Ärkan ainsamat korda selle reisi ajal kellaga. Vaja nii toimetada, et kell 8 saaks hotellist liikvele. Lend on 11 kopkatega, aga kirja järgi tunnike võtab kohale saamine. Kuna hommikul on vaja kohver kinni panna, sest hambahari vajas ju ära panemist, siis selgub, et vaeva pole ma suurt näinud pakkimisel ja nüüd tundub nagu oleks sisu paljunenud 😯. Aga pole, isegi mitte 1 vidina võrra. Kasutan korra jõudu ja lukk saabki kinni. Kuidag8 kiirest8 olen valmis saanud, seda rahulikumalt saan hommikusöögi teha.
Kui teele asun, selgub, et transpordikorraldajad poisid tea miskit mu tellitud taksost. No pole hullu, hotelli juures on ootamas mitmeid. Esimene vilistatakse ette ja teele. Mingil hetkel panen tähele, et onu pole taksomeetrit tööle pannud. No ootame huviga, mis siis pärast küsitakse. Linnas tundub liiklus olevat igati normaalne, aga seda ainult senikaua kuni oma sõidusuunda jälgin. Kõik see, mis liigub vastupidi... Ütleme nii, et ise hetkel linna sisse ei tahaks liikuda. Kes nuriseb ummikute üle Tallinnas, võiks korra siia tulla liiklema 🤓.
Hmm, teel selgub, et linnas lennujaama on igati viks ja viisakas kiirtee, ei miskeid külavahe tanumaid nagu mulle saabudes tutvustati. Kohal oleme tervelt 40 minutiga. Arveks küsitakse mitukümmend tugrikut vähem kui vastupidisel suunal liikudes. Seega pole hullu, et taksomeeter ei tiksunud. Jennujaamas sees tundub asi keeriliseks minevat, kuid kui taban ära kuidas siin check-in counterite süsteem püsti pandud, pole miskit keerulist. Kuna lennuni on veel aega, siis parim mis hetkel teha saan, on sabatada. No ma pole esimene sabas. Pikalt pole jalalt-jalale vaja siiski tammuda. Saan kõik vajaliku toimetatud. No ja siis passikontroll. Kurja, inimesi peaaegu nagu sabas polegi, aga eo kuidas see ei liigu. Uskumatu kui aeglased nad on. Kui lõpuks minu kord käes, siis ometi ei võta kogu asjatoimetus märkimisväärselt aega. Olen sealt läbi hetkega. Otsin oma värava üles ja maandun istuma. Huvitav on see, et kodumaiste lendude osa paistis suhteliselt viisakas. Küll aga ei saa sama öelda selle tiiva rahvusvaheliste lendude tiiva kohta 🙄. Ah, ega ma mingit ultrameelelahutust ju oota. Saaks aga minema.
Lend väljub täitsa õigel ajal taas ja Singapuris kohal 45 minutiga magu sutsti. Üllatab mina maha saades hoopis see, et täna ka siinses lennujaamas immigratsioonisaba. Samas see pidevalt liigub. Paar ülsikut lauda, mis ei ole töös. Siiski võtab see nii palju aega, et kui läbi olen, on kohvrid juba ilmselt ammu kohal. Need on kenasti tõstetud lindi äärde maha. Võtan oma punase kaaslase ja veeretan ennast taas takso peale. Natuke sõitu ja kohal. Vaatan kelle ja ja kohe on selge, et ilmselt ma sisse ennast tsekata veel ei saa. Eks paistab. Kuna mul taas club klassi tuba, siis tavalises receptionis mind sisse ei tsekata. Sõidame 29-le korrusele, kus vajalikud toimingud saab teha. Siiski, kuna kell veel niipalju pole, siis tuba ma kätte siiski ei saa. No pole hullu. Istutan ennast lounge’i ja võtan tassikese teed. Korrastan mõtteid, mida ja kust Singapuris alustada. Või noh, jätkata. Teha ja vaadata on palju. Samas tänaseks hullult miskit ette ei võta. Saan pisu5 vähem ku8 tunn8 pärast tuppa. Teen kiire pesu ja siis utama. Ikka ju tore aru saada, mis su ümbruses on. Tuba on 30ndal korrusel ja vaatan vaateratte ja Marina Bay Hotelli poole. Terve paat koos oma kolme kandva tornita pole siiski paista, teised tornid jäävad ette.
Astun uksest välja ja tõden, et vähemasti hetkeks peale pesu oli hea 🤓. Pikalt seda headust siiski ei jagu. No pole hullu. Paarutan paartundi ringi ja nagu imeväel jõuan välja Orchard roadile ehk sis peamine shopahoolikute paradiis. Jalutan piki tänavat, kuskile sisse ei keera. No pole vaim valmis selleks hulluseks. Aga see ringikõndivaye inimeste hulk, kotid näpus, on hullumeelne. No kindlasti ei kõnni ma kogu seda tänavapikkust läbi. Keeran varsti sealt välja ja võtan suuna vaikselt kodu poole. Hmm, kuidas ma juba jõudsin mitu kilomeetrit maha trampida 🤓.
Kodus väike hingetõmme ja 7 ajal astun sisse lounge’i, mis rahvast pungil. Vaba lauda pole. Kõnetan härrat, kes istub ihuüksi suure laua taga. Vastuseks tuleb “lahkesti” altkulmu mokaotsast, et praegu võid, aga tal tulevad kaaslased kohe. Tänan ja lahkun. Minu juurde astub teenindaja ja asub toimetama. Astub ühe väikese laua taga üksi ustuva hallipäise vanema härra juurde ja küsib luba, kas ta võib min7 sinna paigutada. Ma küll ei kuule, mida härra vastab, kuid teenindaja viipab minu laua juurde ja pakub mulle lahkelt istet. No ega mul ju vahet pole. Istuta; ennast maha ja lasen endale vakge veini tuua. Võtan endale ka tassi piparmündi teed ja paar snäkki ja istutan ennas5 maha. Saan pilgu uudistesse visata ja sotsiaalmeediassegi. Plaanis on blogi kirjutada... Well, sellega ei lähe hästi 🤓. Onu pöördub ja tutvustab ennast. Tegemist on kellegi hr. Göraniga Rootsimaalt, kes sisuliselt on äsja alustanud pooleldi ümbermaailmareisi. Singapur on stardiks, edasi, Malaisia, Jaapan, Uus-Meremaa, USA läänerannik. Kas oli edasi veel miskit või vahepeal, ei tea, igal juhul rohkem ei registreerinud. Kokku pidi härra reisima 4 nädalat. Arvas, et ta just tuli ja juba on tal suhtlemisvajadus. Hmm, huvitav, ma küll kurta ei saa😁. No igal juhul on nii kell saanud juba 11 ja on aeg pugeda oma urgu. Homme ootavad uued seiklused. Unesid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar