pühapäev, 29. juuni 2014

LAV - Tansaania P13 - adrenaliinivaba päev: kuidas kellelgi

Täna hommikune äratus oli taas 8.25. Tänaseks ühtki must-do tegevust ega kohta otseselt planeeritud ei ole, seepärast saime ka hommikul rahulikult ärgata. Igal juhul olin jupp aega enne kella üleval. Aga nii on tore ärgata. Ilma kella poolt üles ehmatamata ja vaikselt unest virgudes mõnusas soojas  ja päikese poolt paitatud toas. 
Hommikused protseduurid tehtud läksin alla elu/söögituppa, kus võõrustajad kohvi nautides meid ootasid. Ajasime nenagea terve tunni mõnusasti juttu. Vahepeal nautisime vaadet, sest täna oli vaalade kord meile vaatemängu pakkuda. No mis viga elada, kui seiklusfilm käib oma akna all iga päev. 
Olime täna hommikul ainsad külalised majas ja kuuldavasti ei pekas veel terve nädala jooksul kedagi saabuma. Igal juhul kui keegi on sattumas Lõuna-Aafrikas Knysnat külastama, siis kindalsti soovitan. Lubasime lahkesti ka oma soovituse TripAdvisorisse teha. Sellise koha puhul rõõmuga :-)

Jätnud perenaisega hüvasti, võtsime suuna mööda rannikut edasi. Meie täna õhtune sihkoht on Jeffreys Bays. Aga kuna sõit ei ole ülearu pikk, siis oli võimalus teha vahepeal ka peatus. 
Teel on suur rahvuspark - Tsitsikamma. Selles on lõputult erinevaid atraktsioone. Matkarajad, kanuutamine, seikluspark jms. Sakitasime päris mitu korda siia-sinna, sest viitasid palju ja päris õiget arusaamist meil pargist veel polnud. Aga sihiks olime võtnud endale Tsitsikamma seikluspargi, sest Eretil hirmus soov minna turnima. Õnneks või õnnetuseks minul seda kihku pole. Seikluspargi kontori ja kogunemiskoha leidsime siiski kiriesti ja vaevatult ja nipsti, pani Eret ennast sellele kirja. 
Huvilisi kogunes veel ja nii kell 1 pakiti auto huvilisi täis ja asus teele. Minul oli seega ca 3 tundi aega jalutada, mõnsatada, võtta kerge eine ja suhelda kohalikega. Üllatavalt mõnus oli rahulikult võtta ja mitte tormata. 
Eret saabus tagasi juba napi pooleteise tunni pärast, ise säras kui äsja poleeritud messing. Ootasime veel mõnda aega, kuni nende seikluse video valmis sai ja samuti pildid. 
Vahepeal,olin uurinud ka pisut täiendavat infot, selle kohta, kus asub kuulus rippsild. See pidavat asuma Tsitsikamma rahvuspargis. Hommikul olime seal juba tiiru käinud ja sissepääsu lunastanud, kuid siis ei hakanud meile silma info silla kohta. Kuna nüüd olime juba informeeritumad, siis suundusime tagasi parki. Pargi väravas veel küsisime üle silla juurde minemiseks täpsemad juhtnöörid ja tuld. Parkisime auto juba hommikpoolikust tuttava platsi peale ja tegin kiire kostüümi ahetuse. Tõmbasin pikad püksid jalga ning üle nädala uuesti ka tennised jalga. Teele.
Kuna meie ees oli teele asutamas 2 bussitäit noori, siis kiirendasime pisut sammu, et enne neid kohale jõuda ja nii ehk ka mõned vaated kaamerasse püüda.
Sild külastuskeskuse juurest ca 1 km kaugusel ja tee treppe mööda ussina ronimas nii üles-alla kui ka pööramas. Aga vaated olid tõesti ägedad. Kaljude vahel, teed ääristamas iidsed puud, paljudes kohtades kasvasid ja õitsesid valged kallad.
No ja siis hakkas sild kohati juba paistma. Tegemist on 77m pika ja  7m kõrgel oleva rippsillaga jalakäijatele. Tegelikult on seal isegI mitu silda, lihtsalt üks on pikem kui teised. Vägev. Korraga tohib sillal olla kuni 25 inimest ja hüppamine sillal on keelatud. Minu jaoks oli see sild puhas lõbu oma kerge võnkega :-). Ereti jaoks pisike eneseületusega, kuna ta kardab kõrgust. Või vähemasti nii ta räägib, kuigi kõik atraktsioonid, mida ta ette võtab, räägivad muud keelt :) minu arvates oli sillal küll kõvasti rohkem inimesi peal, kui lubatud 25, sest ühel hetkel saabusid need noored sillale. Õnneks olime me enamuse oma soovitud vaateid suutnud selleks ajaks juba talletada ja vaatasime siis veel niisama ringi. 
Appi, ma tundun endale nagu katkiläinud grammofon juba, aga siinne loodus...  Mul lihtsalt pole sõnu selle kirjeldamiseks, aga suu on pidevalt ammuli ringi vaatamisest ja selle ilu sisse ahmimisest. 

Kui sillalt tagasi, seadsime nina Jeffreys Bay poole, kus meie järgmine öömaja. Jäime pimeda peale oma sõiduga ja meie teejuht jällegi vajalikku aadressi ei tunnistanud. Aga mis seal ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kohale me igal juhul saabusime ja ilma igasuguse ekslemsieta. Peatuspaik näeb välja nagu korralik mõis.  Meid tuli tervitama maja peremees. Juhatas meid tuppa. Panime omad kodinad maha ja seejärel oli söögiaeg :-). 
Sõitsime linna, et leida juhatatud koht üles. See käis kiiresti. Minu menüüs olid seekrod sinimerekarbid tomati-veini-küüslaugu-chilli marinaadis. Nämm:-).  Pearoana sõin tuunikala steiki seesami-soja kastmes. Jamm :-).  Kui üldse uriseda, siis õige-õige pisut oleks võinud tuun vähem tuld saada, kuid maitse oli siiski suurepärane.  No ja loomikult tuleb jällegi öelda, et portsjonid on siinmail suured ja eriti suured.  Eret alustas kevadrullidega ning pearoana kollane karrikana. Isegi Eret jäi jänni oma toidu hävitamisega, sest see lihtsalt oli nii suur, aga maitses hästi. 

Pärast õhtusööki suundusime tagasi oma ööbimispaika. Mõnus vaikne õhtu, aga isegi siis jagus trallitamist jälle terveks päevaks. Päevale saime joone alla tõmmata kell 8. Ja seejärel õhtused protseduurid teinud, mekutada klaasikese amarulo taga. 















laupäev, 28. juuni 2014

LAV - Tansaania P12 - Kiisud, vantsid ja veel suured kiisud: tänased päevakangelased.

Täna oli äratus tavapärasest pisut hiljme - 8.25. Olime eile oma võõrustajale öelnud, et tuleme ca 9 hommikusöögile. Olime tegelikkuses mõlemad enne kella ärkvel. 
Hommikusöögiks võtsin pisut müslit ja jogurtit koos puuviljadega. Lisaks paar klaasi vett ja mahla ning mõnus kannuke teed. Eret maiustas praetud munade, röstsaia, müsli ja kohviga.  Hommikusöögi ajal jälgisime ka hommikuste hullajate mänge ookenais. Nüüd olen jälle jännis selle tegelase nimega, kuid ta on pisut väiksem kui delfiin aga delfiinilaadne tegelane.  Kuulsime ka pererahvalt, et alles nädala esimeses pooles olid samas ookeanisopis vaalad etendust pakkunudning oma oskuseid demonstreerinud.
Lobisesime veel pisut pererahvaga, kes muide on pärit Entabeni lähistelt, aga on ka mõnda aega elanud USAs Chicago lähistel. Nagu ikka saame esialgu hulga selgitustööd teha, et mis ja kus on Eesti ja mis keeles me oma vahel räägime :). Kui siis mainime, et asume Soomest ja Rootsist lõuna pool, hakkab enamasti siiski kell helisema.

Kui punud ilusti täis vitsutatud ja päevaks vajalikud asjad kokku pakitud asutasime ennast teele. Eesmärgiks oli nimelt külastada Tenikwa Awarness Center'it ja siis veel ka Monkeylandi ning Elefant Sanctuary't. Kaks viimast polnud hommikul need kõige kõrgema prioriteediga paigad, aga asuvad kasside pargile päris lähedal ja seega ka nende külastus pidi olema võimalik. 

Esmalt üritasime oma teejuhile gps-le selgeks teha, kuhu soovisime minna, kuid see siiski väga edukas katse ei tundunud olevat. Aga kuna olin veel ka hommikul alla laadinud offlines toimiva kaardi ja siis oli veel Google Mapsis avatud kaart mil abiks, siis seiklemist ei olnudki, vaid sõitsime õige värava taha kohe esimese ropsuga.

Nagu öeldud, alustasime väiksemate ja suuremate kiisudega. Meiega liitus kaslasi vaatama ka üks Taist pärit pere. Selles pargis on karakal, servalid, Aafrika wildcat, leopard ja gepardid. Teisi kaslasi neil pole, vähemasti hetkel. 
Esimesena viidi meid karakali aia taha. See tegelane on mustade kõrvadega punaka kasukaga kiisu. Meie vastu ta suurt huvi ei tundnud, muudkui magas aga aia ääres. Aeg-ajalt siiski ka pead tõstes, justkui märku andes, et noh-nüüd-võid-minust-pilti-ka-teha. 
Teine peatus oli leopardi aia juures. Leopard on tetavasti üks Aafrika suurede viisikusse kuuluvast loomast (lisaks elevandile, ninasarvikule, piisonile ja lõvile). Leopard pisut mängis meiega. Esiagu tegi nähu, et on valmis poseerima, kuid siis otsustas hoopiski jalgtee alla pugeda varjule, mille peal me parasjagu kõndisime. Nii me siis seisime, leopard meie jalge alla magamas. Jalgtee kõrgus maast oli seejuures ainult ca 20-25cm. Kui see laua vahe oleks teel laiem, oleks kohe kindlasti kedagi meist püürud lõunalauale toimetada. No kaua sa teed nägu, et magad, kui kõrva juures inimloomad sumisevad. Nii võttis see leopard ka vastu otsuse jalgtee alt lahkud ning enale vähe parem magamiskoht otsida. Meie õnneks otsustas ta selle valida, sellisesse kohta, mida oli hea vaadata ja ka pildistada. Seda tegelast võikski vaatama jääda ja seda isegi juhul kui ta mõnusasti päikese käes põõnab. Aga ootusärevus ajas meid siiski liikuma. 

Vahepeal põikasime sisse ka Aafrika wildcati aeda, kuid see. Väikseke ei arvanud meie kohalolust miskit ja põõnas põõsas edasi. Järgmisena juhatati meid servalite aeda, kus paar vavat selli muudkui partullisid mööda aeda, kuid teised lihtsalt põõnasid päikese käes. Serval on selline vahva tegelane, kelle kasukal on mustrit nii leopardist kui ka gepardist. Selleks hetkeks see enam ei tundunudki nii hirmuäratavana, kui kassid su kõrvalt napi meetri kauguselt mööda könnivad. Esialgu on küll tunne, et nad just sind kui kõige potentsiaalsemat toidupala jälgivad ning ootavad hetke, millal  sind maitsta saaks. Servalite aias tütarlapsed arvasid heaks ka pisut ärevalt uriseda, kui poisslapsed ainult keerasid külge ja lasid teist põske päikesel silitada. 
Oma üllatuseks sain täna teada, et looduses elavad loomad lühemat aega kui varjupaikades ja parkide. Sejuures selle põhjuseks ei ole teps mitte kellegi toidulauale sattumine, vaid keerulised elutingimused üleüldiselt. Kaslaste puhul võib nii olla eluea vahe ca 1/3, st selle võrra elab ta vähem kui viibib vabas looduses.

Viimane peatus oli gepardite juures. Ja oma üllatuseks, avati aga aediku värav ja kõik ühiselt me sinna sisse astusime. Meiega liitusid veel paar pargi töötajat. Pulss esialgu lõi igal juhul päris oluliselt kiiremini, aga see on täiesti sõnu seletamatu. See kass lihtsalt patseerib sinust ühte ja teistpidi mööda ja örritab sind pisut - n tee häid fotosid, aga ma seisma ei jää. (Catch me if you can)
Selles aias oli 2 gepardit, tüdruklaps ja poisslaps.  Etenduse nad meile sisski pakkusid. Küll oma mängumajja ronides, küll murul lebades ja ennast ümber oma telje rullides. Ühel hetkel, otsustas üks kiisudest pisut rohkem mänguliseks minna ning se lõppes ühele tailasele suure ehmatuse ja auguga särgisabas.  See kiisu ei otsinud endale lõunaeinet, vaid mänguseltsilist. 

Kui oma jalutustuurilt tagasi, uurisime veel varianti, kuidas kiisudega koos jalutama minna (olime kuulnud, et nendega koos jalutuskäike nad teevad). Meie meeldivaks üllatuseks toimus cheeta-walk õhtupoole, algusega kell 4. No ei lasknud me seda endale rohkem öelda ja broneerisime endale ka kohad. Jippii, nii elevil, nii elevil, ei teagi kohe, kuidas kella 4ni vastu pidada. 

Kuna meil vahepeal siiski oli palju aega, otsustasime minna elevante vaatama. Kohale jõudes oli järgmise tuurini aega, kuna vantsid olid just lõunale läinud ja mei parasjagu tund kopikatega, enne kui järgmine tuur pidi algama. Broneerisime endale ka vantsituuri ja seda koos elevandiga sõiduga. 
Pärast suundusime ise ahve uudistama. Metsas, kus ahvid pesitsevad käis totaalne action. Igal pool keegi võitles oma koha eest, hüppas puude otsas või mängis lihtsalt meiega peitust. Selles pargis on kokku ca kümmekond erinevat liiki ahve ja meil õnnestus kõiki neid ka näha. Mõned olid rohkem koostööaltid, mõned vähem ja muudkui pagesid eest, niipea kui olid jõudnud kaamera tõsta, et pilti tegema hakata. 
Ahvide metsas oli eriti äge rippsild. See olla vähemasti Aafrika, kui mitte kogu maailma pikim sellist tüüpi rippsild.  Selle pikkus oli 120 meetrit ja kõige kõrgemas punktis oli see maapinnast 20 m kõrgusel. Keset silda pesitses ûks emme oma pisipojaga. Tundus, et meie grupp teda segas, aga ei, emme lihtsalt keeras ennast koha ümber pisut paremini kerra ja peesitas edasi. Nagu neist kahest veel vähe oleks, käis pisut eemal, kuid siiski veel sillal, äge kulli ja peitsuemäng.  Sild kõigus päris tugevalt, kui kogu grupp edasi liikus. Lõpetuseks nägime ühte lahedat ahvi. See nähi välja justkui tal oleks prillid ees. Nosis teine toidulaual head ja paremat. Seekord maitsesid pähklid hästi. Muus osas saime veel teada, et ahvid on omnivoorid, st söövad absoluutselt kõike, sh liha. Ja vajalike ainete kättesaamiseks neile lausa söödetakse kanaliha ( seda küll mitte päris toorelt). 

Kuna meie vantside tuuri aeg oli juba paari minuti pärast algamas, siis tormasime ahvide juurest kibekiiresti minema. Jõudnud aga tagasi vantside juurde tuli välja, et see tuur, millele olime broneeringu teinud, ei toimunud, kuna vantsid polnud veel lõpetanud oma lõunaeinet. Ostsime vJalikud piletid ning seejärel sättisime ennast tunniks päikese kätte, kuni järgmine vantside tuur oma ringile läheb.  Täna oli nii mõnus ja soeilm, et sai pikad ja soojad vammused maha visata. 
See tund oli lausa tore, mitte midagi teha ja oma muidu juba sinise võitu nahka lasta päikesel paitada. Pool 3 pidi meie vantside tuur startima. Tagasi kasside juures pidime olema kella 4ks, et alustada oma cheeta-walki. Aga vantse onselles paigas kokku 5, 4 emast ja 1 isane. Isast tegelast päevasel ajal lastakse emastega ühte aeda, kuid öisel ajal peab iseseisvalt hakkama saama.  Vantsidele oli tehtud oma asemed, mis on kaetud peenikeste puulaastudega. Samas elevandid tegelikult pikali ei ole, nad ka magavad reeglina püstijalu. Pikali heidavad nad ainult hetkeks. Pikemat pikuta ist ei võimalda nende kehakaal, sest see surub nende kopsud kokku, mis ei lase vantsil enam hingata ning ta võib surra. Küll aga puhkab vants vahepeal vaheldumisi jalgu, st tõstab jala üles, mida parajastu puhkab. Samuti võib londi maha toetada, et ennast toetada ja paremat und maitsta.  
4 emase vantsi hulgas on selle karja juht. Samas on nende hulgas ka 2 sisuliselt lahutamatut sõpra, kes ilma teineteiseta mitte kunagi kuskile ei lähe ega midagi ei tee. 
Igal juhul aeti ühel hetkel 3 vantsitüdrukut ( nad olid vanuses 12, 17 ja 18 aastat ning ühel neid puudusid ka võhad) oma aedikust välja ning valiti grupist port inimesi, kes pidid saama elevantidega jalutada. Tehnika selleks on muidugi suhteliselt lahe. Nimelt tuleb jalutajal oma käsi selja taha panna (kuid mitte kätt üles tõsta) ning peopesa ülespoole pöörata. No ja siis vants toetab oma londi jalutaja pihku. Samas kui inimene on liiga aeglane, siis tõukab vants teda hellalt, et astu nüûd siis kiiremini. Vantsid liikusid omasoodu koos mõne õnnelikuga ja kogu ülejäänud bande koos giidiga.  Kogunesime ühe psikese platsi pele, kus vantsid siis demonstreerisid, mdia nad looduses teevad. Kes tõstis jalga ja kes laskus põlvili. Minu arust aga kõige lahedam oli pead raputav vants :-). 
Vantsid lahkesti ka demonstreerisid, milline nende nagk on. Küll lubasid endal lonti silitada ning kõrva tagant sügada. Samuti külge silitada ning oma  põlvi katsuda. Saba - see tume tutt seal otsas on justkui eriti jämedad jõhvid, tegelikult ka. Põrandaharja harjaaed on lausa posikesed vantsi saba jõhvide kõrval :). Nagu sellest eksamineerimisest veel vähe oleks olnud, esitlesid vantsid ka oma keelt ja hambaid, mida neil suur tervelt 4, lisaks nn. esihammastele, milleks on võhad. 

Kui vantside eksamineerimine tehtud ning kõnnitud nendega ka, siis oli aeg nendega sõitma minna. Vantsi seljas, kui sinna mingit totaalset moodustist pole ehitatud, siis see polegi nii lihtna. Sselgroog su istmiku all on selgelt tunda ja kunaistud päris kõrgel, siis seal ka kõigub mõnusalt. See oli nii lahe.  Kui vants nii suur ei oleks, saaks temast ju päris armas lemmiklooma :)

Kui vantsid vaadatud, katsutud, jalutatud ja seljas kõnnitud, pidime kibekiiresti tagasi kasside juurde minema. Ootas meid ju ees põnevaim osa - jalutamine geparditega.
Juba hommikupoole saime info, et selleks on meil vaja pikki pükse ja kinniseid jalatseid. No otseloomulikult meil neid kumbagi polnud ja oma kodust olime ca 50 km eemal. Õnneks olid tegelased pargis nii toredad ja vastutulelikud, et lubasid meiele leida nii püksid kui ka jalatsid :). See meile sobib, polnud vaja vahepealset aega edasi-tagasi sõidule ja sai ahve ja vantse külastada. 
Võttis aega mis ta võttis, aga tekkisid meile nii püksid kui ka papud. Papud olid küll paar numbrit suured, aga mis see meile teeb kui on ikka suur tahtmine kiisudega jalutama minna.  Jalutajaid kogunes seekord kokku 6. Peale meie kahe veel ja paar Inglismaalt ning veel üks paar, kellest tütarlaps kohalik ja noorhärra Rootsist pärit.
Ega me ju eriti täpselt ka teadnud, mida oodata. Võis olla, et see ainult kõndimine aedikus või krt mis. Aga elame-näeme. Kui kogu seltskond koos ja valmis, vaatasime veel ära väikese sissejuhatava filmi ja kuulasime õpetussõnu, kuidas käituma peab jalutuskäigul ning oligi aeg teele asuda. Oi kuidas mu põlv värises, kui filmi vaatasime :). Ise endale närvilisena ei tundunudki. Ees ootsid meid 2 kiisut, kellel olid jalutusrihmad peale pandud ning nendega siis jalutama pidimegi minema. Jeerum, miks mul jälle piisavalt sõnu pole antud, et seda tunnet täpselt kirjeldada. Selge oli aga see ja samas ka giidide poolt toonitatud, et meie ei jaluta kasse ( nii nagu me koeri jalutame) vaid kassid jalutavad meid ja meie teeme täpselt seda mida nemad tahavad, sh pöörame vasakule või paremale, kui nemad tahavad. Seisame, kuk nemad tahavad. Uurime põõsast kui nemad tahavad jne. Kiisu pidi alati eespool kõndima ja me tohtisime neid igal ajal silitada. Mmm, see oli niiiiiiiiii äge. Expe rience of a lifetime!!
Gepard on nii graatsiline loom ja seda kuni oma sabaotsani. See on uskumatu. No ja tema kiirusest ma ei räägigi, sest ta on suureline arendama kuni 110 km/h kiirust, kuid tema näol on selgelt tegemist sprinteriga, st üle 30 sekundi ta reegline ei jookse. Eriti erandlike.t puhkudel teeb seda kuni ca 70 sekundidt ja siis on jokk. Seega inimloomal, sh ka mitte hr Usain Boltil endal, pole mingit lootus pääseda, kui ta otsustab gepardiga võidu joosta. Ja jooksev objekt on gepardile toit. 

Kiisud korraldasid meile ka pikemat sorti fotosessiooni. Igaûks sai teha just niipalju pilte kui heaks arvas, no ja kõik arvasid palju. Mina suutsin läbi pildistada terve seti parareisid:-)

Pärast tänast pean vist ikka tõdema, et mulle kassid lausa meeldivad :). Kui kiisud jalatuskäigult tagasi, saime veel pilgu heita, nende õhtueinele, milleks oli kana. Mõlemale kiisule kaks kanakoiba ja need olid kadunud taldrikutelt loetud sekunditega. Noolisid nad veel ka teineteise taldrikuid, kuid ega seegi kaasa aidanud. Mõlemad oli tühjad ja läikisidv kui äsja poleeritud lauahõbe :).  Kuna väljas juba hämardus, siis olime sunnitud kiisudega hüvasti jätma. 

Tagasi külastajate keskuses, tagastasime laenatud varustuse. Kui juba lahkumas olime, hääletasid ennast autole kõik 3 geparditega jalutuskäigul olnud onu. No mis meil selle vast sai olla, et nad lähimasse külla teel koju ära visata :).  Väljas oli selleks ajaks kottpime. Teeäär oli igasuguseid murisid ja mukisid täis. Ja ei mingit tänavavalgustust ja helkureid ju murid samuti ei tunne. Murid erinevalt Mukidest ei jookse autole tormi. Seega selles osas on meie Mukid ja siinsed täiesti sarnased.

Kui kodulinna tagasi jõudsime, oli meil jälle hundiisu. Seda enam, et tiheda päeva jooksul lõunat polnud mahti süüa. Eelmisel õhtul olime majaperenaise käest uurinud, kus siin söögikohad on ja nüüd neid otsima suundusimegi. Ühel hetkel juba tundus, et nüüd jõuab tee kellegi hoovi ja sellega see ka lõpeb, kuid otsitud söögikoha hooviks osutus see plats. Seekordseks restoraniks Senso. Tuli välja, et tegemist suure-suure kohaga, mis praegusel telvisel ajal täitsa tühi oli. Ei lasknud me sellest ennast häirida ning otsisime endale koha, mis meile meeldis. 
Minu saagiks oli lõhesalat ja Virgin-Mojito. Eret võttis ette pasta ja Tiramisu ja kokteili, mida ettekandja tütarlaps soovitas, kuid mille nime ma ei suutnud ära registreerida. Toit nagu ikka maitsev. Portsud suured. Lauale toodi ka chilli, küüslauk ja juust. Eret kasutad juustu ja chillit. Oi kurja, see chilli oli kuum. Hetkega oli tal soe ja silmad jooksid vett. 

Kõhud täis oli aeg lõpuks koju minna. Homme liigume siit maalilisest pesast edasi, vastu uutele seiklustele ja elamustele.
















reede, 27. juuni 2014

LAV - Tansaania P11 - Tööpäev autos ja taevalikud vaated

Hommikul taas äratus kell 8. Kui mingit kohustust pole, siis on kujunenud meil standardiks ärgata kella 8 ajal. Nii saame rahulikult toimetada ja minna siis kui vaja. 
Õhtul olime enamuse asjadest kokku pakkinud, seepärast läks hommikul kõik suhteliselt libedalt. Hommikusöögiks võtsin kausitäie puuvilju. Eret tellis omleti ja röstsaia, aga seda viimast talle ei toodudki. Olin ise oma teega alla läinud ja tellisin ainult kuuma vett, et piparmümdi teega ennast rõõmustada. 

Kui hommikusöök söödud, viisime esimese ringi kodinaid juba austosse ära ja teise korraga koos läksime , et ära maksta oma arve ja võtmed ära anda. Pool hotelliarvest oli pesu pesemise arve. Aga see 5 päeva Ravinesides oli meie puhastele ja eelkõige soojadele asjadele laastavalt mõjunud. 

Täna hommikul istus rooli Eret. Päev oli tulemas pikk ja sisuliselt ainult sõidupäev. Leppisime eile kokku, et sõidame täna mõlemad, kuna sõidutunde pidi kogunema korraliku tööpäeva jagu. Pärast paari tundi sõitu tegime tankimise peatuse ja jätkasime kibekiiresti teed. Õhtuks pidime välja jõudma Knysnasse, kus meid ootab ees maalilise vaatega B&B ( kodumajutuse tüüpi hotell).

Suundusime esmalt rannikult pisut sisemaa poole, et siis hiljem tagasi rannikule tulla, aga vahepeal ka maalilisi teelõike läbida. 
Tundub, et täna oli õhus pisut elektrit ja vahepeal tekkis meil mingi lühis teineteise mõistmises. Samas pole seal ka miskit imestada, sest meiesugused kaks jopskit on teele asunud :). Tundub, et meie suurimaks hädaks on see, et mina olen harjunud vaikuses autoga sõitma :) 
Aga tegelikult on meiega siiski kõik hästi :) 
Läbisime täna teelõiku, mille nimeks on Swartberg Pass. See on sõit üle mäe aheliku. Kiirus olematu, tee totaalne kitserada kohati ja vaated - üks vägevam kui teine. Oleme viimaste päevade jooksul juba korduvalt erinevaid mägesid näinud, kuid küll pole neist veel kaugeltki saanud. Üle al tipus oli õhk juba päris jäine. Pikalt ei tahtnud isegi autost väljas olla, sest nagu kombeks patseerime meie ringi paljaste varvastega ja plähvidega.  
Pilte aga sellelt kitserajalt kogunes rohkem kui üks. Pilved tunduvad siin maal ka päris madalale olevat ennast sättinud, sest ka täna sõites olid pilved juba mÄetippude vahel ja kord varjasid päikest ja kord lasid sellel meie peale paista ja  meid soojendada. Igal juhul oli pilt meeldiv ja eriti lahedaks tegi selle mägede vahel ussina kulgev tee. 

Tänasel sõidupäeval unustas Eret meie kokkuleppe tänast sõidupäeva jagada ja võttis enda kanda kogu selle hullumeelse teekonna (pikkuse mõistes) . Eks ma siis sõidan paar järgmist päeva, et ta saaks ka pisut puhata ja hinge tõmmata ning ringi vaadata :) 

Vahepealsetes paikades hakkasid silms sagedased jaanalinnufarmid. Küll lihtsalt farmid, küll mingit sorti etendusi pakkuvad farmid. Hm, selline jaanalindude rohkus tekitab isu seda lindu toiduks proovida. Aga seni see veel tegemata. Hommikupoolikul Kaplinnast välja sõites olid valdavateks vaadeteks viinamarjapõllud ja veinimõisad/keldrid - kuidas iganes nad siin neid kutsuvad. Oletasime, et sõltuvalt sordist olid põllud täitsa erineva näoga. Kord olid viinapuudel lehed punased, kord olid puud täiesti raagus ja vahepeal ka roheka alatooniga kollased. See värvidemäng kippus lausa silmade eest kirjuks võtma. Ümbrus paistis igal juhul korraliku lapitekina, mis meil enamusel kodus olemas on. 

Viimaseks ülesandeks oli üles leida oma ööbimispaik. Täpset aadressi meie suurepärane gps jällegi ei tunnistanud, kuid tundis ära majanumbri 49 (kuigi meil oli vaja 50). Kokkuvõttes meil kohalejõudmisega mingieid probleeme ei tekkinud. Kohe esimese korraga leidsime õige oesa üles. Viimase teelõik kulges küll peaaegu püstloodisja eriti järskude kurvidega, kuid see meile mingit peavalu siiski ei tekitanud. 

Meie ajutise kodu näol on tegemist justkui maapealse paradiisiga. Vaade, no seda ma  lihtsalt ei suuda kirjeldada. Istusin rõdul ja vaatasin kuidas päike vahuse India ookeani taustal loojuma asutab. Kui jahe ei hakkaks, siis ma võiksingi seda vaatama jääda. Tegemist justkui eriti hea põnevusfilmiga, pidevalt midagi toimub. Tuba on suur ja valgusrikas. Alumisel korrusel elutuba koos kamina. Samas on ka köök.

Ometi võttis see pikk päev autos meid nii läbi, et enam linna peale õhtusööki otsime ei jõudnudki, vaid piirdusime varem soetatud pähklite shokolaadi ja kartulikrõpsudega. 

Ainus häda siin maal on see jagedus, mis aeg-ajalt kipub kontidesse pugema. Aga pole miskit teha, siin ju siiski südatalv. Ja see meie enda probleem, et kipume ringi lippama nagu pariisisuvitajad :). 










neljapäev, 26. juuni 2014

LAV - Tansaania P10 - Üks 7st loodusimest ja teemandid - tüdruku suurimad sõbrad

Hommikul oli äratus tavaline, kell 8. Päevaplaan oli pisut hägune ja eelkõige ilmast sõltuv. Tahtsime minna Table Mountaini otsa ja Robben Islandile ja kui jõuame, siis ka mõnda veinikeldrit külastama.
Kui mina esimesena voodist välja ronisin, oli esimene asi akna all minek, et nina teava poole pista, et näha, milline ilm väljas valitseb. Hommikune taevas oli igal juhul oluliselt lootustandvam kui seda eile hommikul, nimelt paistis isegi laiguti ka sinist taevast. See aga anis lootust mäe otsa pääseda. Ja see ei pruugigi nii lihtne olla, st kui sajab, on mägi kinni ja kui on pilves, siis ei näe sealt mitte kõige vähematki. 

Hommikusöök söödud, võtsime oma kodinad ja asusime teele mäe poole lootusega, et see lahti ma me seal midagi ka näha saame. Table Mountaini loetakse uue 7 maailma ime hulka. Täna olin mina autojuht ja Eret aitas GPSi majandada. Esimese korraga juhatas see aparaat meid krt teab kuhu. Aga mis halvasti, see uuesti :). Teise korraga olime oliliselt edukamad. Sõitsime mäe poole ja mingil hetkel suunati meid tee äärde parkima. See oli märk sellest, et mägi oli lahti. Parkisime ennast ära, võtsime kaasa kerged joped ja asusime aga teele. Hm, seekord ei tähendanud muidugi teele asumine jalgsi turnimist, vaid cable cariga mõnusat ülessõitu. Ainuke häiriv noot on pilukad - neid on seein palju ja nad on igal pool ja viisakusega nad ka ei hiilga. Ühesõnaga häirivad elemendid. Eile nt. üks tegelane astus mulle Hea Lootuse neeme tipus sisuliselt varbale ja ise teatas, et tema tahab minu kohalt pilti teha. Nagu ma oleks nina nokkinud, ma ju tegin ka pilti. Aga las ta jääb, muidu kruvin ennast veel üles ja see ei aita ju puhkust paremaks teha:)

Ostsime oma piletid mäe jalamil, need on tegelikult õhutrammi piletid edasi ja tagasi. Samas saab selle seikluse ka jalgsi turnides ette võtta, aga meie seda teps mitte ei teinud. Õhutramm üles läheb mõne loetud minutiga. See pakitakse inimesi täis, arvatavasti ca 30 - 40 inimest, ja kui üks on teel üles, siis teine teel alla. Need on pidevas liikumises. See on lahe atribuut ja põrand keerleb sõidu ajal, et inimestel oleks võimalik näha erinevaid vaateid ja mitte kuskil trügida. Üles jõudes oli suur tuul ja ilusad vaated ning taamal paistsid pilved, mis nägid vägagi ähvardavad välja. Vaatepilt sarnaselt eilsele oli lihtsalt ebamaine!!! 
Miks mu väljendamisoskus küll nii kehvake on, sest sõnu lihtsalt ei jagu selle kirjeldamiseks, aga oi kuidas tahaks. Üles jõudes otsustasime ette võtta väikese jalutuskäigu ja ring mäe otsas peale teha. Ükskõik, kuhu pilgu pöörasid, oli vaade hämamstav, aga samas totaalselt erinev eelmisest vaatest. Jalutasime mäe tipu tagimisse ossa, kui meie ümber läks suhteliselt kiiresti halliks ja tulid esimesed vihmapiisad. Selleks hetkeks oli meie kohale jõudnud pilv ja käisime nagu vari sees. Tuul puhus, nii, et Eretil ei õnnestunud pikka aega endale vihmakeepi selga saada. (Sadas, aga mitte väga hullusti). Minul oli seljas vihmakirndel jopp ja seepärast keebiga otsustasin mitte jännata. Me kahekesi olime ka mäe otsas väikest viisivaatamisväärsused, kuna olime ja ringi patseerimas plähvide ja lühikeste seelikutega. Teised inimesed paksude vammuste ja mütsidega. Saime korduvalt teatada, et meil pole külm. Tegelikult polnudki, kui vahest ainult käed välja jätta. Kindaid oleks küll tahtnud kätte panna, aga need olid veel pesust tagasi saabununa lahti harutamata. 
Ühel hetkel palusin Eretil teha pilti selle halli vati taustal. Seni kuni kaamerat välja võtsime ja ma ennast paika sättisin, oli see pilv  juba sisuliselt kadunud ja kõik need ilusad vaated jälle nähtaval. Käisime mäe otsas kohvikus ja kui seal omad soojad joogid kätte saime, oli järgmine pilv tagasi ja vaated taas haihtunud. Sättisime ennast alla tagasi minema ja enne veel kui saime tagasi õhutrammi tundsin ära pere, kes olid ka Big Five maratonil osalenud.  

Tagasi all seiklesime pisut autoga ja otsisime parkimiskohta, et minna uurima, kas ja kuidas oleks võimalik siiski Robben Islandile saada. Robben Island oli vangla, kus muuhulgas on istunud ka Nelson Mandela (kogu oma 27st vanglas veedetud ajast 18 oli ta sellel saarel), samuti on sellel saarel poliitvangina istunud ka praegune president. Saare pindala on 5,07ruutkilomeetrit. Kuna meil polnud tegelikkuses vähematki aimu, kus täpselt on praami väljumine, siis maandusime esmalt turismiinfopunkti. Sealt saime kaardi ja kiired juhtnöörid, kuhu minna vaja. Enne kui kohale jõudsime oli meie teel takistus. Nimelt keeratav sild, et vajadusel purjekaid ja muid alused mööda lasta. Maie ootasime ühe katamaraani möödumist.
Paraku meie õnn sai sellel hetkel otsa, sest päeva viimane praam Robben Islandile oli juba läinud ja järgmine tuur alles toimub laupäeval, aga selleks ajaks me Kaplinnast juba läinud.
No aga ega me sellepärast pead norgu lasknud. Kohe Robben Islandi muuseumi kõrval oli shopping mall kuhu me aga sisse astusime, et pisut uudistada. Esimesena hakkas kohe silma pood, mis müüs tansaniidiga ehteid (sinist värvi kivi on tansaniit ja enamus leiukohad on sellel tegelikult Tansaanias). 

Läksime teisele korrusele ja meie üllatuseks vaatas meile vastu seal teemantite muuseum - Shimansky teemantikoda. Kuna need ju öeldakse olevat tüdrukute parimad sõbrad, siis astusime aga sisse, et pisut ringi uudistada. Meile tehti personaalne tuur. Saime teada pisut teemantite ajaloost ja leiukohtadest. Lisaks veel ka infot selle kohta, kuidas neid lõigatakse ja kuidas seda õigesti tegema peab, et valgus ikka õigesti murduks ja vikerkaarevärvilisena kivilt tagasi peegelduks. Kuulsime, milline on suurim teemant (korraliku suure mehe rusika suurune, arusaadava kaaluga ca 0,5 kilo), mis kunagi üldse leitud on ja mis sellest kivist saanud on. Kui mu mälu selle elevuse sees olles mind ei peta, siis sellestsuurest kivist lõigati 2 eriti suurt teemantit ning lisaksveel 95 väiksemat teemandit. Värvuse mõistes on teemante selgest valgest kuni kollakani ja mõõdetakse neid tähtedes D-st kuni Z-ni.  Edasi juhatati meid tagumisse ossa, kus on tegelikult töökojad teemantite lõikamiseks ja lihvimiseks ning ehete valmistamiseks. 
Teemantite lihvijaks saab lausa siin riigis koolis õppida. Ja töö on eriti täpne. Tänasel päeval lõigatakse teemante muidugi laseriga ja seepärast on perfektset kivi lihtsam saada kui varem, kui seda tööd inimene käsitsi tegi. No ja kõige lõpuks tohutu väljapanekute saal.
Kus nüüd kõik minu miljonäridest austajad on, kes tahaks mulle toredaid kingitusi teha??? (Hi-hi-hii). No ja maalt ja mannerguga nagu ma olen, vähemasti selles maailmas, eelistaksin ma tansaniiti kivina. Teemanti väärtusest ma nii hästi pidada ei oska, mis muidugi ei tähenda, et need ilusad poleks olnud. 

Teemantid vaadatud, läksime tagasi Waterfrondile ja siis otsustasime minna akvaariumisse, mis näitab LAVis kahe kohtuva ookeni maailma - Atoandi ja India. Enne aga jäi meile teel ette oma suurepäraste lõhnadega toiduturg - V&a Market on the Wharf. Astusime aga sisse. Tegemist päris meile iseloomuliku turuga siiski polnud, vaid sisaldas hulgi väikeseid söögikohta, kus oli võimalik endale midagi head osta. Lubasime endale alustuseks smuutid ja edasi jalutades leidsime shokolaadi leti. Aga endalegi üllatuseks ei lahkunud me sealt šokolaadiga vaid karamelliseeritud mandlite, india pähklite ja makadaamia pähklitega. Nämm-nämm. 

No ja siis akvaariumisse. Seal oli ikka igasuguseid isendeid, täpilisi, kivi sarnaseid, triibulisi, muidu värvilisi ja lausa kirjeldamatuid. Lahe olia see. Osasid molluskeid sai ka ise silitamas soovi korral käia. Meie seda võimalust siiski ei kasutanud. 
Pärast akvaariumit otsustasime koju tulla, oli juba peaaegu 4 ja nälg hakkas ka näpistama. Tulime tagasi hotelli, panime enamuse oma kompse, sh. mõned sisseostud tuppa ja suundusime õhtusöögile. Kõik õhtud siin on kujunenud selliseks, et kõnnime taänavat mööda jas astume sisse restorani, mis oarasjagu tundub ahvatel olevat. Tänaseks valikuks osutus restoran nimega ZenZero. No see osutus ikka totaalseks kirsiks tordil ja toonitan, et kehva toitu pole me siin veel saanud. 
Eret võttis ravioolid ja mina tuunikala salati. Appi, see salt oli väga suur ja mmmmaitses niiiiii hästi. Tuun oli just parasjagu medium küpsetusastmega ja see kokku oli nii hea, et lihtne oleks ka olnud oma keel alla neelata. 
Tundus, et minu võimekus oli ennast ammendanud, aga kuna Eret oli juba tellinud endale šokolaadi fondanti ja meiega tegelenud ettekandja oskas mind nii hästi töödelda, siis andsin ka mina alla ja tellisin samuti magustoiduks šokolaadi fondanti. No nüüd olin küll toiduparadiisi sattunud, teisiti ei saanud see lihtsalt olla. Ja ma olen ikka ka varem saanud head fondanti. Suutsin ainult mõmiseda selle taga. 
Restoranist lahkumiseks oleks muidugi ära kulunud ka käru, sest kõht oli totaalselt täis vitsutatud. Aga need maitsed olid seda väärt! 

Täna on siis jälle see õhtu, kui tuleb kott kokku pakkida ja homme teele asuda järgmisse sihtpunkti. Aga puhkus on imeline!! Nii võiksin ma ringi trippida ikka kaua, kui mitte öelda väga kaua ja iga hetk on imeline.











kolmapäev, 25. juuni 2014

LAV - Tansaania P9 - Maailma veerel


Hommikul äratus kell 8. Ja seda eelkõige selle pärast, et enne kella 9 pidime oma musta pesu kokku panema ja pessu andma. Eelnevad 5 päeva Ravinesides olid meie riiete puhtusele totaalse mustuse märgi külge jätnud. Terve suur hunnik tekkis kapi ette põrandale, mida siis pessu saatsime. 
Kui pesu kokku pandud ja teele saadetud, suundusime hommikusöögile. Siin majas saab hommiksöögi a la carte'na. Ainult mahla ja hommikuhelbed saab ise võtta. 
Tuju hommikul polnud parimate killast, sest väljas tundus ilm iagvesti hall ja polnud ka võimatu, et võis ka lausa vihmale pöörata, mida tegelikksues eelmisel päeval ka ennustatud oli. Pärast hommikusööki tulime tuppa tagsi ja vedelesime veel voodis, enne kui otsustasime tegudele minna. Kuna meie üks sihtkoht - Table Mountain oli totaalselt pilve sees, siis polnud sinna mingit mõtet otsa turnida. 
No kui üks plaan läheb luhta, siis tuleb kohe järgmine välja käia nagu mustkunstnik kübarast jäneseid üksteise järel välja tõmbab. Seega otsustasime Hea Lootuse neeme tippu minna (Cape of Good Hope).  Toksisime aga gepsu sihtkoha sisse ja sõit võis alata. 

Maastikk on siin mägine ja teed head, aga nagu eriti pikad ussid looklevad mägede vahel. Seega liikumiskiirus just helikiirust ei ületa :). Täna sõitis Eret, mina iluasi kõrvalistmel. Pisuke maa sõidetud, olid ühel hetkel onud punaste lippudega meil tee peal ees ja suunasid meid aga soovitud teelt kõrvale. Minu silmad aga avastasid ka tee äärest veini poe. Kuna meid nagunii juba tundmatusse suunati, siis otsustasime teha peatuse ja seda veinipoodi külastada, seda enam, et pudeli veini hankimisega toidupoest eile alt läksime. Meie tänaseks saagiks tulid pudel Amarulot ja mõned veinid. Sisseostud tehtud, jätkasime oma teekonda.  Enne veel küsisime juhtnööre onult, kes meid meie soovitud rajalt kõrvale juhtis. 

Edasi minekuks tuli meil tükk maad tagasi sõita ja siis poolsaarekesel poolt vahetada. Nii me jõudsimegi esmalt Simon's Towni, mille lähistel pidid olema pingviinid. Tundub ju uskumatuna - pingviinid Aafrikas. Aga jutt jumala õige. Boulders Beach on see koht, kus on pingviinide koloonia. Imetlemist ja vaatamist jagus pikaks ajaks. Need tegelased ennast je ei korda. Üks pesakaitsja jagas vahepeal puid ja maid ühe kajakaga ning näitas sellele siis konkreetselt koha kätte ja kajakas oli sunnitud oma teed lendama. Klõpsisime jälle pilte teha nii kuis torust tuli :).  Kuna aga sinna päris lõpmatult jääda ei saanud, tuli edasi liikuda.

Järgmise peatuse tegime Cape Pointis. Õnneks ilmataat meid hoidis ja kostitas meid mõnusa päikesega, kuigi ülearu palav just polnud, kuid külma üle igal juhul ka viriseda ei saa. 
Hea Lootuse neem - see on maailma veerel. See vaatepilt on uskumatu. Juba tee sinna oli maaliline ja oleks iga 10 meetri järel tahtnud peatada ja pilte klõpsida, aga no siis poleks me vist üldse sihtkohta jõudnud. Aga nüüd on see koht kus ma oled eneseväljendamisega totaalselt jännis - kogu see vaatepilt on nii võimas, et sõnad, aga kardetavasti ka pildid seda edasi anda ei suuda piisavalt tõeselt. 

Sellises kohas loksub jälle kõik omale kohale. Kui pisike ja nõrguke on inimloom võimsa looduse kõrval. Käsitlematud on need vaated.   Suuuupppper!!!!  
Parkisime oma suksu, et minna pisut lähemalt uudistama Aafrika kõige lõunapoolsemat punkti. Meie ees kõrgus majakas, kuid kõrvale viis teerada, mille silt teavitas meile, et ca 1,5 tundi võtab käik neeme tippu aega. No ega me siis nõrgukesed ole, muidugi asusime sammuma. No need avanevad vaated võtsid hinge kinni. Täitsa tõsiselt. Ma mingil hetkel avasatsin, et mu jalad lausa värisesid kui pildi jaoks poseerida üritasin. Ja seda mitte suurest pingutusest, vaid aukartusest  looduse ees ja minus möllavate emotsioonide tõttu, mis minu siss mitte ära ei tahtnud mahtuda. 
Hea Lootuse neeme tipus saavad teadupärast kokku kaks vägevat - India ookean ja Atlandi ookean. Ja seal nad siis võitlevad. Vesi on nii sinine ja ookeanikohin korraliku rokk-kontserdi mõõtu detsibellides. 
Turnisime kõikvõimaliud rajad läbi, imetlesime vaateid ja lasime fotokatel tööd teha. Ma isegi ei taha teada, kui palju pilte täna masinasse juurde sai.  Aga kuna iga hea asi saab ükskord otsa, siis oli vaja mingil hetkel hakata siiski tagasi liikuma. Neeme tipus olime sattunud justkui pilukate kokkutulekule, oi neid oli seal palju, igale sammule jagus. Nagu Kopli tramm oleks ette aetud. 

Tagasi auto juurde jõudnuna otsustasime veelgi ronida ja üleval kõrgemais tipus majaka juures ka ära käia. Seda peamiselt muidugi Ereti algatusel.  Mina ise oleks sellest turnimisest vist loobunud, aga ronimine oli vaateid jätkuvalt väärt.

Koju oli meil vaja jõuda enne kui pimedaks läheb ja seepärast oli Cape Point'i vaatemängule vaja lõpuks joon alla tõmmata. Raske südamega asusime kodu poole teele. Toksisin gepsu kodu aadressi ja sõit võis alata.
Seekord juhtis vaikiv kaardilugeja meid koju piki teist poolsaare serva (mida me tegelikult olime juba hommikupoolikul tahnud läbida). Vahepeal tundus, et teejuht ajas ikka sajaga segast, sest juhatas meid läbi kellegi tagaõue, voi noh nii see tundus, aga kuna maanteele omased jooned olid ka maha tõmmatud, siis usaldasime gepsu ja sõitsime aga edasi. 
No Cape Pointist lahkumisega polnud tänased elamused veel lõppenud :). Tee, mida mööda koju sõitsime oli eriti äge. Kiirusepiirang oli kohati lausa 20 km/h. Tee kitsas ja muudkui kruttis ning kruttis ja kohati oli lausa kalju ääre all peidus. Veelkord sobib kasutada sõna - uskumatu.

Jõudsime kenasti koju, aga kuna lõuna oli täna vahele jäänud, siis oli meil peaaegu et hundiisu ja nii kiirustasime linna peale (õigemini kodutänavale), et miskit hamba alla saada.  Polnnud pikalt vaja astuda, valisime suhteliselt kiiresti koha välja ja istusime aga lauda. Mina maiustasin täna sushiga ja Eret pastaga. Ja nagu kombeks mekutasime ka algatuseks kokteiliklaasi taga. Eretil granadilli margariita ja minul granadilli mojito. Õhtusöögi krooniks võttis Eret veel ka magustoidu, minu kapasiteet oli juba ammendunud ja nii piirdusin teega. 

Tagasi hotelli jõudes  oli meie pesu vahepeal tagasi koju saabunud - puhtana ja kenasti puudele riputatuna. No mis sa hing veel oskad tahta :).