Hommikul ärkan küll ilma kellata, kuid ei vedele pikalt siiski pärast seda kui luuk on esimest korda hommikul avanenud. Kell on ehk 8 kopkatega ja nö taguotsa kratsides kõigun vannituppa. Vee all tuleb pilt korralikumalt ette. Kuna puhkab, siis sõjamaalinguid vaja pole. Samas, linnas ring8 vaadates peaks uhkemad sõjamaalingud peale vedama kui kodus pidulikel puhkudel. Õnneks pole midagi isegi kaasas. Seega mure lahendatud 😁.
Täna ootab mind ees loooomaaed!!! 🐒🐘🐅.... sammun metroo peale. Sellega pile mingeid raskuseid. Liin ja suund on teada, seega teele. Kui oma loetud 9 või miskit peatust on sõidetud, pean ennast bussi peale sahkerdama. Oh üllatust, selle leidmisega olen justkui hädas... mida see nüüd siis tähendab!! Lõpuks tuleb. Älja, et et silma välja torkavat silti on ikka keeruline näha, aga saangi need paar minutit, mis bussin8 aega on, ühkelt maha jalutada 🤓.
Buss leitud ja terve tugriku eest kaartigi viibutatud, vuriseme loomaaia poole. Tunnen kuidas elevus mitme pügala võrratõuseb minus. Millal ma küll sellesse haigusesse nakatusin? Kuna siin koos on tegelikkuses mitu parki, siis tuleb kiiresti otsustada, millises järjekorras. See kas kõik, pile ju minu puhul isegi küsimus.... A.ustan siiski tavalise loomaaiaga. Piletisabas pole vaja seista, sest eile õhtul ostsin oma kõike katva elektroonilise pileti ära. Nüüd vaja ainult telefoni lehvitada. Saan pargi kaardi ja teele.
Esmalt saan osa mingist varjatud mängust, st tegelasi endeid ei näe, aga hull kisa tuleb põõsastest. Ainus, kelle leian silla alt mõnsatamast, on mingi krokuline. Erilist liiki, sest nii kitsa ninaga tegelast pole ma varem kohanud. Olgu kohe öeldud, et suurele osale loomadest ei oska ma nime anda, mis aga ei tähenda, et ma nende vaatamist ei naudiks. Kohtan teel mingit olevust, kes võiks olla hiire ja rebase hübriid 🤓. Ja siis sammun otsustavaust täis tiigrite juurde. Siinses loomaaias on neid 2, mõlemad valged. Veedan järgmised veerand tundi julgelt nende aia juures. Üks tegelastest on ennast pisut eemale selili visanud, kõikvõimalikud jäsemed taeva poole. Teine seltsimees ( või daam) on minusugustele ennast hulga lähemale paiguta ud, kuid siiski, selg meie poole. Aegajalt pöörab pead justkui õrritavalt teada andes, et no proovige pildistada kui oskate ja saate 🐅🤓. Oh, on ikka majesteetlikud tegelased. Uhked, ilusad, armsad, kui niimoodi kaugelt vaadata, tundub, et sellise kaisukiiru võiks ju koju võtta 😉.
Kisun ennast triibuliste kiisude puuri juurst eemale ja uitan edasi. Ühe silmaga jälgin ikka aegajalt kaarti, et olla kindel, et keegi oluline nägemata ei jääks. Erinevaid ahve on suhteliselt vabalt ringi patseerimas, seega on neid leida puude otsast esiti väljakutse, aga siis harjub silm ja meel sellega ära ja edasi leiab vigurivändad juba lihtsamalt üles. Jalutan primaatide piirkonna läbi. Üks olevus ägedam kui teine. Vantside ala juures on ilge kisa, aga panen ühe ja ühe kokku ja meenub, et sellel kellaajal on elevantside töötegemise ja toitmise show käimas. Siin on olemas aasia elevandid. Neid on mul päris naljakas vaadata, neil ju nii pisikesed kõrvad võrreldes Aafrika elevantsidega, kellega ju harjunud olen. Selleks ajaks kui vantside juurde jõuan, on trikitamine lõppenud, kui nüüd on vantside toitmise aeg. Kuigi olen seda ju teinud, aga ku8võimalus on, siis miks mitte. Seekord mul õnne pole, sest just selleks hetkeks, kui mina peaks oma korvi koos nodiga saama, saavd need otsa 😕. No mis siis ikka, jalutan edasi. Järgmisena jäävad mulle teele orangutanid. Neile on oma puude kogum koduks ehitatud, kuid lähiümbruses on neid ka ringi uitamas. Need on nagu tõsised sangarid seiklusfilmis ringi hängimas mööda köisi, mis puude vahele tõmmatud on.
Üllatan ennastki, kui astun sisse ka roomajate majja. Madusid on, aga mitte ülearu palju. Küll aga igasugu sisalikke, kilpkonni, iguaane. Olemas on ka maailma suurim varaan, komodo varaan. Tegemist on paraja peletisega. Teine võivat ca 3 meetri pikkuseks kasvada ja olla kuni 70 kilo raske. Nagu suurusest veel vähe, on ta ka mürgine. Elab ta Indoneesias ja väidetavalt olla alles ainult ca paar tuhat isendit. Üle käiguraja varaanist on koha leidnud hiidkilpkonnad. On need alles mäed 🐢. Roomajate majas ringi patseerides kohtun 3 iguaaniga, kes on ennast päikese kätte mõnusalt sisse seadnud. Üks puu otsas ja kaks lausa käigurajal. Ilusad värvilised on. Peaaegu et tahaks silitada.
Külastan ja külmalade asukate kodu. Näitavad ennast polaarrebased ja muidugi jääkaru. Kulmu paneb kergitama see, et inimesed on pandud külma halli, kuid jääkaru ise paistab olevat õues, palava käes. Jah, tal on seal vesi ja varjualune ja isegi jäämägi, kuid siiski. Paigale ei saa liiga pikalt jääda, kuna külm hakkab. Edasi. Aafrika tänavale. No nüüd olen totaalselt omas elemendis 😁. Lõvid, sebrad, kaelkirjakud, ninasarvikud, gepardid, jaanalinnud, leopard. No mida hing veel ihkab? Mitte mdagi. No kui siis mingit erilist... seekord õnnestub mul jaole saada ja ninasarvikuid toita. Vot seda pole varem õnnestunud. Aga need pehmed pisut karvased ja ilased mokad, mis ette torru aetakse kui uueks maiuspalaks sarvik valmis on 😁. Äge!
Minu esmakordseks kohtumiseks saab siinne loomaaed sellise toreda loomaga nagu seda on taapir. Välja paistab teine kummaline, kehakuju oleks pisut nagu karul, lont meenutab elevanti. Aga tegelikult on ta hoopiski kabjaline. Igati muhedad tegelased. Olles sikitanud ja sakitanud loomaaias, olen jõudnyd valgeid tiigreid käia vaatamas kokku kolmel korral. Keeran juba peeaeg7 ka neljandat korda minekule, kuid suudan ennast korrale kutsuda ja see-eest suundun hoopis välja, et peatselt alustada järgmise - jõe safari pargiga.
Selles pargis on üles seatud erinevad jõed ja nende elud-olud-elanikud. Nimetades vaid vähestena nt Amazonase, Niilust, Ganges jt. Siin ootab mind järgmine esmakohtumine ees, pandaga. Olemas nii pisike punane panda kui ka see suur ja kõigile pandana tuntud tegelane. Siin on üks panda, või siis külastajatele hetkel ainult üks näha. Aga samamoodi äksi täis, sahkerdas oma aias ringi ning maadles suure bambuse oksaga 🐼. Tuleb tõdeda, et ma vist ei väsigi loomi uudistamast, aga kell muudkui tiksub ja mul veel palju ees. Edasi käin jõe peal paadiga tiiru sõitmas. Tore, aga ... ( pisut nagu tühi ajaraisk).
Nagu ühest paadisõidust veel vähe, ootab mind ka teine ees. Aga see on igati äge, paat on kitsas kanalis (tehislikus), liigub relssidel ja aegajalt teeme kiiremaid laskumisi ka. Aga selle paadi teekonna peal on igasugu loomi ja linde näha. See on igati huvitav lahendus välja mõeldud ja kindlasti kohe ka fun nii suurtele kui väiksematele, kuid loen ka välja, et allameetrimehi paati lubata. Käin läbi akvaariumite maja, kus teen tutvust hiiglasuurte kalade, elektriangerja, manaatide, raide ja muude veeelukatega.
Tunnen kuidas päkad hakkavad vaikselt ümmarguseksminema, kuid tervelt üks park on veel ees. Seega vait olla ja edasi teenida 😁. Vahepalaks teen lattepausi ja siis uitan vaikselt öösafarilargi uste taha, kuigi selle avamiseni on veel aega. Söögikohad ja poekesed tegakse peaaegu 2 tundi varem lahti. Kõnnin tiiru peale ja siis maandun hiinakasse maha söön hilise lõuna/varajase õhtusöögi. Toit maitseb hea. Liiga pikalt siin unistada ei saa, sst juba inimesed sabatavad, et öösafaritrammile saada. Mis siis ikka, tuleb endalgi sappa võtta. Hull mass paistab olevat. Aga kui aeg juba seal maal, et öösafari lahti, siis liigub sba kenasti ja kiiresti edasi. Seega olen minagi varsti trammil ja teele. Olen esimeses vahetuses safaril. Kellaaeg on selline, et teele minnes veel pime pole, kuid tagasi saabudes on ikka juba täitsa pime. Teel näeme või siis ka mõnda looma ei näe, igasuguseid tegelasi. On erinavaid antiloope ja muid kitselisi. Lisaks veel taas taapirid, hullult suur jõehobu, kes nüüdseks ajaks juba ka veest ennast välja ajanud. Meid tervitavad hüaanid, nodzud, ninasarvikud, lõvilõrrid. Lõrridel on kenad lakad kuid, kulmu paneb kergitama hoopis info, et tegemist vakge lõviga. Hmm, täitsa kollane oli teine, ei anna võrrfeldagi LAVis nähtud valgete lõvidega. Lõpetuseks veel tiiger. Kui tramm tagasi, ei pea mitte iga roju oma koju minema, vaid võimalus veel tipatapa kolama minna kokku 4le rajale. Muidugi suundun metsa, mis siis et kottpime on juba mõnda aega.
No nii, eriti elava ettekujutlusega tegelased, rajad on siiski pisut valgustatud, seega päris käsikaudu minema ei pea, aga raamatut lugeda ei naeks. Metsarajal konnates, võid pidevalt mingeid huvitavaid häälitsusi kuulda ja kedagi kohe sinu kõrval krabistamas... no on see siis nii või on hirmul suured silmad 👁? No mine võta kinni...
Kappan muidugi kõik võimalikud rajad läbi. Esimesena suundun... Kuhu?? Mis küsimus, muidugi suurte kiisude rajale 🐆🐅🦁. Avastan, et üks nende leopardidest on kolme jalaga 😕, aga vaatamata sellee, kuidas ta osavalt demonstreeris puu otsa hüppamist ja tegi seda sama graatsiliselt, kui oleks müts peas võtaks maha. Aga minu lugupidamine liigu vastu tõusis olulislet veelgi kõrgemale. Ahjaa, lõvid olid lahtises aias, kuid niisama luuramiseks kuidagi kaugel. St. teisel pool teed, kust ennist trammiga möödusime. No mina oma kiisuarmastuses oleks ikka tahtnud ikka käegakatsumiseulatusse minna 🙄.
Igasugused ahvid, nahkhiiri, lendoravaid ja muid tegelasi sahistab tegelikult ka puudes ja nii mõnelgi pimeda al lõigul tekib selline mõnus vibra sisse. Cuul 😁. Siia võiks igal ajal tagasi tulla, kuid mis veelgi “hullem”, kogu see päev taassütitab mu Aafrika igatsuse... ohh, millal küll??
Kell polegi teab mis palju, aga olen omati suutnud täna maha marssida juba üle 20 tuhande sammu. Pakin ennast pargist kokku ja võtan suuna kodu poole. Sama lahendust koju minemiseks ma kasutada ei saa, mis tulles, sest see eribuss lõpetas sõitmise juba 7 ajal. See eest tuvastan hoponhoooff tüüpi bussi, mis peatselt linna poole hakkab suunduma. Lunastan pileti ja ronin üles. Minuhotelli juurde see ei sõida, aga kuna pileteid müüv tütarlaps ka suurt ei tea, kus mu hotell asub, võtab ta välja marsruudi kaardi ja siis tuvastan, et inu sihiks saab olema Orchard road. Ehk et tuttav šoperdamise tänav ja seal leian lihtsalt kodutee, ilma igasuguse gepsuta ja samuti on kandjavarvas kaugusel. Seega saan ka veel väikese öise linnatuuri, mis mul selle vastu olla saab 😁. Paqrast pea pooletunnist sõitu oleme kohal. Kuna buss vajab ikkagi peatust, et inimesi maha oanna, siis teen juba shoperdamiseks paar tähelepanekut 😉. Ja seda ütleb tegelane kes ennast oslemissõltlaseks ei pea. Eksole...
Võtan tempo üles ja peatselt kodus. Nüüd veel väike drink ja alles siis valmis tuppa minema. Täna õhtul rõõmustab mind gin-tonic. All lobbybaaris on ennast sisse seadnud tri, kes teevad pisut live muusikat. Tütarlapse hääl pole just maailmaklass, kuid nende vahetu olemine ja asja nautimine koravab kõik. Lisaks on laulud mõnusad. Seega see on ainult kirss tordil 😇. Kell on juba kohe südaöö saamas, kui võtan sammud toa, või olles faktitäpne, lifti poole. Homme taas päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar