Hommik kulgeb juba tuttavas rütmis. Silmad lahti poole 10 paiku, vannitubased protseduurid ja siis hommikusöögile. Hommikusöögi varitsioonid on piiratumad, aga issapüss... Kui jopski võib inimene olla. On hästi ja rikkalikult toiduvalik ees ja juba ta kräunub!! 😳 Tänamatus on selle asja nimi. Hotell on igati oma iga viimast kui ühte tärni väärt. Igal juhul mõnsatan oma hommikusöögi taga ja hetkel mingit kustutamatut soovi tormata pole, siis sünnib plaan minna alustuseks bassu äärde ja olla. No et siis saab ka lebotamise kohta linnukese kirja 😋.
Bassein asub hotelli 2 tiiva vaheoeal, 4-l korrusel. Samal korrusel on veel tenniseväljakud, spa ja fitnessikeskus. Inimesi on veel hõredalt, seega saab kohta valida. Sean ennast päikese kätte sisse ja mõnulen. Mnjah, ülearu kaua see õnn ei kesta, sest tornid on ikka totaalselt päikest varjamas. Ei tea, kui pidevalt tegeleks uue koha otsimisega, siis ehk õnnestuks, aga pole mul vähimatki tahtmist selliselt oma päeva sisustada. Seega olen vähem kui poole tunniga ennast bassu äärest kokku pakkinud ja valmis pannud, et minna linna kolama.
Tanaseks plaaniks on minna linnuparki. Kuna seeotseselt metroo ega monoraili ääres pole, lähen kergema vastupanu teed ja võtan takso. Seekordne taksokogemus võrreldes saabumisega, on oluliselt meeldivam, kuigi ühest asjast ma siiski aru ei saa. Ja selleks on taksodes kasutatavad päikesevarjud, mis on mummulised, kui üritan küljeaknast välja vaadata, ei saa. Hakkab läikima. Taksoga tutvust tehes hakkab silma ka silt, mis keelab taksos oksendada 😁. Trahv selle eest 300 kohalikku raha (ranggitit). Järelikult oole ma ainus, keda need katted virvendama ajavad 🤓. Kohal. Arveks on 17 kohalikku (eurodes arvestamiseks tuleks see jagada ca 4,8ga).
Lunastan pileti parki ja asun avastama. Kohe esimesena tervitab mind saba reavukalt püsti, üks paabulind. Saba raevukal5 püsti küll, aga mingit toredust. Ega ilu selles eriti rootsustunud sabas küll pole. Hmm, kas selline see pargi tase ongi?? Ootame, vaatame... lindude hõiked on kõrvulukustavad. Enamus linde on siin külastajate vahel lahtiselt ringi jalutamas, ei mingeid hulle puure. Mõningad muidugi siiski on puurides. N9 ja seda ilmselt siis vastavalt sellele, kas lind oleks külastajatele, või teistele lindudele ohtlikud või vastupidi - kõik teised oleks linnukestele ohtlikud. Aga paabulinnud, erinevad kurelised, pelikanid, flamingod ja teised sellised on kõik omapead uitamas. Olgu öeldud, et kogu pargi territooriumil on muidugi võrk peal, seega üleliia omapead need linnud siiski uidata ka ei saa. Puuridesse on pistetud kullid, tuukan, jaanalinnud ja emud (kelle kohta ma muide varem loen sildilt et tegemist on võitlusvõimetute lindudega. Ise veel imestan, et mis asjad need veel on... Well, hiljem selgub, et peaksin tagasi kooli minema, et lugema õppida 😂😂😂. Sest silt ei viita mitte Fightless birds, nagu mina lugesin, vaid ütleb selgelt - Flightless birds🤓).
Üks toonekurh on äsja muna munenud ja nüüd üritab selle ümber pesa tekitada. Küll tahaks appi minna, sest vaadata kuidas ta oma pika nokakga abitult paari lehte muna ümber püüab sättida. Oma tervise huvides ma siiski ei sekku ja abistavat kätt ei paku... Kui muidu on paabulinnud kõik vabalt ringi patseeramas, siis valgete paabulindude paar on puuri kinni pandud. No ja nende vaesekeste puur paisab ka kõige pisem ja väetim. Paaril korral on pelikan ennast just nii ristipõiki teele sättinud, et möödumine on paras kunsttükk.
Minu pilgu kinnistavad endale Ökulid 🦉😊. Vanad on ennast sisseseadnud nagu vanarahudise ja nüüdkeset sooja valget päeva ei arva nad minusugustest segavatest faktoritest küll miskit. Ühel hetkel pean siiski jalutuskäiku jätkama, muidu jäängi siia. Järgmisena võtan ette papagoid. No nendega on võimalus pilti teha, neid võib toita. Seda kõike muidugi mingi tugriku eest. Teen pilti küll, aga ilma endata sellel ja selle eest miskit ei küsita😋. Tuvastan, et 2 korral päevas toimuvad ka papagoide showed, aga kuna selleni oleks veel paartundi aega ja mul muidu park läbi jalutatud, siis otsustan seda mitte vaatama jääda, eks ole neid siinseal varem ka nähtud. Sedaenam, et läheduses veel kohti, mida külastada võiks.
Sammun välja pargist ja pean mitmel korral viisakalt taksost keelduma. Sihiks nimelt üle tee olev orhideepark. Vaatan otsivaltringi, et kus pileteidvõiksmüüa, aga tulemuseta. Silma ei hakka putkat kuskil. No mis siis ikka, jalutan aga uudistama. Orhideesid siin on, aga mitte nüüd niimoodi, et jalust nõrkeks. Mul tegelikult tunne, et praegu vist pole siin lihtsalt nende õitsmise kõrgaeg. No see tunne tekkis juba Singapuris olles, kuid eks see lõplikult paistab siis kui Singapuris tagasi olles botaanikaaeda lähen uudistama. Vaatamata sellele, jagub ilu kuhjaga. Ühel hetkel saan peaaegu sokid... nimelt tuiab ringi siin pärdikute armee ja kui needliikvele läksid, siis olisee pande ikka päris valjuhäälne 🐒😁. Esindatud paistavad olema päris pisitillukestest beebidest kuni vanade ättideni isendid välja. Nii ei teagi kohe, kuhu oma tähelepanu suunata, kas lilledele või ahvidele. Otsustan siiski lilledega jätkata. Ühel hetkel paistab ees suhteliselt segasummasuvila. Potid orhideedega on pikale, osad taimed katki. Mul võtab enne mitu head hetke taipamaks, et süüdlaste seltskond alles mõni minut tagasi siitpoolt lahkus. Olid teised karvased ja pikkade sabadega. Sellel hetkel oleks küll tahtnud neile pigem üle küüru äsada 😡. Varju all, kus see kaos tekitatud, paistab veel üks tegelane ringi kooserdavat. Tore küll, aga seltsimees tilgub üleni, mis tähendab, et kui tema seal üleval toimetab, siis veerada muudkui sajab alla. Urr..
Lõpuks tundub, et olen orhideedele ringi peale teinud, seegaaeg edasi astuda. Enne veel kui tagasi väljas olen, avastan, et park on enamusel päevadel tasuta. Esmaspäevad ja riigipühad tasulised, muul ajal prii. Minu viimaseks sihiks samas ümbruskonnas on liblikapark 🦋. Astun aga viitasid järgides teele ja 10 minuti pärast olen kohal. Lunastan pileti ja uudistama. Kuigi see on justkui vabaõhu park, siis ometi on siin veelgi niiskem olemine kui mujal. Liblikaid lendab siin ringi ohtralt! Üks ilusam kui teine. Vahetevahel lendab mõni inimese peale puhkama ja uudistama, kas miskit manti võiks selle veidra olevuse (inimese siis) pealt leida 🙂. Üks isend, mida hetkeks silman, naelutab mu pilgu enda külge momentaalselt. Aga ta kiusab mind, sest on otsustanud vist tudida ja seega on tiivad kokku pigistanud, ja teiselt poolt on teine täitsa proon, kuigi aimatavate lillakas siniste imepisikeste täppidega. No aga ennist see seletamatu sinime värv mu tähelepanu köitis. Ootan ja ootan ja ootan, no ei miskit. Sekungiks ta siisk8 ennast kohendab. Kuid kui see signaal mu ajju jõuab, on mu huviobjekt taas nagu kivikuju... 😕 Teen pisikese tiiru ja naasen. Ja veel ootan... ja siis, liblikas niheleb taas, ja lubab mul hetkeks ennast vaadata. Oo, üürike hetk, peatu... Korralikku pilti ma ometi ei suuda püüda. Lõppeks annan alla ja liigun edasi. Enne veel kui lahkun, jalutan läbi ka tubade, kuhu on kolletsioneeritud erilisi ja uhkeid liike kogu maailmast. On edevad, kuigi need kõigekõige edevamad on pärit Lõuna-Ameerikast, eriti hakkas silma Brasiilia. Lisaks liblikatele on näha ka erinevaid prussakaid. Issanda loonaaed on ikka totaalselt kirju. Kui mõni neist väljapandud “jõhvikatest” kodukamaral vastu kukgeks, annaks küll otsad ära. Kokkuvõttes on ikka kurjama hää, et me elame nii tagasihoidlikult igaval maal 😁❤️.
Jalutan taas ringi ja otsustan tutvust teha ka Abdul Razaki memoriaaliga. Tegemist on siis Malaisia teise peaministriga, kes valitses riiki 1970 ndate esimeses pooles. Sellele härrasmehele kuulub siin maal palju tegusid. Teda loetakse ka Malaisia uue majandusooliitika loojaks. Ametilt oli härra jurist. Paraku liiga pikalt tavalitseda ei saanud, kuna lekukeemia viis riigiisa juba 53 aastaselt teavastele radadele. Memoriaalis olid kokku kogutud Razakiga seotud esemeid ja ülesvõtteid. Välja oli pandud tema töökabinet kui ka koosolekute ruum. Lisaks erinevaid riideid, mida ta oma ametiajal erinevatel sündmustel kandis. No ja minu jaoks pilku püüdvaim oli kindlasti teiste riikide riigipeade kingitused. Seda kulda ja karda jagus. No ja kindlasti polnud tegemist mingite pisigabariidiliste vidinatega. Praktilist poolt oli muidugi keeruline näha, vähemasti enamuse kinkide puhul. Teen kiire ringi memoriaalile peale ja tagasi õue.
Linnud, lilled, liblikad ja memoriaal uudistatud, jalutan tagasi linnupargi sissepääsu juurde ja sebin endale sealt takso tagasi koju. Hotelli jõudes on kell just parasjagu niipalju, et aeg pessu minekuks ja siis lounge’i dringile ja õhtustama. Teen kerge õhtusöögi. Maitsed on taas suurepärased. Nämm. Kui kell on saanud seitse ja kopikad pealegi, jalutan õhtusele linnatuurile. Nagu iseenesest viivad jalad mu ikka ja taas kaksikute juurde. See purskkaevude ja valguse tants on lihtsalt nii lummav 🤩. Võtan juba eelmisest õhtust tuttava koha bassu ääres sisse ja lasen oma meeltel ilusate momentidega täituda 😁. Täna ennast küll päris kaheks tunniks siia ei “unusta”, vaid suundun siiski oma jalutuskäiguga pisut edasi.
Linnas hakkab sagimist juba pisut vähemaks jääma, kuid inimeste või autode puudumise üle muidugi kurta ei saa. Pisut enne südaööd olen tagasi kodus. Homme uureks retkedeks valmis 🙂.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar