Oeh, täna on oodata keerulist päeva. See planeeritud shoppamiseks, mhmh ise teades seejuures kui kiiresti ma sellest tegevusest ära väsin. No vaatame, kaua kestan. Alati on ju võimalik loobuda 😊. Toimetan selliselt, et 11 ja pisut peale, astun varvast pidi siinsele kaubandustänavale. No sellele kõige tituleeritumale, kuulsamale ja ma-ei-tea-kõik-veel-millisele.
Astun esimesena Õuna (hammustatud õuna) esindusse. Müüjad on nagu seeni peale vihma, kuid ju mul pole usutav nägu peas ja ükski neist minu juurde ei astu 🙂. Tore, saan ise uudistada. Hullud saalid on, kuid samas ega toodete lehvik ju nüüd nii lai ka pole. Sellesse mahuks suure korraliku laia vali,uga kaubamaja paigutada. Olgem taas ausad, siis ma ei kurda, kohe üldse. Igal juhul pärast pikka erinevate vidinate näppimist ma ühtki ostu siiski siin ei soorita, vähemasti veel...
Edasi ületan tänava ja seal kaevan ennast palju pitsilisemasse maailma 😊. Teen esmalt tiiru peale, kahel korrusel, mis juba omaette võtab hullult aega ja siis pead välja nuputama, mis suurus oled siin 😳. Õnneks lahked tutarlapsed selle viimase mure lahe davad kiiresti ära. Igal juhul läheb aeg siin jooksuljalul. Aga see kõik läheb ka asja ette, sest tühjade kätega ma siit ei lahku. Faffa 😁!
Edasi patseerides märkan taas teisel pool teed tehnikakauplust. Seega tuleb taas teha jänesehaak ja tänav ületada. Siin on tootjate poolest valik laiem, kuid mingit asjatundlikku muljet müüjatest küll ei jää, seega ka siit lahkun tühjade kätega. Olen enamvähem jõudnud tänava keskele, vähemasti selliselt kutsuvad nad kaubamaja, mis üle tee on. Seega juba kes teab mitmendat korda ootan foori taga ja ületan teed. Ega mul ju mingit kindlat eesmärki siiberdamisel pole. Kui siis ainult tiksub kuklas mõte uuest rüperaalist, sest olemasolev... No seda tegelikult ei julge teiste juuresolekul välja võtta ega käima panna. Igal juhul loetakse teist juba eelajalooliseks.
Olles pisut uudistanud netis, tuvastan paari metroopeatuse kaugusel ühe esinduse. Kui lõunatamiseks endale kohta vaatan, siis tuvastan ühes itaalia prestopraanis igati ägeda monstrumi, mis täidab nii õlikannu kui ka balsamiiko pudeli ülesandeid, aga samas pudelit on ainult 1, änksa. Sellina võiks koduski olla 😁. Ja kuna kaubamaja, kus oma lõunaseid nuudleid luristan ja veini mekin, on sisuliselt metroojaamas, lihtsalt sõida eskalaatoriga maa alla ja oledki rongil. Mõeldud- tehtud, teele. Kaks peatust ja kohal. Ja nüüd ei usu ma oma silmi. Vähemalt 6 korrust erinevaid tehnikavidinaid, teenuseid ja muud seotut. Kirjuks läks ja põlved võttis nõtkuma. Kogun ennast hetke ja siis asun ringi uudistama. No eks siin on ka kohti, kuhu ei julgeks sisse astuda, ammugi veel osta midagi, kuid siin on ka palju igati korralikke ja usaldusväärseid bokse. Silmade eest on kirju, mis kirju. Kuna otsin konkreetset marki, siis võtan taas neti appi, sest 3 korrusel enda arvates ringi peale tegemine ei aita halligi. Õnneks armas nett aitab ja juhatab nii korruse kui boksinumbriga otsitava asukoha leida.
Marsin sisse ja asun uuringutele. Järgmised 35 minutit tähendavad seda, et õunake mind oma ridadesse rüperaali,asutajana ei meelita. Välja marsin uue rüperaaliga, endal lai naeratus näkku istutatud. No kuna ma juba tehnikaparadiisis olen, siis vaatan veel ringi. Vaikselt hakka ad minust viimasedki mahlad välja jooksma. Seega on aeg varbad kodu poole suunata.
Jõuan koju, on kell juba seitse saanud. Ebareaalne. Ma alustasin hommikul 11 paiku ja lõpetan kell 7. Ma kohe ei tea, kuidas sellist vaprust. I etada. Olgem ausad, ma üle 3 tunni poleks mitte ming8 valemiga oma kestmiseks pakkunud. Teen kiire pesu ja otsustan ennast ühe muliseva viinamarjamahlaga lounges premeerida. Leian endale koha ja istutan. Tellin endale joogi ja sirutan ümarad jalad välja. Plaan on minna õhtul linna väikesele kokteilile. Ette rutates tuleb öelda, et plaaniks see jääbki... nimelt on kõrvallauda ennast sisse seadnud keegi ärimees, hiljem selgub et itaallane Luigi, ja peatselt küsib luba minu laua taha istuda. No mis siis ikka😊. Tegemist on umbes minu anese tegelasega, kes viimasel ajal peamiselt Aasias toimetab. Aga huvitava asjaoluna on teda toonud töö ka nimelt Keilasse. Jutustame maast ja ilmast ja nii on kell saanud juba kohe südoöö. Seega mingitele kokteilidele ma tähna enam ei lähe. Tuttu hoopis. Homme on jälle päev! Kuigi vist pisut kiiksuga, nimelt kolin.
Mida ma seni olen Singapuris või selle kohta tähele pannud. Tegemist on ääretult puhta, turvalise kohaga. Keeruline on öelda, mis on see siinne kultuur või kes on see siinne inimene. Totaalne rahvaste paabel. Palju hakkab silma hindusid. Palju on asiaate. Aga palju on ka eurooplase malliga inimesi. Linn on vaatamata oma ülitihedale asustusele, väga roheline. Samas, ikka jagub veel kohti, kuhu ehitada. Mis tundub ebareaalne, kuid nii see on. Ehitusplatse on palju, tõsiselt palju. Samas on kõik nende ümbruses ikka puhas ja korras ja tuleb tõdeda, et mingit ulmelist müra seal ka pole. Ahjaa, kui on ehitus ja liiklemine kellegi jaoks muudetud, siis igal juhul leiad ka vabandavad sildid 😊. Autopark on uus, kuigi näiteks meid tabanud jeebuhullist siin pole. Üksikud linnamaasturid muidugi on, aga mitte massiliselt. Autod on normaalses suuruses, mitte tikotopsid, millele on rattad alla kruvitud. Pole vaja isegi mainida, et autod on puhtad.
Kohalikud on palju peredega liikvel. Lapsed on valdavalt kandekottides, mitte kärudes. No paari üksikut rüblikut olen ka jalutusrihma otsas näinud, kuid see pole kindlasti mingi üldine mall. Lastega räägitakse muide väga sageli inglise keeles, kuigi see minu jaoks kõlab veidralt. Praeguseks olen juba harjunud ja saan sellest inglise keelest aru, mitte ei pea seda enam hiina keeleks. Tänavat ületades reeglina oodatakse jalakäijate roheline ära. Nojah, eks see ole kohati ka ainuvõimalik, sest osadel uulitsatel on 5 ja rohkem rada suuna kohta maha märgitud. Enim olen kokku lugenud 7 rada. Reliogioosses mõttes on siin esindatud lai lehvik. Leiad siit kristlasi, moslemeid, hinduiste, budiste ja siis kindlasti nende kahe viimase väikeemaid vendi. Ja kõik need saavad kenasti üksteise kõrval hakkama. Olles täna juba kaubandusse kaevunud, siis olgu öeldud, et kaubandusvõrk on 10st 10ni suuresti lahti. Valitseb siin üleüldine brändihullus, samas inimeste seljas ja küljes see niimoodi silma ei torka. Üks asi mis inimeste puhul hakkab silma, on see, et nad suhteliselt aeglaselt kõnnivad. Well, pole ka imestada, sest suurel osal on nina konstantselt helendaval ekraanil.
Söök. Oh, seda saab siin hulgi ja kardetavasti kehva toitu ei leiagi. Olen nii mõnedki nn. kohustuslikud road ära proovinud, kuid kindalsti on samapalju ja rohkemgi veel proovimata. No lihtsalt ei jaksa. Toiduhindu leiab totaalselt seinast seina. Õnneks on mul veel paar päeva, et uusi asju proovida. Igal juhul minu kerge vasikavaimustus pole kuskile kadunud, vaid pigem on tasahilju veel kasvamas. Nüüd aga unedele 🙂.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar