Esmaspäev, 5. veebruar 2018

P7: Singapur ja Kuala Lumpur - jätkan uurimisretke KLs

Hommiku osas ei saa taas olla originaalne. Luugid lahti 9 kopikatega. Järgnemas vannitubased toimetused ja siis hommikusöögile. Luban endale täna hommikul crossainti. Praemuna kõrvale katsetan täna esinest korda siinset peekonit. Tundub, et see on loomalihast. Igal juhul ei karju hamba all. Lõpetan hommikuse toidukorra nagu ikka puuviljadega. Tuleb tõdeda, et see valik siin ultralai ei ole, aga arbuus, ananass, melon, banaan ja miski täpiline vili ajavad asja ära küll. 

Kuna ilm paistab taas päris pilvitu, otsustan ka täna bassuääres pisut lebotada, enne kui traavima asun. Valin täna hommikul kohta oluliselt hoolikamalt, mäletades, kus päikest rohkem loota on. Laotan ennast laiali ja asun lebotama. Vaevaliselt edeneb, esmalt pole päikest, kuna hotelli üks torn on ees. Ja siis kui päike peaks torni tagant välja paistma, on tekkinud mingid kurjama pilved. Sitsin veel mõne m8nuti ja siis saab küll päiksevõtmisest 😋.  Aga selle eest tekib veelgi toredam mõte 😁, siin on ju spa olemas. Seega lähen uudistama, kas mõni aeg võiks olemas olla, mis sobiks. Marsin uhkelt kohale ja mõne minuti pärast marsin tagasi välja, võidukas nägu peas. Kuidas teisiti, kui homme pärast hommikusööki ootab paaritunnine mõnulemine spas. Juba pisut elevil. 

Täna aga on võimalik oma päeva sisustada. Võtan sihitult ette ja asun minekule. Esimesena jääb mulle teele Rock Cafe. No täitsa rokkivad helinad kostavad seest. Päris naljakas vaatepilt muidugi on läbi akna näha istumas pearättides kohalikke daame no ja siis korralik rock mürtsumas. Cuul 😂. Jätkan oma teekonda. Päike on taas välja tulnud, kuid tänav on palistatud sutlekiselt pideva katusealusega, seega lootust päikest saada ikka pole. No või see siis ka nii oluline on. Jõuan otsaga araablaste linnaossa ja uudistan seal ringi. Ahjaa, enne veel kui araablaste linnaosas ringi kolan, möödun tänaval ööklubist. No ja mitte et klubi oleks hull üllatus, küll aga see, et see toimib ja pralle sees käib päeval kell 4, on see üllatav moment. Kaks rätistatud naisterahavast sisenevad kluppi. Uksel tehakse justnagu meilgi, kottide kontrolli ja siis nad sinna klubisaali sisenevad. Seest lostub täitsa läänelikku tümakat ja valgust sähvib täiega samuti. Lahe oleks ju meiegi kandis sellist praazdnikut päisepäeva aal kohata 🤣. 

Muidu hakkavad silma rohkelt onusid valgetes maani särkides. Tänavate ääres on rohkelt kebabi kohti. Siia ma end siiski kuskile sisse ei säti. Marsin aga edasi, silmad muudkui ümbrust uurimas. Ühel hetkel tundub, et sellel pool tänavat, kus mina kulgen saab otsa ja võimalusi on 2. Kas minna üle suure ristmiku või siis paistab samal pool tänavat ületavat jalakäijate sild. Samuti on siin monorail’ peatus.  Otsustan kasutada jalakäijate silda. Mu silmad on aga oeatselt rõngas, sest see sild ei vii kuskile mujale kui suurde kaubamajja. No kuulge, ma sain kaksikute jalamil oma vaateaknashopinguihad rahuldatud. No aga kui ma siin juba olen, siis kiire pilgu viskab ju ikka peale. Suungun kuskile sisse ja kurja, see on monstrum. Viidad näitavad nn. Kvartaleid, mida tundub olevat vähemalt 6. Samuti on kuus korrust maa peal ja siis need maaalused, ma ei teagi täpselt, kuidas seda nimetada. No aga sõidan kuskile kõrgemale. Seal hõivavad mu tähelepanu tehnikapood, ala meie onoff või miskit taolist. Märkamatult kaob nii tunnike käest. Aga samuti rõõmustab mind teadmine, et olen Jaapani kvartalisse sattunud 😁. 

Poed poodideks, jalutan mööda, aga rivis on mitmeid söögikohti. No ja on igal juhul juba aeg lõunaks. Vaatan enne ikka kogu rivi üle ja siis maandun ühte. Selle nimeks on Ichi Zen. Menüüsid tuuakse ette mitte üks ega kaks, vaid lausa 4. Lisaks joogimenüü. Tundub, et popid on lõunasetid, aga mind need kõnetama justkui ei hakka. Leian endale rohelused oad, grillitud pardi, sibulasalati ja sojase kastmega. No ja lõpetuseks valin välja ka sushi seti. Jookideks valin rohelise õuna toormahla ja ploomiveini. Huvitav, kas lahkumiseks oleks käru vaja 😋?? Eks see paistab. Silmadega on ju ikka ohtlik süüa. Esimesena saabub lauale õunamahl, seejärel oad, part, ploomivein ja sushi. Kodusega võrreldes on teistmoodi see, et ingverit ei serveerita üldse. Küsima ka ei hakka. Oad on ikka oad, aga see part. Olen taevas!! Maitsete paradiisis 🍱🍗😇.  Mekutan ja võtan rahulikult oma pardiga, kui vohmiks, saaks ju kohe otsa...  Sushi on samuti imevärske ja maitsev. Halleluuja!!  Lõpuks saab iga lõbu otsa, nii ka minu lõunatund. Ilmselt väärib veel mainimist, et kogu see lõbu koos taxide ja teenindustasudega kergendas mu kukrut  ca 18 koduse rahaühiku võrra. Seega hää diil 😁. 

Jalutan edasi, eelkõige sihiga tagasi tänavale pääseda, kui silm peatub kodutarvete poel. Astun sisse ja nõrken. Ma võiks kogu koduse unelmate nõude, pottide-pannide ja muu sellise vajaliku valiku teha siin 5 minutiga ja olla seejuures õnnest uimane, mitte leppida variandiga, et kui paremat pole... Tunnen, kuidas vibra tekib sisse ja lähes, et pisar silma teadmisest, et siit lahkun tühjade kätega. Pole lihtsalt realistlik siit midagi tarima hakata. Nuuman, siis vähemalt oma silmi ja meeli. Lisaks kööginõudele, saaks kohe ka terve eluaja vajaminevaid voodiriideid. Ohhhh.... Aitab, pean selle masohhismi ära lõpetama! Peaaegu et hõbeniit suunurgas väljun sellest poest.

Mõtteks hea küll, aga orienteeruda selles monstrumis ja ammugi veel samast kohast väljuda, kust sisse tulid, polegi nii lihtne ülesanne. Marsin tükk tükk aega, enne kui miski äratundmine helisema hakkab. Kiirendan sammu ja olengi tänaval. Paarutan veel pisut ja satun otsapidi hiinalinna. Jalutan uudistades veel pool tunnikest ja siis on aeg nina kodu poole pöörata. 

Kell on juba niikaugel, et pessu ja siis dringile. Süüa nagu väga ei tahagi veel, lõuna veel alles meeltes.  Mõnsatan vaikses lounges ja nina ees on tavapäraselt klaas valget veini.  Kurja, kui pidamist endal poleks, võiks pildituks limpsida veini, sest teenindajaid on mitu ja nad üksteise võidu käivad veiniklaasi täitmas. Kui väljasjuba hämardumas on, võtan tradistiooniliselt õhtusejalutuskäigu ette. Seekord suundun taas ringile, mis seni taldade alla pole sattunud. Möödun rohkete restorianide ja baaridega tänavast. Igal pool esitataksekutse sisse astuda. Keeldun naeratades, süüa ei jaksa ja juua ei taha hetkel. Baare- söögikohti paistab muidu siin olevat temaatilisi üle maailma: Iiri pubi, hiinakas, iraani resto, türgi, ameerika burgerla jne. 

Tundub, et kaksikud oma bassu ja purskkaevude mänguga on mõjunud mulle nagu juust hiirtele, taas jõuan jalutusringiga siia. No polnud täna plaanis, ausalt kohe. Aga kui ma siin juba olen, siis naudin vaatemängu mõned palad ja siis tagasi hotelli.  Homme ong8 käes viimane päev siin linnas ja riigis. Kuhu kaob aeg??



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar