, kas olen maininud, et Singapuris on kasutusel Singapuri dollar. Kurss hetkel euro vastu umbes selline, et ühe euro eest saad 1,6 dollarit. 

Lisaks söömise pulkade on siin imeilusaid teetassikesi ja kanne. Uudistan ja valin pikalt, lõpuks hakkab siiski kaine mõistus tööle. Miks mul vaja sõrmkübarat kui minu teejoomiseanumaks on peaaegu ämber 🤓. Seega pärast pea kolmveerandtunnist silmade ja ilu meelte nuumamist lahkun tühjade kätega. 

Suundun nüüd taas kaide piirkonda ja uitan siin ringi. Kasutan juhust ka pisut uidata tornide vahel. Neid on siia tòsiselt palju kokku kuhjatud. Üks kõrgem ja klaasisem kui teine. No ja pole ju saladus, et suur osa neist on täiedtud pankade ja muude finantsmaailma hiidudega. Jõuan tagasi kai äärde ja leian koha mereandide restoranis. Istutan ennast maha ja rõõmustan ennast laksaga. See on kohalik roog, mida peab proovima. Mõnusalt tuline, kuid vastu tuult pole vajadust jooksma hakata. Naudin oma rooga, ümbrust, hetke ja iseennast selles. Kell on juba saanud 6. Kuna täna on siiski viimane õhtu siin, siis nüüd hotelli ja pessu ning siis tagasi linna kokteilile ja õhtust linna endasse ahmimas, kuniks veel saab. 

Hitelli on ainult paari oeatuse jagu vaja sõita ja siis ehk nii pool kilomeetrikest astuda. Igal juhul kiire ja valutu. Hotellis teen kiire pesu. Seni kuni kuivan, vaatan kriitilise pilguga ka üle oma varanduse, mida ja kuidas on vaja pakkida või ümber pakkuda, et teele asuda. No koormama ma ennast pakkimusega hetkel siiski ei vaeva. Riidesse  ja taas linna. Otsustan jätta oma kolmanda silma seekord maha, seega ei pea oma tavalist suurt sumadaani kaasa vedama, vaid saan oma pisikese ridiküliga minna, kuh7 sisuliselt mitte miskit oeale telefoni ja metrookaardi miskit mahugi. 

Tulen taas metroolt maha kaide juures ja sean sammud veel kaugemale suure vee poole. Minu kõndimistempo on seekord kohalikega suhteliselt võrdne, sest on ju vaja taas pidevalt kaela keerata ja uudistada, ei saa ju varba ette vaadata, kuhu astud. Väljas on selleks ajaks ju juba täiesti pime ja tuled ja viled kõik peale keeratud. Leian endale pesa Fullerton Bay hotelli terrassil. Minu ja paadiga hotelli vahele ei jää mitte midagi muud kui ainult jõgi. Kompleks on kenasti tuledes. Tellin ndale kokteili ja istutan ennast terrassil paika. Nüüd pole enam kiire, kuskile pole vaja enam tormata, saab lihtsalt olla. Samas on väike nukrus hinge pugemas, sest vaja ju kohekohe lahkuma hakata. Kell on saanud 8 ja järsku kustutatkase paadihotelli ees kõik tuled... See pimedus on ainult hetkeks, sest kohe hakkab mängima muusika ning algab ka siin purskkaevude ja valguse mäng. Lihtsalt äge, muud ei oska kosta. Lisaks nimetet komponentidele sekundeerib etendusse ka hotell ise laserite ja tipust suuvatavate prožektorite valgusvihkudega. Kogu see kompott kestab 20 minutit. Uhke. 

Unelen oma mugavas korvtoolis ja naudin. Tellin endale uue kokteili. Seekord mojito, kafrilaimiga 🙂. Tegemist on minu jaoks uue maitsetaimega. Õnneks inimene saab õppida ka kogeda kogu elu. Mojito nagu ikka, kuid pisikese uudse nüansiga. Kell on vahepeal ületanud juba järgmise täistunni tähise ja 20- minutiline etendus kordub taas.  

Lõpuks hakkab mu kokteilide karikas täis saama, maksan arva ja võtan veel viimast. Ja veel viimast. Tagasi jõe äärde liikudes, on kuulda mõlemal kaldal elavat muusikat. Sean ennast oma kalda poolel sisse ja võtan viimast. Lõpuks tuleb ennast siiski kokku pakkida ja liikuda. Tõele au andes on mul veel ka homme peaaegu täispäev linnas, enne kui vaja lennujaama suunduda. Häid unesid. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar